Viiskümmend tuhat ja mahamüüdud kitarr

Kristiina Davidjants

  Filmitudengid jõuavad oma lõpu- ja kursusetöödeni mööda kannatuste rada.

 

Hiljuti jooksis kinos Sõprus neli tudengifilmi, kolm neist meie filmikooli ehk Tallinna ülikooli filmi ja video õppetooli kasvandike lõputööd. Neid arvustada on raske, sest seda ei saa kuidagi teha võrdsetel alustel: kellel on lõputöö tänu isiklikule aktiivsusele juba neljas film, kes asjaolude kiusul poolteist filmi teinud.

Neljast linastunud filmist jääb kõige lahjemaks Birgit Demidova “Roosa kleit ja nahksed püksid”, kuna filmi sisuline telg jääb perfektsest vormist ja aimatavatest taotlustest hoolimata hämaraks. Raul Tõnuristi “Kaks enne ühte” ja Margus Paju “Konkurss” näivad pigem korralike etüüdide kui filmidena ning neid on raske arvustada, sest nagu selgub allpool intervjuust, pole filmide autoritel olnud kooli ajal võimalik harjutada filmikeele omandamist. Filme võib ju vaadata ning raamatuid lugeda, aga filmitegemist tuleks ikkagi õppida filme tehes, mitte neist unistades, ning kool peaks olema võimeline üliõpilasi vastu võttes garanteerima neile õppetööks vajalikud tingimused.

Seltskonna kõige säravam täht on loomulikult Rasmus Merivoo ja tema skandaalne “Tulnukas”. Selle filmi juures on ka näha, et autor tunneb ennast filmikeeles vabalt ning oskab suhtuda vormitavasse ainesse mänguliselt. Rääkimata muidugi haaravast soundtrack’ist… Hoolimata “Tulnuka” ajuti liiga seletavatest lahendustest ja õhkõrnast algajalikkusest, on film minu arvates viimase viieteistkümne aasta parim lühifilm ja ka üleüldises kodumaises filmitoodangus tõstaksin selle üsna kõrgele kohale. Miks?

Viimaste aastate parim casting, usutavad näitlejatööd, väga hea kunstnikutöö ja süžee, kus kohtuvad Ken Loach ja Spielbergi “E. T.”.

Kuna kolm autorit kuuluvad filmikooli lõpetajate ridadesse, siis arvasin, et oleks kohane anda ka hääl neile endile ning vestlusringis osalesidki Rasmus Merivoo, Margus Paju ja Raul Tõnurist.

 

Kristiina: Sõpruses linastunud filmid on küll teie lõputööd, aga alustame algusest. Palju te kursusetöid pidite tegema?

Raul: Ei pidanudki tegema midagi, näiteks seesama film on minu esimene film.

Rasmus: Mõned inimesed meil ei ole teinud ühtegi filmi, aga ikka lõpetasid kooli.

Kristiina: Nii et on võetud säärane suundumus, et teoreetikud ei peagi filme tegema?

Rasmus: Nad võtsid selle viimases hädas.

Kristiina: Aga siiski, palju ikka oli kohustuslikke kursusetöid, mis tuleb teha kooli jooksul?

Raul: Selle kooliga oli umbes nii, nagu see “Apokalüpsise” viimane osa, millest mitte midagi ei mäleta, mis seal filmis toimus. Seal midagi mööda jõge sõitis…

Rasmus: See oli ju põhiosa, see oli kõige tähtsam osa üldse!

Raul: No vot, täpselt samamoodi ei tule mulle meelde üldse mitte midagi, mis jätkus koolis kolme aasta jooksul. Kursusetöid meil polnudki.

Rasmus: Ma arvan, et asi oli lihtsalt selles, et kuna meil filmi tegemiseks mingit raha ei olnud, siis meilt ei saanud nõuda. Nad ei saanud nõuda meilt, et müüge auto maha.

Kristiina: Aga vastu võeti teid kellena? Lihtsalt laia profiiliga filmiarmastajatena või?

Rasmus: Ei teagi, võeti lihtsalt.

Margus: Ikka. Selles mõttes justkui oli laiapõhjaline haridus, aga kuna Jüri Sillart oli ikkagi huvitatud mängufilmi režiist, siis see oli see, mida me tegime rohkem.

Raul: Meile seletati niimoodi, et mängufilmi režii on tõenäoliselt kõige keerulisem ja selle abil on võimalik toimetada igas žanris.

Kristiina: No üldistame siis, millised on tagasivaates meie peda filmikooli head ja vead?

Rasmus: Hea oli see, et kool oli.

Raul: Soe koht, mille egiidi all sai teha mingisuguseid asju.

Rasmus: Mina näiteks olin ühe aasta kodus, sest polnud kuhugi õppima minna ja siis ma läksin tööle ning ehmatasin ära, kui õudne on elu. Kui filmikool tuli, oli mul kohe nii hea meel.

Margus: Juhuslikkust oli ka väga palju, mingit säärast toetavat süsteemi nagu eriti ei olnud. Niipalju kui ise jaksasid ja viitsisid, niipalju sa tegid.

Raul: Tegelikult, positiivne on vaadata meist järgmist kursust. Meie oleme nagu prototüüp, nemad on nagu juba täiustatud mudel. Ses mõttes, et kohe on näha, kuidas seal on rohkem vunki sees. Meid võib nagu korstnasse kirjutada.

Kristiina: Kellelt te ise kõige rohkem õppinud olete?

Raul: Piret Tibbo loengutest.

Rasmus: Tibbo. Ja Sillart, sest mingeid trikke ta minuga tegi, ma nagu hakkasin teistmoodi mõtlema.

Raul: Remsu mulle ka meeldis, tema oli konkreetne.

Margus: Mulle tundub, et kõige rohkem ongi õpetanud need inimesed, kellega sa koos tegid. Esimene kõige asjalikum õpetaja oli mõnes mõttes Mart Taniel, kellega koos ma seda esimest filmi tegin. Ta sai aru, et mina just lõpetasin esimese kursuse, tema vist kolmanda, nii et käisime igasugused asjad läbi, alates loo jutustamisest. Kui minu lõpufilm algselt raha ei saanud, siis öeldi, et mine proffide juurde, lavakas õpivad dramaturgid, ja anna asi neile kätte. Peeter Urbla aitas mul ka natukene filmi kokku panna.

Raul: Lüngad on veel raudselt töös näitlejaga. See aine oli meil Ojasooga, aga seda kõike oli nii vähe.

Rasmus: Jah, aga kõike oli ilgelt vähe. Just see kõik, kuidas näitlejale selgeks teha, et mitte keegi ei solvuks ja…

Raul: Teine miinus on tehnikapark. Kujutage nüüd ette, et see oli nagu mingis Kesk-Aafrika Vabariigis: seina peal on tahvel, mille ees me nagu murjanid istume ja õppejõud seletab, joonistab tahvlil, kuidas töötab montaažipro­gramm, kuidas asjad ekraanil paiknevad ja kuhu klahvile vajutada. Küsisin, kas me ei võiks minna montaažiruumi, et seal arvutist vaadata, mille peale õppetoolist küsiti, palju meid on. Öeldi, et “ei saa, sinna ei mahu”. Kai-Ene Rääk läks siis tagasi õppetooli ja pärast seda me siiski saimegi arvutis näha, milline on montaažiprogramm.

Rasmus: Selles mõttes oli nagu reality show. Öeldi, et tehke filmi, kui teil on raha, või et tehke lihtsalt midagi.

Raul: No põhimõtteliselt võib filmi teha ka tuhande krooniga, peaaegu rahata, lihtsalt see paneb säärased piirangud peale. Vaat selle lõputööga oligi kõige häirivam, et kui oled juba rahaga arvestanud, kui oled selle raha ära planeerinud ja saad kaks korda vähem, siis see lööb küll jalad alt. Ja see lõputöö jookseb kinos! Tegelikult ma ei taha seda kellelegi näidata, sest see on mu esimene soperdus, esimene käeharjutus, mille võiksin ka palju vähema rahaga valmis teha.

Kristiina: Jõudsimegi rahani. Margus juba mainis raha seoses oma lõpufilmiga. Rasmus, sinu eelarve oli viiskümmend tuhat pluss mahamüüdud kitarr. Palju sinul, Margus?

Margus: Jäi natuke alla viiekümne tuhande, kuna mulle ei antud ju kohe seda raha. Peeter Urbla pani oma raha sinna alla ja ei olnud kindel, kas saab selle tagasi või mitte.

Raul: Oota, kas sinul oli siis mingisugune raha, millega sa teadsid arvestada kohe algusest peale või?

Margus: Ei, ei, oli lihtsalt nii, et me kõik pidime nagu saama viiskümmend tuhat oma lõputööks, aga kui küsisin, siis öeldi, et teie lugu ei kõlba mitte kuhugi. Ja seda öeldi alles siis, kui kõik asjad olid juba kaugele arenenud. Ei olnud nagu erilist varianti otsast peale hakata ja aeg maha võtta.

Raul: Kui sulle poleks raha antud, oleks koolilõpetamise võimalus ikkagi olnud teha teoreetiline töö. Või ei olnud ka selleks enam aega?

Margus: Noh, jah… See oli, ütleme, veebruaris, järelejäänud ajaga oleks ehk midagi kokku kirjutanud, aga lõpetamine ei olnud justkui eesmärk omaette.

Kristiina: Oot, oot, seletage nüüd seda finantseerimisesüsteemi!

Raul: Minul oli viiskümmend tuhat ja film saigi ära tehtud, aga ma sain ju tegelikult kuus päeva enne võtteid teada, et on viiskümmend tuhat, mitte sada tuhat. Kultuurkapital käis meil ise pool aastat varem reklaamimas, et pange mitme lõpetaja peale leivad ühte kappi, siis saab teha nagu natukene korralikuma filmi.

Rasmus: Jah, me koondusime lausa kolme inimesega (mina, operaator Meelis Veeremets ja monteerija Margo Siimon), kes kõik pidid saama viiskümmend tuhat. Oli kokku lepitud ja igatahes me arvestasime sellega. Meelis ostis juba filmilindigi ära.

Raul: Mul oli ka lint juba olemas.

Rasmus: Ja kui saime siis ainult viiskümmend, pidime esiteks vahetama firmat. Pidin Parunitesse minema, kus oli valgus endal olemas, sest teise firma alt poleks me saanud selle raha eest mitte midagi. Ja vaat, mis veel on raha teema juures. Helistad näitlejale, aga tal on hommikul proovid, õhtul etendused, ta ütleb, et hea küll, ma siis öösel tulen võttele. No kuidas ma nõuan temalt veel proove, millal see aeg veel üle jääb? Ma saan aru, et pärast on minu süü, et pole proovi tehtud. Kuidas talle võttel nüüd asjad selgeks teha, et ta ei solvuks, et ikka aru saaks, et ma olen talle ilgelt tänulik, et ta tasuta tuli, et tuleks ikka teine kordki, kuigi mul pole raha maksta. Ja ma kardangi nüüd sääraseid asju nagu relsid või kraanad. Kui ma neid kolakaid oma võttele tahaks, läheks kohe pool raha ära. Tahaks ennast võimalikult eemal hoida säärastest asjadest, aga samas tahaks ka hirmsasti kogeda.

Raul: Teised võivad ju turvaliselt kaadri taha varjuda, aga näitleja on see, keda pärast Sõpruses näidatakse. Sisuliselt on ju nii, et ma kasutan oma harjutustes näitleja nägu peldikupaberina.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht