Võõra maailma lood

Jacques Audiard: „Traagiline lõpp tundub mulle filmis enamasti klišeena.“

ALEXANDRA ZAWIA

Prantsuse uuema aja režissöör Jacques Audiard on oma filmidega alati figureerinud suurtel festivalidel ja võitnud auhindu nii Cannes’is kui Berliinis. Tema filmide tegevus toimub tänapäeva realistlikus maailmas, aga alati on seal ka midagi seletamatut või üleloomulikku. Nii ka ta seitsmendas filmis „Dheepan“, kus Sri Lanka immigrandipere igapäevane rabelus leiab puhkehetki spirituaalses rahus, tormisilmas keset suurt möllu. „Dheepani“ eest autasustati Audiard’i tänavu ka Euroopa kõrgeima filmiauhinna, Cannes’i Kuldse Palmioksaga. On irooniline, et just nüüd, esmakordse peavõidu puhul, pidasid paljud „Dheepanit“ teenimatuks pärjatuks.

Nagu on seletamatut tema filmides, on ka Audiard ise lõpuni kinnipüüdmatu intervjueeritav. Teda on väga raske küsitleda, sest ta põikleb otsestest vastustest kõrvale, otsides justkui käigu pealt õigeid sõnu. Audiard pole teadja, nagu seda on paljud teised filmilavastajad, vaid kahtleja, ning igale usutlusele vajutab oma pitseri ta sisemine ebakindlus.

Millest „Dheepan“ alguse sai?

Jacques Audiard: Olen seda projekti juba ammu plaaninud, alates „Prohveti“ valmimisest. See jäi vahepeal veidi tagaplaanile, kuid mu kaasstsenaristid Noé Debré ja Thomas Bidegain tõid selle uuesti esile. Algselt plaanisime lausa „Õlgkoerte“ („Straw Dogs“, Sam Peckinpah, 1971) uusversiooni, aga lõppversioon sellega enam eriti ei sarnane. Mina olin see, kes tahtis teha pigem armastuslugu. Esialgu oli meil plaanis kasutada ära žanri kui Trooja hobust. Nii see osalt ka on, aga filmi tuum on tavapärasest süngem.

Žanrist lähtumine viis meid kättemaksufilmi ehk vigilante-filmi juurde, mis on üpris rumal žanr. Üsna kähku suunasime käsikirja fookuse ümber paarikesele ja nende armastuse loole. Üks lahendust ootav kontseptsioon tuli Montesquieu’ „Pärsia kirjadest“: kes on pärslane? Prantsuse film, kus tegelased räägivad Prantsusmaal tamili keelt, tundus üsna hullumeelne. Ma võtsin lihtsalt võõramaised näitlejad ja läksin selle ideega nii kaugele kui võimalik. Tundsin selle projektiga, et siin on vaja loomis- ja tootmisvabadust. Käsikiri arenes filmimise käigus päris palju. Teen seda üsna tihti, aga näiteks sellise filmil puhul nagu „Rooste ja luu“ („De rouille et d’os“, 2012) ei töötanud improviseerimine üldse. Sellistel puhkudel on 90% käsikirja järgi filmitud materjalist ka filmis sees.

Miks te ikkagi tegite „Dheepani“ peategelasest Sri Lanka põgeniku?

Ma tahtsin, et ta ei oskaks prantsuse keelt. Oli oluline ta lingvistiliselt eraldada sihtriigist, et ta tunneks end tõeliselt üksikuna ja keelest saaks veel üks takistus, millega tuleb tegelda. Alžeerlasega oleks kaasnenud ühest küljest teatud lähedus Prantsusmaaga ja teisest küljest ilmutanuks end kasvav, osalt negatiivne seos, mis on otseselt seotud Prantsusmaa tänase poliitilise olukorraga. Tahtsin seda vältida, et keskenduda Dheepani loole, tema püüule teha võltsperekonnast päris perekond, sest sellest see film tegelikult ongi.

„Dheepani“ sotsiaalne realism suubub liialdavasse veretasusse, sellest saab nn kättemaksufilm, ja liigub sealt edasi utopistliku lõpuni. Millised esteetilised otsused on nende muutuste taga?

Mul oligi plaanis kasutada erinevaid žanre. „Dheepan“ peaks olema nii sõjafilm, ühiskondliku sõnumiga dokk kui ka realistlik fiktsioon immigratsiooni ja assimileerumise teemadel ning rääkima kõigist neist asjust eri vaatepunktidest lähtuvalt. Kõik see kokku peaks tegema selle emotsionaalse rännaku käegakatsutavaks ja arusaadavaks. Siduv element eri aspektide vahel on armastus ja püüd ehitada uus elu armastuse ja perekonna alusmüürile.

Ometigi on vägivallal oluline roll nii „Dheepanis“ kui ka teie teistes filmides. Miks see nii on?

Ma ei oska sellele kunagi vastata. Kasutasin lihtsalt dramaatilise konflikti põhimõtet, et lisada emotsionaalsust. Alguses võitles Dheepan poliitilistel põhjustel, nüüd aga oma armastatute eest. OK, sõna „võitlema“ on siin tõesti endiselt alles, aga me räägime millestki, mille ta peab vallutama ja allutama. Talle ei tooda midagi liual kätte.

Oli teil mingi tehniline lähtepunkt Dheepani loo tegemisel?

Mul oli kavas järgida teatud lähenemist kujundile ja valgusele, aga filmimise käigus see muutus. Mõned formaalsed efektid selle filmi puhul lihtsalt ei toiminud. Kõik varem täpselt välja mõeldud asjad lagunesid filmimise käigus laiali: steadycam’i kasutamine, sisevõtete kadreerimine … Nii et „Dheepan“ on selles osas üsna tagasihoidlik, aga kinematograafilisi elemente on filmis palju, näiteks kas või väikese kangelase asetamine sündmuste ja filmi keskpunkti. Pidin muutma ka oma lähenemist kaameratööle ja muusikale, sest kui töötada liiga kaua ühe tiimiga koos, hakatakse juba liiga täpselt teadma, mida neilt oodatakse.

Kas filmi õnnelik lõpp on soovunelm või isegi unenägu?

Filmidel on tihti kaks lõppu: loo lõpp ja karakteri lõpp. Traagiline lõpp tundub mulle enamasti klišeena, eriti karakteri seisukohalt, sest tihti jääb mulje, et tegelase filmi jooksul tehtud pingutusi lõpuks lihtsalt ei hinnata üldse.

„Dheepan“ on provokatiivne just tänu oma vaatenurkade paljususele. Näidatakse, kuidas Dheepan valetab, ja viidatakse sellele, et headest kavatsustest hoolimata peab ta olukorra lahendama vägivallaga. Kas filmi poliitiline aspekt on selles mõttes teile tajutav?

Ei, tegelikult ei ole. Mind huvitab ainult tegelase emotsionaalne teekond. Sellel pole poliitilist dimensiooni. Ma ei mõtle sellele käsikirja kirjutades. Dheepan on juba algusest peale üsna utoopilises olukorras: ükski paberiteta ja keeleoskamatu Sri Lanka põgenik ei oleks isegi ligilähedal võimalusele, et tal õnnestub leida töökoht ja korter.

Te töötasite amatööridega ja reaalses võttepaigas. Kas Pariisi eeslinnade taoline geto filmis on teile nagu teine planeet?

Ei, see ongi Euroopa, siinsamas. Võttis veidi aega, et leida õiged inimesed, kellega koos töötada – õigemini, et leida üldse kedagi, kellega koos töötada, sest arusaadavalt olid nad kas kahtlustavad või siis liialt entusiastlikud. Ametnikud olid kõik väga abivalmis ja vähemalt polnud võtteperioodi vältel probleemi Sri Lanka näitlejatele vajalike paberite väljaajamisega. Praegu, pool aastat hiljem, oleks see loomulikult märksa keerulisem.

Kas piirideta maailm on võimalik?

See film ei ole maailma metafoor. See ei ütle maailma kohta mitte midagi. Mul pole muidugi veel võimalik end sellest filmist distantseerida, võib-olla ei saa ma seda kunagi teha. Sinuga siin rääkides mõistan seoseid, aga filmi tehes ma neile ei mõelnud.

Kui küsida aga teilt kui inimeselt, hääleõiguslikult Prantsumaa kodanikult?

Ma ei oska sellele vastata. Kui tegelaskuju seda ei küsi, ei tee seda ka mina.

Tõlkinud Tristan Priimägi