Virvendav lühimonument Kinomajas

RAUL VIITUNG

Tallinnfilm

Tõne Virve „Ringhoov“ räägib üksindusest kaasaegses linnaühiskonnas.
Pildil Naine (Kaie Mihkelson) ja Mees (Evald Hermaküla).

Tallinnfilm

Autoriõhtu „Tõnu Virve. 45 aastat filmitööd” 10. märtsil Kinomajas. Filmid „Ringhoov” (1987), „Armuunelmad” (2005) ja „Jaan Poska, 10. märts 1920” (2015).

2007. aasta. Kunstiakadeemia fotoeriala viimase semestri algul uurisin, kas mõnest kohalikust ülikoolist oleks võtta õppeaineid eesti filmi kohta. Näiteks „Eesti kinematograafia A–Z“ või „Tallinnfilmi tõus ja langus“. Selgus, et ei olnud. Üks õppejõududest lisas, et selliseid õppeaineid kuulaks ta meelsasti isegi. Otsustasin seepeale eesti filmi kui õppeaine omal käel ette võtta – otsida ja leida, vaadata ja süveneda, kerida tagasi ja lugeda lisaks. Oh, ja muidugi ka algatada maailma esimene eesti filmi blogi. Kavandatud kergest kevadpiknikust kodumaise filmikunsti aasal sai peatselt täiemahuline odüsseia. Üsna pea leidsin end õngitsemas arhiivides, tüütamas eakaid režissööre, hiilimas sisse kinnistele esilinastustele ja sõbrunemas Tallinnfilmi noorte naistöötajatega eriti rariteetsete, montaažiruumist otse riiulile kupatatud lühifilmide hankimise eesmärgil.
Flanöörist sirgus friik, ja see meeldis mulle. Muutusin osavamaks ning suutsin leida aina marginaalsemaid filmi- ja teleteoseid, hõrke unarfilme, millega täita oma filmipäeviku Sügavat Kurku. Kuna kedagi ei olnud takistamas, said kontrolli alt väljunud eesti filmi blogis kuju võtta mitmed alamžanrid: 1960ndate rannarealism, 1970ndate ufo­trillerid ja alates 1980ndatest ka paneelmaja-ängi-filmid.
„Ringhoov“ ongi ehe näide paneelploitation’ist. Muide, see Arvo Valtoni novellil põhinev lühifilm võib paljudele olla kõige eestifilmilikum film üldse. Sümbolism, pikad kaameraplaanid ja kõigi nende rõõmuks, kes kurdavad dialooginappuse üle meie filmis, on lõppeks tegu ka linateosega, mille peategelased ei ütle 30 minuti jooksul ühtki sõna. Paneelmaja metafüüsikat uhkab „Ringhoovist“ sirgelt ja rõõmuga!
Filmi alguses näeme töölt tulnud Mehe (Evald Hermaküla) ja vastasmajas elava Naise (Kaie Mihkelson) askeldamist korteri köögis. Kaamera näitab vaheldumisi meest akna all paremal ja naist akna all vasakul. Üsna ilmselgelt on see kõik filmitud ühes ja samas korteris, kuid me teame, kui võimalik on sääraste üksildaste tööjärgsete kohvijoomiste üheaegne toimumine kummagi vastasmaja kümnetes standardköökides. Tibukollaste linnaliini-Ikaruste peale rüselevad n-mäelased, puiesteed mööda tolmutavad ehituskombinaadi KrAZid ja MAZid, helevalgetel majatahkudel muutuvad valgusskeemid, hoovist kajav vene laste vadin, low-key– öövaated mitmesajasilmseks akendatud fassaadidele – jah, see kõik on vastavalt filmimeeste taotlustele igati ängi ja kõledust tekitav, aga samal ajal ka omamoodi ihaldusväärne, urbanistlik ja groovy (harjumuslik). Tähelepanelikule filmi- ja kirjandushuvilisele meenub siinkohal kindlasti üks teine, 20 aastat hiljem valminud eesti paneelmaja-ängi-film. Väidetavalt tulnudki Mati Undile „Sügisballi“ kirjutamise idee Valtoni „Mustamäe armastust“ lugedes. Tõnu Virve oli enne lavastajadebüüti paljude väga tuntud filmide kunstnik ja juhuslikele detailidele ei ole „Ringhoovis“ tõepoolest ruumi. Võtmetähtsusega võttepaigaks on näiteks kaks korrusmaja nurka ning nende vahelt paistev tükike tühermaad, algul ühe, hiljem kahe kidura puuga – symbolism extraordinaire, roarrr! Filmi teistkordsel vaatamisel tekkis muidugi kiuslik küsimus: kui palju peame ühe huvitavama 1980ndate filmi eest tänama operaator Mait Mäekivi, kellele „Ringhoov“ oli Moskva filmikooli VGIK diplomitöö? Tol õhtul tundus, et päris palju, sest autoriprogrammis teise ja kolmandana näidatud … audiovisuaalsed kompositsioonid olid oma teostuselt ja kaasahaaramisvõimelt debüütfilmist kaugemal kui Kinomaja kassa Alpha Centaurist. Erakordne kipub sageli aset leidma väljaspool looja mugavustsooni – tõestamisjanus, läbikukkumishirmus – ja küllap ei olnud tookord lood teisiti ka „Ringhoovi“ puhul. Väljamõeldud maailmas, kus juhtub kõik see, mida sooviks näha eestifilmid.blogspot.com’i ogaraks bloginud toimetus, maandunuks Tõnu Virve jokkerist padakonnana hiljutise Von Krahli filmikasseti „Kontakt“ ühel režissööritoolil, et noorema generatsiooni hirmutamiseks ja isehakanud filmikriitikute kiusuks taas midagi kümnendit nihestavalt erakordset korda saata. Oh, see olnuks äge!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht