Viimast sõda meenutades

Olev Remsu

Sõpruses esilinastusid Teise maailmasõja lõpu aastapäevaks dokumentaalfilmid “Gulag 113” ja “Sinimäed”.  

Väärtfilmide kino Sõprus näitas 8. ja 9. mail kaht dokumentaalfilmi: esimesena Kanada eestlase Marcus Kolga “Gulag 113”, seejärel Raimo Jõeranna “Sinimägesid”.

Esimene asi, mis iseloomustab head filmi, on auditooriumi ootuste ja vastuvõtuvõime tunnetamine. Kolga on filmi teinud kanadalastele (ja mitte niivõrd kanadaeestlastele). Kanada eestlasi ei pea veenma sõjakoleduste õuduses idarindel, ent heaolu- ja õiglusühiskonna liikmed elavad tihti oma karbis, nad ei tahaks kuuldagi, millist ülekohut ja alatust leidub mujal maailmas. Nõukogude Liit oli Teises maailmasõjas teatavasti Suurbritannia liitlane, kellele koos Kanadaga kuulub au olla võitjariikide hulgas. Minge te mõnele inimesele ütlema, et tema sõber on nii- ja naasugune. Algul keeldutakse uskumast, pärast peetakse teid ennast keelepeksjaks. Muidugi ei suuda ma end panna elupõlise kanadalase nahka, kuid mulle tundub, et Kolga on keeruka veenmistööga toime tulnud.

 

Vanaisa ja pojapoeg

 

Režissöör Marcus Kolga vanaisa, filmi autor, 1915. aastal sündinud Eduard Kolga sundmobiliseeriti põhjaeestlasena 1941. aastal Punaväkke, see oli paratamatus, millele ei olnud välistust. Sõdida valel poolel oma sisemiste tõekspidamiste vastu, see on jubedus, mis Eduard Kolgal tuli läbi elada. Viimaks tal aga vedas: 1944. aastal õnnestus tal põgeneda Rootsi, sealt läks ta 1952. aastal Kanadasse.

Filmi “Gulag 113” sisuks on naasmine, mis alati toimet avaldab. 89aastasena sõidab Eduard Kolga 2005. aasta suvel uuesti läbi Venemaa kolkad ning meenutab oma pojapoja kaamera ja mikrofoni ees oma piinapõlve paigus, kus tal tuli üle see elada.

Poliitikat ja ajalugu on soovitatav jutustada perekonnaelu vahendusel, ühiskondlikke vapustusi valgustada eraelu kaudu, ainult siis avaldavad need publikule mõju. Selles filmis toimib pojapoja ja vanaisa side, juba selline ülesehitus annab tunnistust austusest mineviku ja oma esiisade vastu, oma rahvusest lugupidamisest, sisendab probleemist kaugel vaatajalegi veendumust, et sõnum peab olema õige.

Kui keegi mõnes raamatus või ajaloofilmis teataks, et mingi Punaarmee (endine) väeosa näljutati kuskil pärapõrgutaigas orjatööl surnuks, siis jääb see väide abstraktseks, see ei tekita lugejas-vaatajas emotsioone ja ülekohtu tajumise tundmust, järelikult mitte ka osavõtlikkust. Elamus sünnib üksnes konkreetse näite kaudu. Kuidas see oligi? Kui lahingus langeb sada tuhat sõdurit, siis on see kuiv statistika, mis inimesed külmaks jätab, kui aga üks, siis on see haarav saatus, mis igaüht puudutab. Lisagem, et see üks peaks olema individualiseeritud, vaataja peaks tundma teda nagu oma lähimat ligimest, siis tekib kaastunne. 

Marcus Kolga ongi esmalt portreteerinud oma vanaisa, andnud meile tema täieliku CV, ja kui vaatajal on alustuseks põgus tutvus eluloofaktide pinnalt tehtud, on edasi mindud ja hakatud tekitama  tundmusi. Ent filmis on ka ratio’le sihitud ajaloosündmuste rida, mis peaks rikastama vaataja teadmisi, lisaks vanaisa meenutustele-usutlemistele näeme üsna palju arhiivikaadreid ning intervjuusid, nii asjaosalistega Nõukogude poolelt, kui ka Pullitzeri preemia laureaadi, ajaloolase ja ajakirjaniku Anne Applebaumiga, kes valgustab Teist maailmasõda kanadalastele ehk harjumuspäratul viisil, räägib ja näitab seda, millest teisel pool ookeani (aga ka Lääne-Euroopas) tihti eelistatakse mööda vaadata. Pole ju eriline au olla Stalini liitlane… 

 

Tõde levib

 

Marcus Kolgal on õnnestunud oma debüütteost näidata Kanada tähtsal telekanalil ja see on ka kodu-Eesti suur võit. Mina igatahes jään temalt ootama uusi filme. Ta on tõeline audiovisuaal – graafikadisainer ja muusik, need on anded, mida filmitegemine eeldab. Lisaks sellele on Kolga ajakirjanik, tõeotsija. Kuuldavasti ongi tal käsil uus film, Saksa põgenikelaeva Wilhelm Gustloffi uputamisest Läänemerel 1945. aastal. Pole sugugi võimatu, et tegu on kõigi aegade suurima merekatastroofiga ning kindlasti tõmbab seegi film tähelepanu Baltikumi erioludele Teises maailmasõjas. Meil on oma ajalugu, teistel rahvastel oma. Meil ei olnud asi nõnda lihtsakoeline nagu näiteks Normandias, et ühelpool rindejoont olid õiged, teisel pool valed. 

Tänu Marcus Kolga taolistele entusiastlikele tõekuulutajatele tõuseb Kanadas üha enam huvi etnokultuuriliste kaasmaalaste elulugude vastu ning kindlasti lisab see uusi värvitoone seni seal omaks tunnistatud võrdlemisi mustvalgele ajalookäsitlusele.

Kui “Gulag 113” on tehtud kanadalastele, siis “Sinimägede” auditooriumiks oleme meie, kodueestlased, ning filmi mõistaksid peale meie endi ainult meie lähimad naabrid. Usun, et meie parimadki sõbrad näiteks Prantsusmaal kehitaksid  nõutuses õlgu ning paluksid vaatamise järel lisainformatsiooni ja seletamist.

 

Oleme kangelased, unustame ülekohtu

 

Mina olen seda meelt, et igasugune sõjafilm peaks olema sõjavastane film. Ükskõik missugune militaarpropaganda tundub mulle lapsik ja vastutustundetu, olgu see pealegi rüütatud ülekohtu paljastamise ja ausa kättemaksu loori alla. Enne karistamist-kättemaksu peaks selgitama süüdlased. Ja nüüd küsigem: kes või mis on süüdi meie riiki ja rahvast tabanud tragöödias aastatel 1940 – 1991?  Kui juhinduksime Lääne õiglusmeelest – et surnuid ei karistata ja iga süü olgu individuaalne – ei leiagi me konkreetset patust. Ausalt öelda, mina näen kogu selles kohutavas kommunismi-natsismiõuduses üksnes fataalset, saatusest määratud kurbmängu, mingit julma ja vääramatut saatanlikku jõudu, mille puhul näpuganäitamine tundub lihtsustamisena või, mis veel hullem, õnnetuse ärakasutamisena isiklikul poliitilisel eesmärgil.

Marcus Kolga ei kutsu üles tasuma ebaõiglust, mis tema vanaisale (see on meile, kõigile eestlastele) osaks langes. Enne “Sinimägede” vaatamist oletasin, et küllap läheb filmis lippude lehvitamiseks ja kuulide täristamiseks – vaadake, meile tehti liiga, kaua me ometi talume seda plekki oma ausal palgel!?

Aimasin poliitilist tellimust ja kartsin selle täitmist, kuna kahjuks ei ole ei siin- ega sealpool mõnikord märgatud, et sõda on lõppenud, haavad ja armid, kui tahes teenimatud ja valusad, jäävad meile igaveseks. Me peame nendega leppima, kui me end jälle vigastada ei soovi. Meie idanaabri jaoks käivad madinad hoogsalt edasi, see on seal kujunenud riiklikuks ideoloogiaks, rahvusidentiteediks ning meilgi leidub neid, kes on sellest soovunelmast nakatunud.

Mu kahtlused olid asjatud, film on humaanne, lähtub minu meelest just paratamatuse ja möödapääsmatuse kontseptsioonist: ühed sattusid Saksa, teised Nõukogude poolele, naised-neiud jäid kodudesse oma mehi ja armastatuid ootama. Nii juhtus ja kuidagi teisiti kahjuks ei saanudki minna.

 

Eestimaa Thermopylai

 

Sinimägede põrgust on meil varem kirjutanud Voldemar Pinn ja Mart Laar, esimene on seda teinud brošüüris “Rüütliristi kandja major Paul Maitla – Sinimägede sangar. Raamat sõjamehest, kes mõrvati rahu esimesel päeval” (1997), teine põhjalikus uurimuses “Sinimäed 1944. II maailmasõja lahingud Kirde-Eestis” (2006). Pinn on emotsionaalsem, erapoolikum, publitsistlikum ja kirglikum, valgustab piisakest ookeanis ja portreteerib Paul Maitlat, Laar distantseeritum-teaduslikum, kirjeldab ajastut ja ühiskondi, liigub üldiselt üksikule.

Raimo Jõeranna filmis on mõlemad lähenemised esindatud, kaks häält vastandatud, neile vastandub veel kolmaski, punapoolele sattunud võitlejate oma. Vastandumine on teatavasti igasuguse dramaturgia alus, ilma vastandumiseta polegi draamateost, ei dokumentaali ega mängufilmi. Perekondlik hääl on tekitatud Paul Maitla (muuseas, koju jõudmata) kirjadest ning sõjamehe tütre Kai Maitla mälestustest, ühiskondlik hääl Saksa poolel võidelnud Kaljo Westi, Harri Rendi ja Richard Säägi ning lisaks veel Soome-poisi Vello Salo intervjuudest ning Vene poolel osalenud venelase Vladimir Metelitsa intervjuudest ja eestlase Vello Raigo kirjadest.

Nüüd võiks küsida, kas Sinimägede tõrjelahingud olid meie teine Vabadussõda? Aga seal võitlesid eestlaste kõrval Saksa poolel veel hollandlased, flaamid, rootslased, valloonid, norralased. Ega ometi keegi arva, et nemad seal heitlesid oma kodumaa või Eesti vabaduse nimel? Vello Salo ütleb filmis, et kõiki neid liitis ühine vaenlane. Võideldi vastu, kuid mitte poolt. Ja minu arvates on see äärmiselt täpne määratlus.

 

Visuaalselt lööv

 

Üks asi on filmi sõnum, teine selle teostus.

Üldiselt tekstil põhinev “Sinimäed” on haruldaselt tabava visuaalse ja audiaalse kattega, kuigi mõlemad on tihti dekoratiivsed, vahest koguni varjamatult lavastuslikud. Ei saa ju nõuda, et taustapildiks oleks just seesama lahing just sellel kuupäeval ja kellaajal, mida intervjueeritav parajasti meenutab. Ja kui ohvitser Maitla koju helistab, siis ei arva ilmselt keegi vaatajaist, et needki kaadrid on dokumentaalsed, kuskilt arhiivist pärit. Need on rekonstruktsioon ehk lavastus. Miks on vaja niisuguseid võtteid? Mitte dokumentaalsuse, mitte faktistiku rõhutamiseks, vaid vaatajas elamuste tekitamiseks, mis ongi ühe filmi ülesandeks.

Ei miski iseloomusta sõja kurba paratamatust paremini kui epiloogis toodud võitlejate elulood, kust selgub, mis pärast edasi sai. Hitler otsustas Sinimäed maha jätta ning nüüd võiks esitada küsimuse vapruse ja ohvrite otstarbekuse kohta. Me ei tee seda, sest nii poleks ilus… Eriti julm ja ebaõiglane on tõelise sangari Paul Maitla hukkumine Tšehhi patriootide kättemaksujanu ajel. Õpetagu see meid, kui rumal võib olla soov tasuda.

Õnne ei leidnud keegi, ei võitjad ega kaotajad, ja täpselt niisugune ongi selle koleda sõja tulemus meie riigile ja rahvale.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming