Videokunst pärast videokunsti

Raivo Kelomees

Pärnu filmi- ja videofestival detsembris 2009. Pärnu 15. videofestivali raames esitasid installatsioone ja videoid Silja Saarepuu ja Villu Plink, Ville Karel Viirelaid, Remo Randver, August Künnapu, Andrus Joonas, Jan Berg, Hille Karm, Hans Gunther Lock, Liina Vedler, Alar Raudoja, Ulla Juske, Nora Särak, Mart Vainre, Kristin Orav, Regina Kuningas, Jasper Zoova, Anonymous Boh, Taje Tross, Rait Rosin ja Artišok TV : Maarin Ektermann, Margus Tamm, Elnara Taidre, Liisi Eelmaa,  Indrek Grigor. Näidati Rao Heidmetsa, Riho Undi ja Hardi Volmeri animatsioone ning Videojacki (André Carrilho ja Nuno Correia) multimeedia-etendust „Master and Margarita” („Meister ja Margarita”). Sündmuse tegi huvitavaks kolm asjaolu: installatsiooninäituse ja esitluste asetleidmine Pärnu Port Artur 2 ostukeskuses, Chris Halesi ja Teijo Pellise interaktiivse filmi etendus „Cause & Effect” („Põhjus ja tagajärg”) ning minikonverents „Videokunst pärast videokunsti”. Mis mõttes ostukeskuses? Nimelt oli kolmandik ostubokse majanduskriisi tõttu tühi ja antud festivali käsutusse.

See ei toonud vaatajate tulva, vaid lõi pigem haava traditsioonilisse  müügikatedraali. See on kasutamata nišš kunstnike jaoks, kes otsivad endiselt odavamat näitusekeskkonda perifeerias või getostunud linnaosades. Lahendus on käepärast: rentnike põuas tuleb hõivata büroopinnad ja supermarketid. Kuigi, vaevalt on see teostatav ka Tallinna kesklinnas. Teiseks huvipakkuvaks atraktsiooniks ja vormilaienduslikuks ettevõtmiseks pean Chris Halesi ja Teijo Pellise interaktiivset filmi, mida  näidati kaks korda ka PÖFFi raames Kanuti gildi saalis.

Tegu on valdkondadevahelise kultuurinähtusega, mis sobib „piiriületajana” suhteliselt etableerunud filmivaldkonda ja samuti audiovisuaalkunsti. Vaevalt et film kriisi tunnistab, sest kuni areneb tehnoloogia ja publik käib kinos, tehakse inimeste elust jutustavaid pildilugusid. Vaatajatele pakutav sekkumisvõimalus visuaalsesse kulgu on uus, kuid alternatiivi puudumisel tüütab seegi. Interaktiivsus  toimib värskendajana ka videokunsti valdkonnas, sest video on korduvalt tupikusse jõudnud. Kolmas huviväärsus oli 5. detsembri minikonverents „Videokunst pärast videokunsti”, kus rahvusvaheline seltskond arutles video nüüdisaegse olukorra üle. Osalesid Teijo Pellinen (Soome), Chris Hales (Inglismaa), Al Paldrok, Gerhard Lock, Hans-Gunter Lock, Silja Saarepuu, Villu Plink, Indrek Grigor, Artišok TV ja mina. Alljärgnevas olen toetunud esinejate  mõtteavaldustele. 

Interneti-festivalid ja konkursid

Video publitseerimise olukord on You Tube’i  võimaluste tõttu järsult muutunud, mistõttu tekib festivalide kui avaldamisinstitutsioonide olemasolu küsimus. Interneti-festivalid ja -konkursid, online-kuraatorid nagu Agricola de Cologne Saksamaal või Microcinema USAs teevad võimalikuks infotihedad ja globaalselt vaadatavad ettevõtmised reaalajas. Võrgusündmused kaaluvad reaalsündmused justkui üles. Videokunst pole huvitav „uus”, vaid osa  kunstisüsteemist. Lisandunud on digitaalsuse ja võrgupõhisuse mõõde, interaktiivsus annab võimalusi juurde. Interaktiivsus ja veebipõhisus teevad videost loomingu- ja mänguvõimaluste poolest veelgi rikkalikuma meediumi. See on „video pärast videokunsti” lihtsaim definitsioon – see pole enam üksnes teleekraanil ega galeriiruumis. 

Al Paldrok: Kas videofestivali formaat on kasutusväärne?

Raivo Kelomees: Sündmused jäävad, kuna inimestel on vajadus kohtuda. Festivali korraldajatele on oluline saada kokku kriitiline mass inimesi. Olen jälginud Pärnu festivale üle kümne aasta, keskkonna kaubastumine on märgatav. Kui tegu on kohaspetsiifiliste projektidega, siis  on kohtumisel ja kohaletulemisel mõte, siis on festival oluline, samuti on mõttekas korraldada töötube.

Kuid vaadelda kunsti kommertskeskkonnas, siis külastajad näevad ostuboksides-galeriides kommertstegevuse jaoks ettevalmistamata keskkonda. Esimese hooga kunsti ei nähta ja see ei pakugi kellelegi erilist huvi, kui see inimesi otseselt ei puuduta. Müügikultuur ja -innustus Eestis tekitab tülgastust. Kõik müüvad ja tahavad müümisega rikkaks saada. Kuid müüjaid ja ostjaid on ühepalju – kuidas on võimalik sel viisil haljale oksale jõuda?       

Teijo Pellinen: Siin on inspireeriv keskkond ja puhkepäeval on hea rääkida videokunstist. Kunst on piiride lükkamine, eksperiment. Katse muuta siin maailmas midagi paremuse poole. Videofestival kaubamajas on piiride lükkamise akt. Meil on praegu majanduslik tagasilöök. Siin näeme mööblit, kingi, köögitarbeid, kuid ka kunsti. Minu töö teemad on samad: kommertsi, argielu ja kunsti ühendamine. Need on kaks kihti, kohtuvad eri tasemed. Televisioon  on arenenud 80 aastat ja muutunud, sellel on tugev sotsiaalne funktsioon. Kodus on privaatsus ja vaba aja dimensioon. On sadu kanaleid, kuid programmid on sarnased: Uudised, sama reklaam, TV on end taasloomas, palju kanaleid ja müügikohti. Sellest on sündinud interaktiivsed tööd TV jaoks. Näitan oma interaktiivses televisiooniprojektis lammast koos telefoninumbriga. Kui vaataja helistab, siis pilt vahetub mälumiselt seedimisele ja vastupidi. Ma  tahtsin väljendada lamba elu. Alguses oli video lineaarne, interaktiivsus andis lisadimensiooni. Loom muutub hingega olevuseks, kui temaga suheldakse. See toob tagasi meie mälestused maal elamisest, kui olime karjased. Seal olime rohkem vabad. Seevastu loom Internetis ei ole mõttekas, TVs tekitab ta suuremat üllatust. Kunstnikele on lihtsam vallutada uusi keskkondi füüsiliselt ja näidata seda meedias. TV ei ole surnud, see kasvab, kuid programmiarendus  on lõppenud. Evolutsioon on lõppenud. Videokunstnike võimalused on siiski suured.     

Chris Hales: Kuu aega tagasi oli mul Londoni Smartlabis loeng. Mind huvitab interaktiivne  video. Rääkisin seal peaaegu sama juttu kui praegu räägime. Videokunsti kui tervikut pole olemas. Kunstikoolide tudengid, kes on õppinud fotot, tegelevad videoga. Ma ei tea fototudengit, kes sellega ei tegeleks. Miks on vaja kohtumisi ja näitusi? Sest tuleb olla installatsiooni sees, et sellest aru saada ja näha. Videokunst sarnaneb vahel skulptuuriga, interaktiivne element täiendab seda. Kui istud toolil, siis juhtub midagi. See erineb staatilisest kunstist, mille  puhul sekkumine ei muuda midagi. Video võib olla tehtud kehva tehnoloogiaga. Internetis ei ole tööd eraldatud, need kutsuvad osalema ning neile vastatakse nagu You Tube’is. Sama tegime eile „Cause & Effect’t” etendusel. See on live cinema. Auditoorium vastab teosele, seda tehakse reaalajas. Video pärast videokunsti võib olla mängufilm, mõned kunstnikud aga tegelevad uurimistööga. Kuid peale videokunsti võib videokunstnik kureerida ka  festivale.   

Indrek Grigor: On institutsiooniline probleem seoses videokunstiga, mis pole film. Kui oled kunstnik ja küsid audiovisuaalsest kapitalist  toetust, siis ei saa, sest pole filmitegija. Mujalt, kunstnikuna, saad. Teine küsimus: kuidas videokunsti näidata, kui muuseumis ei jõua keegi videokunsti vaadata? Kunstnik teeb video, kuraator valib näitusele, kuraator kirjutab selgituse. Vaataja loeb kuraatori teksti ja uurib, kes on autor, aga video vaatamiseks pole tal aega. Videokunst on selles olukorras probleem. Mure on ka pikkade dokvideotega. Videol on võimalus ellu jääda installatsioonina.  Nagu siin. Video arvestab keskkonda. Kui vaatan filmi, võtan selleks aega. Video puhul tuleks samuti arvestada ajalist ja ruumilist konteksti. Videot käsitletakse installatsioonist eraldi, kuigi see on esitatud installatsioonina. Muuseum ja video ostjad sellega ei arvesta. Liisi Eelmaa Savisaare-video oli esitatud retroinstallatsioonina. 1980. aastate keskkond oli installatsioonis oluline. Osteti ainult video. Videovaldkonnas on eksistentsiaalne kriis:  video ei ole aktsepteeritud kujutava kunstina. 

R. K: Ma ei arva samamoodi. Video on aktsepteeritud  kujutava kunstina. Veneetsia biennaal on näide, ka Kasseli „Documenta”. Tõsi on, et muuseum ostab video kui salvestuse, mitte kui installatsiooni. Eksponeerimine on kunstihariduse küsimus. Kunstnikud on autistlikud. Kui kunstnik ei tee luupi, lühikest, ei tee tööd vastuvõetavaks galerii või muuseumi keskkonnas, pole ta ilmselt huvitatud, et tööd üldse nähakse. Sel viisil nad justkui väldivad kontakti publikuga.  Shirin Neshat teeb filme koos filmitegijatega. Kirjutab käsikirja, nagu ka Eija-Liisa Ahtila. Film võetakse 35 mm lindile või on see esitatud installatsioonina. Sageli mitmel ekraanil. Neshat sai viimasel Veneetsia filmifestivalil preemia ja ta on respekteeritud ka videokunstnikuna, esinenud „Documenta’l”. On justkui kriis, igavus, et pole huvitav ja pole kuhugi minna, et video ei ole tähelepanu keskpunktis. Aga kunsti-establishment siiski ostab. 

1970. aastate alguses oli diskussioon, et TV ei saa aru videokunstist, sest see ei räägi lugusid. Kõrgkoolides hakati õpetama videokunsti 1973. aastal, mis tähendab, et video võeti kultuuri ja haridussüsteemi vastu. Kuid nüüd pole video enam video. Film ei ole film, kuna osa kujutist on sünteetiline või on seal mõjutusi kujutavast kunstist. Resolutsioon on ka teine. Kultuuriline baas on ka teine, kuid esineb mitmeid segavorme.        Teijo Pellinen arvas, et ka kino pole enam pelgalt kino, vaid audiovisuaalse kultuuri keskkond. 

Silja Saarepuu: Ei tõstaks videokunsti kõrgemale teistest kunstidest. Iga asi on pilt, olgu see video, film, performance, picture. Olenemata meediast. Ka skulptuur on kujutis. Erinevalt  uuest meediast. Kui rääkida produktist ja kaamerast, võtkem näiteks camera obscura. See on ju video, kuid ilma salvestuseta, kasutatud kunstis, arhitektuuris, samuti luurevahendina. Hüpakem aga tänapäeva, kus iga nööp võib olla kaamera. Igaühel on kaamera. Iga asi on kaamera. Mõeldes selle võimaluse peale, muutud paranoiliseks. Vaadakem laulupeo fotosid. 1960. aastatel oli laulupidudel palju inimesi: ühel pool lauljad, teisel vaatajad. Mõned üksikud kaameramehed tuhandete kohta. Kaheksakümnendate lõpus ja üheksakümnendate alguses oli neid rohkem. Lauljad laulsid, teised pildistasid. Viimasel laulupeol olid ka lauljatel kaamerad, kõik filmisid üksteist, hoidsid muudkui mobiili.       

Hans-Gunter Lock juhtis tähelepanu aja mõõtmele, mis tuleb mängu performance’is ja muusikas. Kõik ei ole ainult pilt. Performance’il on kestvus. Sellisest teosest ei ole võimalik saada ülevaadet korraga nagu visuaalsest. Meedia ja materjalide vahel on erinevusi. 

Silja Saarepuu arvates võib videokunstiks saada peaaegu kõik. Kui maanteel on õnnetus, hakkavad tšikid mobiilidega autoakendest filmima, tulemuseks videokunstina vääristatav. See on sildistamise küsimus. Tuleb Eha Komissarov ja paneb sildi külge. Oleme müüjad, ostjaid  ei ole. Meil ei ole auditooriumi, pole ostjaid. 

Al Paldroki arvates on kunsti määratlemine tänapäeval laialivalguv. Kellegi naturaalse olemise (näiteks transvestiit Kanada festivalil)  määratlevad vaatajad performance’ina, kuigi inimene tahtis enda arvates ainult rõõmu pakkuda. Paldroki arvates on eksponeerimiskultuur masendav: ei oodatagi, et videot vaadataks. Võtkem viimane „Documenta”: seintel kümned telekad ja igas tunnine dokk, iga video juures lugu, kui oluline see on. Suured festivalid ja näitused on nagu ostukeskused. Kunst pole nagu oluline. Sama on ka Veneetsias, kus suvel temperatuur 40 kraadi. Mis kunsti sa seal  vaatad? 

Kuid videotööd võivad tähelepanu tõmmata ühisosa toel, mille kohta tõi sobiva näite Villu Plink. Plingi ja Saarepuu töös „EGO 157” alapealkirjaga „Anonüümsete valgekraede šamanistlik egotrip” tantsivad kontoriinimesed  ümber BM W. Mõned vaatajad on kunstnike poole pöördunud, kuna omavad samasugust autot või pakuvad oma teeneid sõiduki laenutamiseks. Auto on ju lahe, kõik saavad sellest aru. Siin on võimalus kommunikatsiooniks publikuga, kes muuseumisse kunagi ei lähe. Ostukeskuses kohtutakse kunstiga ühisosa pinnal ja heal juhul põhjustab see muutuse.

Muuseumide valiku peale mõeldes pole videokunsti omandamises võimalik süsteemi  näha. On töid, mis on leidnud tunnustust väljaspool Eestit, kuid neidki ei osteta, võib-olla info puudumise tõttu. Kunstiteosed saavad kunstiks hiljem, mitte kvaliteedi, vaid retseptsiooni alusel, või ka juhuslikult. Koos vastuvõtuaktiga on olemas ka teos. Tehniliselt ja sisult head tööd võivad olla halvad kunstiteosed, kuna ei kõneta. Mittekunstnike tööd võivad olla olulisemad, kuna tõmbavad rohkem tähelepanu, kõnetavad suuremat auditooriumi. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming