Von Krahl astub kontakti

LAURENCE BOYCE

Lühifilmide kassett „Kontakt“ (Eesti 2015, 84 min), režissöörid Triin Ruumet, Martti Helde, Vallo Toomla, Raigo Saariste ja Maria Reinup. Linastub Von Krahli teatris ja kinodes Sõprus ja Artis.

Jumal on vaid telefonikõne kaugusel. Juhan Ulfsak Maria Reinupi filmis „Mann tanzt“.

Jumal on vaid telefonikõne kaugusel. Juhan Ulfsak Maria Reinupi filmis „Mann tanzt“.

Andre Visnapuu

Lühifilmide kogumikud on osutunud Eestis viimastel aastatel mõneti populaarseks. Kuigi need ei löö kassarekordeid, on sellised kassettfilmid nagu „Karikakramäng II“ (2013) ja „Mitte keegi peale sinu“ (2014) pakkunud publikule võimaluse näha alles oma karjääri alguses olevate filmitegijate loomingut. Kõigis nendes näidatud filmides oli silmapaistvale talendile osutavaid hetki, kuigi mõlema antoloogia filmivalik tundus ebaühtlane ning katse ühendada filme üsna üldsõnalise teema kaudu oli veidi punnitatud. Need kassetid võimaldasid küll nautida üksikuid filme, aga jätsid kogu mulje veidi lünklikuks.

„Kontakt“ on uus, Von Krahli tiiva all kokku pandud lühifilmide antoloogia, mis läheneb ülesandele ehk veidi holistlikumalt. Valikus olevad viis filmi on küll kahtlemata erinäolised (kõigi nende inspiratsiooniks pidi olema idee „kontaktist“), aga „Kontakt“ mõjub terviklikuma komplektina kui paljud teised lühifilmikogumikud. See ettevõtmine tuua Von Krahli egiidi alla kokku noored filmi- ja teatrikunstitegijad ei ole nende esimene – 2005. aasta kassett „Tabamata ime“ näitas praegusele teed ja seal võis näha filme sellistelt nimedelt nagu Jaak Kilmi ja Andres Maimik.

„Kontakti“ raami moodustab Triin Ruumeti „Reeda sünnipäev“, mille lühikesi lõike näeme hetketi kogu kasseti jooksul. Sel nutikal moel antoloogia raamimine tekitab efekti, mis meenutab veidi Hiina kasti, kus iga kasti seest tuleb välja järgmine, väiksem kast. Näitlejatrupp mängib näidendis, kuhu peatselt sekkuvad kontrollimatud jõud. Selline struktuur mängib narratiivireeglitega, lisades lugude sisse uusi lugusid, pannes meid mõtlema selle üle, milline neist siis on ikkagi päris ning seades meie ette küsimuse, kes me ise kogu selles protsessis oleme. Seda enam et „Kontakti“ esilinastus toimub Von Krahli teatris, kus leiavad aset ka „Reeda sünnipäeva“ sündmused. Kui siia lisada veel salakavalad kommentaarid julguse ja uuendusmeelsuse kohta kunstis, siis on selge, et vihjatakse käesolevale filmile. „Reeda sünnipäev“ mõjub uuendusmeelse ja teadlikuna ilma liigse pingutuseta, ning annab kätte õige tooni kogu seansiks. Korraga küsitakse „Reeda sünnipäevas“ lausa: „Kas keegi on näinud Martti Helde uut filmi?“ „Kontakti“ publik näeb seda õige peatselt pärast seda lauset.

Helde „Superbias“ on tunda tema mängufilmi „Risttuules“ (2013) kaja, esiplaanile tõstetakse teatud visuaalne esteetika. Tema uus lühifilm kasutab horisontaalselt kaheks lõigatud ekraani, mille mõlema peategelast on näidatud tema enda rakursist. Ekraanidel arutlevad isa ja poeg „isa pattude“ teema, jumala ja selle üle, mis on tänapäeva maailmas üldse patt. See film on näide sellest, kuidas teatraalne kohtub kinematograafilisega – kogu see isa ja poja moraliseeriv debatt meenutab mõnd Becketti näidendit, kaheks jaotatud ekraan annab sündmuste kulgemisele aga omakorda filmiliku energia. See ei ole päris lõpuni õnnestunud lähenemine – jaotatud ekraan mõjub kohati lihtsalt trikina triki pärast (kuigi tehtud hämmastavalt tehniliselt) ja filmi lugu on pretensioonikusele ohtlikult lähedal. Ometi töötab see lühifilm „Kontakti“ osana hästi. Siin on tumedamale allhoovusele viitavat mängulisust ja kaheldamatut intensiivsust, mis täiendab programmi teisi filme ja on neid tasakaalustavaks kaalukeeleks.

Vallo Toomla „Metanoia“ on mängulisem. Peategelane, fotograaf Järvet Järvet elab läbi juhukohtumisi täis veidra päeva. Tooni annab teatraalsus: film uurib õnne olemust ja seda, mis paneb inimest tahtma oma elu elada. Realistlik esteetika – Järvet kõndimas Tallinna kesklinnas ja rääkimas telefonis õnnest – seguneb sürrealistlikuma plaaniga, mis meenutab Fellini filme (näiteks grupp, kes osaleb reas „naermisharjutustes“, mis on ühtviisi nii veidrad kui ka naeruväärsed). Nagu „Superbias“, nii ei kõla ka siin teatraalsed ja filmilikud elemendid alati päris täpselt kokku ja on kohti, kus need on justkui jõuga ühildatud. Filmi kunstlikud momendid viitavad ka „Kontakti“ mängulisele olemusele ja filmi kesksele sõnumile mitte saada elu ja ümbritsevate poolt unustatud. Klišeelik sentiment, mis selles kontekstis mõjub ometi täiesti südamlikuna.

Raigo Saariste „KuuKu kontakt“ on ilmselt kõige kirjum: ulmefilm noormehest, kes elab kunstlikus maailmas (jällegi viitega „Kontakti“ ühele kesksele teemale uurida seda, mis on päris ja mis mitte) ja unistab vabadusest. Algul tundub see kõik veidi stereotüüpne lugu „droonist, kes elab futuristlikus keskkonnas, ent soovib põgeneda loodusse“. Kui seda aga vaadata kui austusavaldust paljudele filmitegijatele, nt Kubrick, George Lucas ja isegi 1960. aastate režissöör George Kuchar, kes oli tuntud oma väikese eelarvega filmide poolest, siis on filmil täiesti olemas oma sarm. Saariste paneb välja mõjuva stiliseeritud teose, millel õnnestub jääda siiapoole naeruväärsust.

„Stiliseeritus“ on sõna kirjeldamaks ka antoloogia viimast filmi, milleks on Maria Reinupi „Mann tanzt“. David Lynchi hingusega sürrealistlikus filmis näeb ei kuskil kulgev mees ühtäkki kuubikut ja avastab end seejärel vestlusest jumalaga. „Mann tanzt“ on julge film täis rabavaid värve ja tümpsuvat muusikat, olles seetõttu kontrastiks teistele, vaoshoitumatele filmidele enne seda. Siinse absurdiloo südames on rõõmu ja lõpus näeme hetke, mis suudab selle rõõmu vormida peaaegu millekski katartiliseks. „Mann tanzt” näitab enesekindlust ja paneb filmibuketile kena punkti.

On ilmselt sobiv (ja kindlasti tahtlik), et „Kontakti“ plakat kujutab VHS-kassetti ja ka sellist filmikogu nimetatakse tihti kassetiks. Igas siinses filmis on eksperimentaalset ja sürrealistlikku vaimu, mida seostaksin pigem 1970ndate ja 1980ndate aastatega. Muljetavaldavatele tehnilistele lahendustele on vastukaaluks eespool mainitud mängulisus ja kunstlikkus, mille jälgi leiab igast filmist. Ka teatri ja filmi ühisosade otsing viitab 1980ndate vaimule, mil paljud kunstnikud hakkasid katsetama neile varem tundmatute meediumidega ja kõikjal praksus õhk loova energia elektrist.

Eraldivõetuna on omad vead igal „Kontakti“ filmil. Me näeme noori filmitegijaid, kes alles otsivad oma nägu. Enamikul tuleb oma tee otsimisel ilmselt raskusi ette, eriti kui neid filme siin võrrelda filmidega üle maailma, kas või näiteks festivalide programmides – vaid ühel-kahel siit on ilmselt elulootust väljaspool seda antoloogiat. „Kontaktiks“ kokkupanduna töötavad nad aga harmoonias, muutuvad mõtet ärgitavaks ja loovalt julgeks tervikuks, kus ei kardeta uurida eri meediumide olemust ja avastada narratiivi võimalusi.

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming