Verised saetalgud Texases

ERKKI LUUK

?Texase mootorsaemõrvarid? (?The Texas Chaissaw Massacre?, USA 2003). Reþissöör Marcus Nispel. Osades Jessica Biel, Jonathan Tucker, Erica Leershen.  Õudusfilmide klassika ?Texase mootorsaemõrvari? (1974) ja sellest inspireeritud uusversiooni taga on tõestisündinud lugu: 1973. avastas Texase politsei, et kohaliku tapamaja peanülgijal Thomas Hewittil oli harjumus oma töö koju kaasa võtta: tema kõrvalise asukohaga farmi territooriumilt leiti 33 inimese jäänused. Hewittit iseloomustas mootorsae asjatundlik käsitsemine, samuti häiriv komme oma ohvrite nägudest maske õmmelda. Kohalik politsei laskis hiljem ümbruskonnas maha ühe maski kandva mehe (kes pälvis igavese kuulsuse ja Nahknäo nime), kuid paljud tunnistajad väidavad tänini, et tegu polnud mitte tõelise mõrvari (st. tõenäoliselt Hewitti endaga), vaid õnnetu etturiga, kelle ohverdamisega loodeti puhkenud sensatsiooni ja skandaali summutada. Aluseks olnud ?Texase mootorsaemõrvarist? tunduvalt kiiremas tempos kulgevale ?Texase mootorsaemõrvaritele? sobib þanrimääratlus slasher (mida asjaoludest tulenevalt võiks tõlkida ?saagijaks? vms.) veel paremini kui originaalile, sest viimane oli panustanud aeglusele, kujutlusvõimele ja ?intelligentsele? õudusele, uusversioon aga saab keti üsna kiiresti käima ja keskendub seejärel eelkõige saetemaatika iiveldama ajavalt füüsilisele poolele. Algust iseloomustab, nagu ikka, teatav gradatsioon, vihjete ja sõnumikandjate paraad, mis viib peategelased pilvitust õnnest tasahilju, kuid vääramatult kurjuse kobrutavasse epitsentrisse. Seda saatuslikku kõrvalekallet tähistavad tee äärest peale võetud neiu (oletatav ohver, kes muretuid noori esmalt hoiatab ja seejärel end maha laseb) ja hiljem juba Hewitti laiendatud perekonna mitmesugused esmapilgul lihtsalt veidrad, tegelikult aga äärmuslikult võikad esindajad, erandiks vaid vanas veskis pesitsev laps, kelle viljeldav surma- (või satanistlik) sümboolika on nähtavasti vaid tõhusaks ja kindlasti kõige süütumaks neutraliseerivaks maagiaks, millega üks sedavõrd kohutava ?perekonna? liige oma mõistuse täielikku hägustumist võib vältida. Dokumentaalne paralleel ühe teise, Mansoni ?perekonnaga? on ilmne. Nii nagu Mansoni oma, kujutab ka Hewitti ?perekond?, kuhu kuulub tegelikult kogu kohalik pea olematu elanikkond, endast satanistlikku süsteemi, mis moodustab kõigi oma ohvrite ümber läbipääsmatu võrgu. ?Perekonda? kuulub ka kohalik ðerif (mis kontributeerib muidugi ka aluseks olevasse hüpoteesi, et politsei asja kinni mätsis). Manson oligi satanist, Hewitti puhul, kes oli inimesena ilmselt veelgi tõhusam ja julmem (niivõrd kui see üldse on võimalik), antakse vihjeid satanismile ?perekonna? ülesehituse ja funktsioneerimise detailide kaudu. Ilmseim neist on koht, kus jalutu vanamees ratastoolis (tõenäoliselt saemehe isa), kepiga kolm korda vastu põrandat lööb ja ütleb maagilise vormeli, mis nahknäo keldrisügavustest saemürina saatel päevavalgusse toob. Viide Saatana väljakutsumisele on muidugi ilmne ? ja nii nagu tema kuulsaim prototüüp ilmub ka saespets maa alt, oma varjatud kuningriigist. See on muidugi juba arhetüüp, et kõige valgustkartvam (nagu selle nimigi ütleb) alati keldrites aset peab leidma.

Nahknäo tegelaskuju meenutab märatsevat stiihiat. Jääb mulje, et tema mõtlemisvõimetus kogus kujustub hävingut, elajalikke piinu ja surma külvava toore ürgkurjuse süsimust instrument. Pimeda hävitaja saatanlik kavalus, ebaõiglus ja sepitsused ilmnevad paremini ?perekonna? kui terviku toimemehhanismides. See töötab nagu masin, mille lindid, mutrid ja hoovad ? ?perekonna? ülejäänud liikmed (eelmainitud poisike v.a.) ? toimetavad toorainet (ohvreid) purustajasse, kelleks on teadagi kes. Nahknägu näidatakse meile oma lõputul saetuuril ja sellega seotud toiminguid sooritamas, mask alati ees, võibolla isegi keha katmas (ajuti jääb mulje, et ta õmbleb endale ohvrite kehadest ka riideid). Inimnägu sellisel koletisel mõistagi olla ei saagi. Repliikides viidatakse mingile nahahaigusele ning ka siis, kui ta oma maski maha võtab, on näha vaid üks lõputult kaootiline auklik lõust. Tema motiivid (välja arvatud see, et ta soovib oma ohvrite nägudest maske õmmelda ja kanda) jäävad hämaraks. Tekib isegi küsimus, kas millegi nii äärmusliku puhul võib üldse rääkida motiividest. Pigem võib siin tegu olla hüpernegativistlikust obsessioonist siginenud piinava kohusetundega, mis oma võikaimates rahuldamise vormides õnnetule saemehele seda piina lakkamatult meelde tuletab. Lühidalt, ei midagi normaalset.

Hollywoodi õudusfilmide rõhuv enamik on suunatud teatavasti noortele. Nii nagu pea kõigis, nii kehtib ka ?Texase mootorsaemõrvarite? klassikaline ohvrite jaotuse ja ohverdamise järjekorra skeem. Ülimat, s.t. ?saatanlikku? kurjust kujutatakse neis ikka teenitud karistusena mingite kujuteldavate ?pattude? või lihtsalt süütu kergemeelsuse eest, mitte sellena, mis see ju tegelikult on, s.t. ilma vähimagi õigustuseta elajalikkusena. See kõik toetab muuhulgas ka versiooni, et Hollywoodi film on nagu tänapäeva kirik, kuhu vaataja läheb ammutama kindlust, usku ja tuge oma moraalsetele tõekspidamistele. Väidetavalt ?saab paha oma teenitud palga?, ?õige hõlma ei hakka keegi? ja õiglus võidutseb. Samas pole tegelikul elul ja ka ekraanil näidataval sellega kurvastavalt sageli vähimatki seost. Nagu nüüdki ? mis ?teenitud karistusest? saab rääkida Nahknäo ohvrite puhul, olgu nad siis varem teinud sisuliselt mida tahes? See on ju täielik hullumeelsus ja absurd, ometi kumab siit läbi mingi Ameerika kristlik-konservatiivsele vaimule nii igiomane hirm pattulangemise ees ja tungiv vajadus kinosaalides pihtida, mis (kui uskuda õudukate traditsiooni järjekindlust) loidab iga vähegi kergemeelse Ameerika nooruki põues.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming