Võrdne võrdsete seas

FILIPP KRUUSVALL

Dokumentaalfilm „Ahto. Unistuste jaht“ (Rühm Pluss Null, Eesti 2018, 94 min), režissöör-stsenarist Jaanis Valk, produtsent-operaator Erik Norkroos.

„Ahto. Unistuste jaht“ on muidugi lugu kangelasest. Veelgi enam: eestiaegsest kangelasest, kellele lisandub automaatselt (nagu igaühele, kes tol ajal tegutses) teatud õilsuse, puhtuse ja isamaalisuse oreool. Ikka on ju tundunud, et kui eesti rahvale on üldse miski püha ja õige, siis on need tol ajal elanud inimesed. Sestap võikski eeldada, et purjetaja Ahto Valtrist tehtud dokk maalib temast üheplaanilise Pätsi-aegse sangari portree. Filmi autorid Jaanis Valk ja Erik Norkroos on väljapaistvast meremehest rääkides tabanud aga silmanähtavalt peenemat seisundit, kus mustvalge ajalookujutus lahustub hoopis küpsemas vaates Eesti ajale ja eestlusele.

Ülesfilmitud reis

Loo tuuma moodustavad ainulaadsed värvilised filmikaadrid, mis pärinevad 1938–1940 kestnud esimesest Eesti lipu all toimunud ümbermaailmareisist. Klassikalise lahendusena oleks ajaloolise materjali võinud raamistada rääkivate peadega, kes oleks tänapäevasest vaatepunktist palavikuliselt kiitnud möödunud saavutust, ent loo raamiks on väga hea leiuna hoopis Ahto Valtri isa Rudolfi päevik. Juba 1903. aastal Käsmu merekooli õpetajaks saanud mees nägi ja koges nii Eesti iseseisvumist kui ka selle kadumist, lisades loole mõõdet, mida puhtalt tänapäevasest vaatenurgast vaadates kätte ei saaks. Just isa Rudolfi ausad ja teravad sõnad päevikulehtedelt annavad kätte filmi tonaalsuse ja sügavuse, peegeldades ka aega, mil Ahto elas ja tegutses. Muidugi on Rudolf Valter ka ise põnev isik – kolme klassi haridusega, ent lõpuks ise kaptenite koolitajaks saanud mees. Maausuline, kes pani XX sajandi algul oma poegadele nimed mütoloogiliste jumalate järgi – Kõu, Jarilo, Uku ja Ahto.

Teiseks loo raamistajaks on Ahto Valtri poeg Teddy, kes tegi ümbermaailmasõidu pooleteiseaastase poisina kaasa. Nüüd, üle 70aastase USA Neitsisaarte elanikuna, kes ei oska sõnagi eesti keelt, näitab ta kätte Ahto Valtri merematuse paiga ja annab loole sellega mingi igavikulise, kaduvust ja haprust näitava rõhuasetuse. Tema on ka ainus meie kaasaegne, kes kommenteerib ligi 80 aastat tagasi juhtunud lugu. Nii temas kui ka kogu filmis on mingit heas mõttes kiretust ja rahu, puudub „Pealtnägija“ stiilis ülevõimendatud elevus, mis oleks niisuguse „eestlased maailma tipus“ loo puhul tavapärane.

„Ahto. Unistuste jaht“ võib olla omamoodi uueks tähiseks, mis vaatab küpse ja isegi veidi melanhoolse pilguga korraga nii esimese Eesti vabariigi kui ka Välis-Eesti ajaloole.

Kaader filmist

Väliseesti glamuur

Väliseestlusest rääkides – ja Ahto Valter ju lõpuks väliseestlaseks sai – on pikka aega valitsenud narratiiv sealsest edukast heale järjele jõudmisest – omapärasest väliseesti glamuurist. Siitpoolt raudset eesriiet tundus iga väliseestlane imelise tegelasena paradiisist. Kes ikka teadis, et seal kodus Rootsis või Kanadas töötab too stiilne välismaa mees lihtsa pesumasinaparandajana või maadleb samasuguste argimuredega nagu praeguses kapitalistlikus maailmas me kõik. Möödus aeg, petlik sära lahtus ning tekkis võimalus distantsilt asjaolusid kainemalt vaadata. Selliste verstapostidena, mis väliseesti elule uue vaatenurga andsid, võib välja tuua Marko Raadi 2015. aasta doki „Fast Eddy vanad uudised“, mis kõneles Torontos elavast operaatorist Edgar Väärist või ka Vaiko Epliku ja Maarja Merivoo-Parro töö ulgu-Eesti muusikapärandi tutvustamisel. See on realistlik, inimlik ja kaine pilk, mis sealt avaneb. Mis puudutab sõjaeelset Eestit, siis jõuame ilmselt alles praegu ja küllaltki valuliselt selleni, et ka seda perioodi ilma romantiseerimata ja karskelt vaadata. Eelkõige on omavahel piike murdnud ajaloolased, kuid Eesti aega uue nurga alt vaatavat filmi polegi veel õieti tehtud. Huvitaval kombel võib just „Ahto. Unistuste jaht“ olla omamoodi uueks tähiseks, mis vaatab küpse ja isegi veidi melanhoolse pilguga korraga nii esimese Eesti vabariigi kui ka Välis-Eesti ajaloole.

Rahvusvaheline mees

Hoolimata mütoloogilisest merejumalat tähendavast nimest avaneb Ahto meie ees tõeliselt rahvusvahelise mehena, kes liikus eri riikide, keelte ja isegi mandrite vahet vaat et vabamaltki kui tänapäeva noored. Juba 17aastaselt sõitis ta üle Atlandi ja jäi New Yorki, et koguda pilvelõhkujaid ehitades raha korraliku laeva ostmiseks ja teha teoks unistus sõita ümber maakera. Veelgi enam, 30ndate teisel poolel elas ja töötaski ta USAs ning abiellus New Yorgi miljonäri tütre Margaretiga. 1938. aastal New Yorgist alanud reisi meeskond koosnes kõik välismaalastest: seal oli britte, ameeriklasi, kanadalasi ja austraallasi. Ahto on nii nende hulgas kui ka maailmameredel võrdne võrdsete seas. Eestlane, kes seilab Eesti lipu all, ent on ometi ka inimene, kellele on rahvuse, riigi ja keele piirid teisejärgulised. Ahto on korraga nii romantik, kelle eluunistus on ümbermaailmareis ja kes paneb kõigile oma laevadele nimeks Ahto, kui kindlasti ka pragmaatik, kes elab ja tegutseb nii, nagu tol hetkel kõige mõistlikum ja kasulikum on. Või nagu meenutab poeg Teddy: „Isa elas alati olevikus ja tulevikus, mitte kunagi minevikus.“

Kaduv maailm

Filmi selgrooks on juba mainitud arhiivikaadrid, mille Jaanis Valk aastatepikkuse detektiivitöö ja ime läbi üles leidis ja ära restaureeris. Nende kaadrite väärtus on vahest isegi suurem kui vaid kitsalt Ahto Valtrit puudutav lugu – need manavad esile dekoratsiooni, mis kõneleb tervikuna lääne tsivilisatsiooni saatusest XX sajandil. Meri, milles Ahto Valter ja tema kaaslased seilavad, kuulub koloniaalmaailma, kus valitseb endiselt Briti impeeriumi kord. See on selgepiiriline maailm, kus valged on valged ja mustad on mustad ning hierarhiad on paigas. Kui oled valge, on sulle avatud kõik sadamad ja jahtklubid, kus vähegi mõni teine valge ees ootab. Nagu ütleb Ahto Nigeeria kohta, mis on nende reisil üks vahepeatusi: „Kuigi see riik on täiesti asustatud neegritega, on kohalik jahtklubi loomulikult valgete pärusmaa. Õhtuti oleme seal aukülalisteks.” Filmilindile on jäädvustunud ka värvilised kaadrid reisiteekonnale jäänud ilusast õitsvast Lõuna-Aafrikast ja Kaplinnast, ent teades tänapäevasest vaatepunktist sealset rassipoliitikat ja 1994. aastani kestnud apartheidi, ei ole see ilu enam nii ühemõtteline.

1940. aasta mais lõppeva reisi foonil on ka aina pinevamaks minev olukord Euroopas. Kuigi reisiseltskond seilab turvaliselt veel rahumeelsel maailmamerel, on õhus tunda sõda ja lähenevat katastroofi, mis lööb selle idüllilise või vähemalt avatud maailma mitmeks leeriks lahku ning paiskab segi senise selgete ja loogiliste reeglitega Briti impeeriumi sisse seatud elukorralduse.

Võrdsest saab idaeurooplane

Septembris 1939 külastab reisiseltskond Bali saart. Vaevalt oleks keegi, kes filmis harukordseid värvilisi kaadreid surnupõletusrituaalist, aimanud, et sellest Indoneesia saarest saab aastakümnete pärast üks popimaid eestlaste puhkusesihtkohti. Ent seal samas tabab Ahto meeskonda ka halvaendeline uudis – raadiost kõlab Briti kuninga George VI kõne, millega kuulutatakse Saksamaale sõda. Sellest hetkest ei ole eestlane Ahto Valter enam võrdne võrdsete seas. Tema parimaid laevasõidukaaslasi Philip King otsustab reisi pooleli jätta ning oma kodumaa Suurbritannia teenistusse asuda. Tema saab seda teha, Ahto Valtril aga selline võimalus puudub. See on dramaatiline hetk, mis kuulutab ette enneolematut maailma jagunemist kaheks raudse eesriidega eraldatud leeriks. Ja kuigi Ahto jääb läände ja sõidab veel aastaid edukalt merd, tähendab see ligi kuuendikule maailmast, et nemad ei ole enam võrdsed. Kui Ahto Valter 1972. aastal pärast pikka pausi esimest korda Eestisse tuli, ei olnud tal enam võimalik Käsmus elavat ema külastada. Maailmamerel vabalt seilanud kaptenite külast oli saanud rangelt valvatud piiritsoon.

Eestisse jääjate saatuseks saab unistamine mitte enam ümbermaailmareisist, vaid lihtlabasest võimalusest paadiga merele pääseda või üleüldse välismaale saada. Sadamad ja jahtklubid, mis kõigile eestlastele avatud olid, sulgusid ühekorraga enam kui viiekümneks aastaks. Enam ei piisanud sellest, et oled valge, nüüd tekkis juurde hoopis üks lisakategooria – sovett, mis asetas kõik Berliinist ida pool elavad inimesed mingisse väljapääsmatusse kasti. Ja vähe sellest: see inimesi eristav tempel on otsa ette jäänud ka pärast idabloki lagunemist. Pole just väga lõbus ja teistega võrdne elada, kui pead kandma pidevat enesetõestust nõudvat silti „idaeurooplane“.

Kunagi oli ütlus, et idaeurooplast on võimalik kohe ära tunda pesemata juuste ja maitsetute prilliraamide järgi. Kuigi väline erinevus on tasapisi taandunud, on endisest idablokist pärit inimrühm, kelle hulka kuuluvad muidugi ka eestlased, defineeritav siiani tendentsi kaudu, et selle regiooni naised on välismaalastele atraktiivsed, ent juhud, mil kohalikud mehed on endale mõne juhtiva tööstusriigi päritolu naise leidnud, kuuluvad pigem erandite hulka. Ei tea, kas selle põhjal saab teha suuremat üldistust, ent ennesõjaaegses Eestis leidis peale New Yorgi miljonäri tütrega abiellunud Ahto Valtri rikka ameerika naise ka vend Uku ning Jarilo abiellus itaallannaga.

Rahvuslik trauma

„Ahto. Unistuste jaht“ ei maali illusiooni ka kuldsest elujärjest ennesõjaaegses Eestis. Ahto isa ütleb Käsmu kohta nii: „Ma ei sallinud seda Käsmut. Käsmu laevaomanikud olid kõik väiklased vargad.“ Lapsekingades vabariigis valitsesid täpselt samad probleemid kui praegu: vaesus, tööpuudus ja immigratsioon. Kui praegu on kusagiltki tasuvat tööd leida lubavaks ventiiliks Soome, siis tollal oli selleks töö merel. Muidugi lõi sõjaga kaasnenud vabaduse kaotus valusalt ka Valtrite peret – kõik neli poega jäid välismaale.

„Ahto. Unistuste jaht“ on film, mis kõneleb kahtlemata ühest Eesti suurkujust, ent teeb seda rahulikult ja väärikalt, võiks isegi öelda sügavalt läbitunnetatud melanhooliaga. Meeleolult meenutab ta ehk kõige enam hiljutist dokki „Cary Granti lugu“,* mis põhineb samuti haruldastel arhiivikaadritel ja kus võetakse lahti omaaegse Hollywoodi megastaari keeruline sisemaailm ning teekond iseendani. Kui Cary Granti film keskendub tema isiklikule traumale, siis „Ahto“ jõuab lõpuks eesti rahva II maailmasõjas saadud haavade ja nende tagajärgedeni. Mõlemal juhul puudub vajadus palavikuliselt tõestada oma peategelase erakordsust ja suurust, pigem on antud ruumi kaasa mõelda ning distantseeritult suuremat pilti vaadata. Sellist rahulikku filosoofilist melanhooliat on ka „Ahto“ muusikavalikus, mis ei ole liialt dramaatiline, ent siiski annab edasi ees ootavate sündmuste ärevust.

Näib, et hoolimata omaaegsest populaarsusest ei olnud Ahto Valtris üldse pateetilist ja praalivat joont ning see puudub ka filmist. Mõtteainet pakub film aga küllaga ning annab ajendi vaadata rahulikult tagasi meie ajaloole ning näha seda laiemalt, kui kitsalt rahvuslik vaade seda võimaldaks.

* „Becoming Cary Grant“, Mark Kidel, 2017.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming