Vesiviljeluse näidised ja suunised

Tarmo Teder

Juhan Aare 46minutine kalafilm on esimese 35 minuti jooksul omajagu hoolega tehtud terviklik tükk, seejärel vajub aga karjuvalt kreeni.        Teabefilm „Eesti kuldkalakesed. Eesti kalanduse strateegia 2007–2013” (Eesti Kultuurfilm 2008–2010, 46 min), autor Juhan Aare, operaatorid Aare Varik, Indrek Volens, Peeter Ülevain, muusika Arnis Graps. Vaatamiseks internetis http://www.agri.ee/filmigalerii/.  Hiljuti teatasid ajalehed ja võrk uudise, et valmis on Juhan Aare nn kalafilm, mis selle tellinud põllumajandusministeeriumile 500 DVD-eksemplari vormis üle anti. „Eesti kuldkalakesi” hakati võtma juba 2007. aastal. Valdavas mahus sisaldabki film kolme-nelja aasta  taguseid videosalvestusi. Üleandmise tähtaeg oli juulis 2008, aga filmi korralikku formaati ajamine jäi venima ja see audiovisuaalmaterjal hakkas aasta tagasi üksjagu skandaalseid laineid lööma. Juhan Aare oli viimaste parlamendivalimiste tõmbetuules kutsutud ja seatud langeva renomeega Rahvaliidu juhiks, kellelt oodati partei maine puhastamist. Mees, kes elas ühe jalaga välismaal, teisega Eestis, lubas siin fantastilisi tulemusi (nagu kõigil erakonnaliidritel  kombeks), aga komistas oma meediafirma rahaasjadega sehkendades ja vassides, langes avalikkuse teravdatud tähelepanu ja löögi alla ning tehti partei esimehe ametist lahti. Oli, mis oli, nüüd on õppefilmiks nimetatud video valmis – parem hilja kui mitte kunagi. Eelmainitud asjaolud tingivad „Eesti kuldkalakeste” Sirbi filmikülgede läve ületamise, kuigi Aare filmi tuleb loomulikult vaadelda neist asjaoludest lahus.       

Lugeja huvides pean siin kohe andma nahkse üldhinnangu: Juhan Aare 46minutiline  film on esimese 35 minuti jooksul enam-vähem korralikult ja omajagu hoolega tehtud terviklik tükk, seejärel vajub aga järsult lössi, isegi karjuvalt kreeni. Kompositsioon laguneb, ainese serveerimine hakkab punnituma Brüsselile pugemise suunas, pateetilises autoritekstis kuuldub hooti hüsteerilist nooti, kaamera ette on seatud täidiseks otsitud poliitpersoonid, kuuleb propagandistlikku ülekorrutamist. Justkui oleks autor mingist hoost  kantuna lõpuks oma filmi haamriga taguma hakanud. Eks selle rabistamise tingis asjaolu, et avalikkuse ette lekkinud venitamine tuli kiiruga lõpetada, leping täita, ministeeriumil olid omad järeltööde nõudmised (materjal saadeti autorile kärpimiseks jm), kuid üks parteiliselt ja avalikult kõrbenud mees ei suutnud kõike üksi põlve otsas valmis siluda. Kui see kümneminutine lõgisev saba ära lõigata, ei peaks Juhan Aare oma filmi häbenema. Kakssada „Eesti kuldkalakesi” kandvat ketast olevat aga juba Brüsseli poole saadetud, ega vist enam sabast kinni saa. Kummatigi aga võib see saba mõnes bürokraatlikumas kalandustegelases tekitada tunde, et jah, näe, kavandatud meetmed on sõnas ja pildis efektiivselt välja toodud. Ega oinad kunsti ja kompat küsi, peaasi et oleks loosungeid ja klanitud majanduspilti.  Filmiks on seda riiklikult tellitud videot muidugi natuke palju nimetada. Jämedas joones on formaalselt tegu dokumentaalfilmiga, aga kui žanrimääratlust teravdada, võiks lisaks õppefilmile laduda nimetusi: aime-, teabe-, probleemfilmgi ositi. Seal näeb on nime ja näoga tublisti toimekaid kalandustegelasi vesise Eesti pildistuses. Ja loomulikult positiivselt hõlmata püüdvat kalamajandusideoloogiat, mis põhjusel ju üldse see film telliti.  Igatahes peaks vaatamist jaguma nii kalameestele, kaluritele ja nende juhatajatele kui ka filmihuvilistele ja -kriitikutelegi.   

Mainisin ennist lisaks teabele ja aimele ka probleemfilmi osist, Aare tükis kattub see ümberõppe ideega. Asi selles, et üleilmselt on looduslike kalade püügihulk hakanud kahanema ja kalakasvatus kasvama. Proportsioonid peavad paratamatult muutuma. Euroopas on sellest ammu aru saadud ja vastavalt ka majandama hakatud, aga Eestis tuleb see ürgse püügimehega kaluri ja vahest ka kalandusametniku  kolpa alles sisse keevitada. Seda eesmärki Aare film selgesti ka kannab: meie kalandusel on, kuhu areneda. Näiteks Taanis on aastane forellitoodang 40 000 tonni (millest 80% läheb ekspordiks), Eestis kasvatatakse kala 500 tonni aastas. See on 80 korda vähem, kuigi meie pindala on Taanist nati suurem ja veeressurss koguni kolm korda mahukam. Ja ega Taani kalakasvatusel polegi enam kuhugi eriti kasvada, küll aga meil ja seda rauda Aare  film taobki. 

Filmis jagub nn kalainimesele huvitavat teavet. XIX sajandi keskel tekkis jõukamal rahval angerjasöömise komme, lihtrahvas hakkas neid püüdma ja müüma. Neli-viis sajandit tagasi olid Narva linna elanikele tõelisteks kuldkaladeks tuuralised, kelle välisilmes pole  500 miljoni aasta jooksul suurt midagi muutunud; vanasti (juba XV sajandil) toodi Narva jõest ja Peipsist Tallinna turule isegi 150 kilo tuurasid. Kunagine NSVL lüpsis 90% kogu maailma kaaviarist. Peipsi on ainus siseveekogu Euroopas Liidus, kus toimub kutseline kalapüük; Peipsis jätkub ahvenat, koha ja haugi, latikas ja särg lähevad siseturule, rääbis ja siig on halvemas seisus. Eestis on kaheksa kalamajanduslikku piirkonda: Pärnumaa, Saaremaa,  Hiiumaa, Läänemaa, Põhja-Eesti (Lääne ja Ida osa), Peipsi ja Võrtsjärv. Kihnu saarel peab tubli kolmandik ehk 250 inimest elatist teenima kalandusega. Looduses läheb kilosel haugil ühe kilo juurdevõtmiseks vaja umbes viis kilo kala, kohal natuke vähem, tiigiforellil kulub end kilo võrra nuumates 1,8 kilo väheväärtuslikku kala. Pikemas perspektiivis muutub rannakalandus jahinduse sarnaseks, kala toodetakse aina rohkem kasvandustes, kutseliste  ja püügiõigusega harrastajate harv väheneb veelgi, luuakse kalandusturismi talud. Iseseisvuse taastanud Eestis on rannakalurid pidanud kohenema kiiresti muutunud oludega, ent kõik pole kõrgendatud nõudmistele ja karmile konkurentsile vastu pidanud.     

  Välja on toodud ohud, raskused ja probleemid:  ebastabiilsed keskkonnatingimused, röövkalad, sigimusolud, Peipsi kutseliste kalurite tegevus on ajaliselt kitsastes raamides. Millega kõik rannakalanduses arvestama peab: kapriisne ilmastik, poliitilised tõmbetuuled, turuolude kiire muutumine, räimesõjad Eesti ja Läti vahel, püügikvoodid, iga-aastane püügiõiguse taotlemine.     

  Autori diktoritekst on korrektne ja tihedaks timmitud, koormab hooti pildi üle. „Eesti kalanduse strateegiale 2007–2013” oli/on ette nähtud üsna suured toetused. Autor Aare kuulutab: „Rannakalanduse jätkusuutlikkuse tagamiseks  ja kalurikülades sajanditega kujunenud traditsioonilise eluviisi säilitamiseks suunatakse aastatel 2007–2013 ligemale miljard krooni euroraha.” Aga kahjuks ei saa vaataja filmi lõpetamisega ülejala kiirustanud autorilt teada, palju on kulunud ja veel tulemas. Teadagi, nagu ELis kombeks, jagub ka Eestis toetusi ikka suurematele ettevõtjatele. Näpuotsaga on sisse puistatud huumorisoola ja muhedaid tõutervishoiu kilde: nõukogude  ajaga võrreldes süüakse nüüd vähem kalakonserve, küll aga saab nende toosidega näiteks Palamuse laadal kabet mängida. Öeldakse seal õigesti, et naised, sööge kala! Siis tulevad ilusad lapsed. Ja et kala teeb ilusaks, targaks ja tugevaks. Aga Koržets ei taha väita, et koha on ahvenast maitsvam, teatab vaid, et venelane ütleb: „Turak, kak sudak”. Eesti maamehe võis aga kunagi selle järgi ära tunda, et haises saja sammu taha silgu järele.  Eesti kaheksa kalamajanduslikku piirkonda on positiivsete tegevusnäidetega enam-vähem kaetud. 

Pärnu jõe suudmes tegutsev AS Japs on ellujäämiskursused läbi teinud, 100 inimest saab tööd, eksporditakse ELi, Šveitsi, USAsse ja Austraaliasse. Palkadest ja suitsuangerja (Võrtsu viud) filee hinnast juttu ei tehta. Võrtsjärve ääres hakati 1990. aastate lõpus angerjamaime vannides ette kasvatama, AS Triton on Eesti suurim angerjakasvatus, järve lastud klaasangerjas kasvab 4-5 aastaga pool meetrit pikaks.  Jõgeva maakonnas tegutseva Härjanurme kalatalu pool ehitust maksti kinni ELi ja Eesti riigi rahaga ning paistab, et see läks asja ette. Poeletti mineva forelli kõrval kasvatatakse tiikides ka siiga, koha ja vähki ümberasustamiseks. Mõnes basseinis sirgub ka tänaseks üliharuldane Atlandi tuur, mida veel II maailmasõja eel püüti 60 tonni aastas. Väidetakse, et vanasse mahajäetud lehmalauta on võimalik ehitada forellitiik. 

Saaremaal on Priit Lulla keset kuivamaa põldu rajanud vee korduvkasutusega kalakasvanduse. Voolukanalites liikuv vesi tuleb paesest pinnasest ja läheb läbi biofiltrite kanalisse tagasi – retsirkulatsioon. Katuse all pole kalade talvitumisperioodi, on ühtlane temperatuur, maksimaalne juurdekasv, vähem vett ja haigusi, rohkem kala. Nagu Taanis ammu kombeks. Jah. Juhan Aare kunstiliste sugemetega kalamajanduse uutmise ideoloogiafilm järgib  “Eesti kalamajanduse strateegiat 2007–2013”: “Eestil on head eeldused saada mageveeliste kalakasvatuse tegijaks Euroopas. Lisaks vikerforellile kasvatada ahvenat ja koha, siiga ja tuura, ehk sägagi. Tuleb eelistada tootmisele suunatud investeeringuid, veeviljeluse arendamiseks nähakse ette sadu miljoneid kroone”. 46minutine „Eesti kuldkalakesed” läks maksma 415 000 krooni. Seda pole palju – pooletunnine dokutükk „Eesti lugude” sarjast  on samas proportsioonis. Kui vaid „Kuldkalakestel” poleks seda iga uimega tõmblevat kümneminutist saba. Enne seda on kunstilise pretensiooniga kompositsioon (Härjanurme kalatalus Aarne Liiva aretatud esimene Eesti kuldkala ehk punane trulling) ja sisugi täitsa olemas.     

Kolmele kaameramehele pole etteheiteid: nad on võtnud, otsinud ja püüdnud, mida võtma viidi. Pilt on ainese raami ja ideoloogiakunsti formaati arvestades vaheldusrikas. Vaataja näeb vilkaid kalu ja töökaid kalamehi, merd ja järve, tiike ja akvaariume, maime ja  noorkalu, mehi rohkes tegevuses, seadeldisi ja riistu, tükati maastikku ja katusealuseid … Viletsa helirežii ja hooti üle ääre paisutatud muusikalise taustaga filmi saab vaadata aadressil: http://www.agri.ee/filmigalerii/, seda tahetakse näidata seminaridel ja kinkida kalandusvaldkonna tegevusgruppidele ja organisatsioonidele. Filmi pealkirja deminutiivis tundukse taotlemata irooniat. Kuigi meie kuldkalakesteks pakutakse lisaks aretatud punasele trullingule  ka rahvuskala räime ja teisi kobedamaid vääriseksemplare, ikkagi ei selgu, kes/mis need kuldkalakesed päriselt ikkagi on. Vahest tuleb kuldkalakestena võtta strateegiast lähtuvaid unelmaid, mida raske teostada.