Veronika Bobossova 7. IV 1926 – 25. X 2014

Hüvasti, Mamma Veronika.

On lahkunud hea kolleeg, sõber ja innustaja Veronika Bobossova. Kui me seitsmekümnendate keskel ujedatena Tallinnfilmi hämaratesse koridoridesse ilmusime, suhtuti meisse heatahtliku ettevaatlikkusega. Filmitegemine on kulukas, kollektiivne ja tehniliselt keeruline ettevõtmine. Eelarve ei ole kunagi piisavalt suur. Stsenaarium ei saa kunagi lõplikult valmis. Näitlejad ei ole kunagi nii vabad, et ainult sellele tööle pühenduda. Alati on midagi olulist puudu, eriti usku ja usaldust.

Meie õnneks oli Tallinnfilmis Veronika Bobossova, vastutav filmidirektor stuudio juhtkonnale, meile aga hingepide number üks. Sageli ka lihtsalt elukogenud kolleeg, kelle heatahtlikule abile võis loota alati. Väike, visa ja alati väärikas naine, kes oskas oma temperamendile vaatamata lahenduse leida just kriisiolukordades.

Veronika ema oli omal ajal ta vanusele paar aastat lisanud, et tüdruk kooli võetaks ja ta sõjaaegse Moskva uulitsatel ei peaks hulkuma. Kümme aastat hiljem läks ta õppima filmiinstituuti operaatori erialale. Aastaga tuli äratundmine, et maadlemine endast poole raskema Mitchell Mark IV kaameraga on siiski liiga ambitsioonikas. Kenale tüdrukule pakuti võimalust üle minna näitleja erialale, kuid Veronika valis filmitootmise.

Saatus tõi ta Tallinna, kuid Veronika Bobossovast ei saanud riikliku kinokomitee ametnikku, nagu oleks pidanud minema. Kõigi meie õnneks eelistas ta kabineti mugavusele võtteplatsi pidevalt muutuvaid pingeid ja filmidirektori tööga kaasnevat vastutust. Seda kõike suutis ta teha iseseisvalt omandatud eesti keeles. See keel ei olnud grammatiliselt laitmatu, aga see-eest kordumatult elav ja isikupärane. Bobossova säravamaid sententse kordas filmirahvas siis – ja jääbki kordama.

Veronika tõestas, et ka meie laius­kraadil on võimalik teha filme kirglikult, et võib olla produtsent ajal, kui keegi veel selle sõna tähendustki ei teadnud, võib julgelt oma arvamuse välja öelda ja võita umbusklike eestlaste usalduse. Ainult ühes oli ta järeleandmatu. Hoolimata sellest, et kõige olulisem oli Veronikale parasjagu käsil film, ei lasknud ta mitte iialgi mitte kedagi ohtu seada: ei näitlejaid, operaatorit ega elusolendeid.

Veronika Bobossoval oli kaks hellitusnime, Boboss ja Mamma Roma. Ta meenutas temperamendilt tõepoolest tegelast itaalia filmist, ta vanaema oligi päriselt mustlane, ja meid, noori, kaitses ja õpetas ta, nagu oleksime olnud tema lapsed. Veronika oli väike naine, kel soe süda ja avar hing. Viimne kummardus sulle, Mamma Veronika!

Arvo Iho, Valentin Kuik, Arvo Kukumägi, Peeter Simm, Peeter Urbla

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming