VVV

Vaapo Vaher

Lenini orden vanaema rinnas  

Venelane ei sobi iga rahvusega. Nõukogude aegu klappisid suurvenelased enim grusiinidega. Muidugi on need kaks verelt ja kultuurilt kontrastsed natsioonid, kuid mingi vahetult rõõmus ja äratundev usaldus venkude ja grusside vahel püsis. Pilusilmsetesse jurtarahvastesse suhtusid venelased üleolevalt, kohvikukultuurilisi baltlasi aga ei usaldatud. Ka vennad slaavlased, väike- ja valgevenelased olid valusate ajalooepisoodide tõttu kahtlased.

Mis sütitas venelaste ja grusiinide hinges vastastikust sümpaatiat? Üles võib lugeda ohtralt elemente, alates õigeusust, pidutsemishimust, külalislahkusest ja lõpetades Jossif Staliniga. Sest Stalin ei haju venelaste ega grusiinide alateadvusest eal.

Nõukogude kultuur kihas ?rahvuslikest filmikunstidest?, tegelikult realiseerus perfektne rahvuslik energeetika aga vaid kahes kinematograafias, vene ja gruusia omas. Teiste ponnistused takerdusid pseudosse, feti?ismi, etnograafiasse, moelõivudesse, rahvuse hingeni ei jõutud. Lugematud armeenlased, keskaasialased jm ruttasid end kinoliselt teostama metropoli, vene suurlinnade stuudiotesse, nad  integreerusid-venestusid ka kunstiliselt. Mindi ka Gruusiast, nõukogulike kuuekümnendate värske filmivoo üks võtmefiguure Marlen Hutsijev sündis ju Thbilisis ja ilmakuulsa vene filmi ?Kured lendavad? re?issööri Kalatozovi õige perekonnanimi oli Kalatozi?vili.

Vaimustavalt omanäolist, tõust ja traditsioonidest tõusvat gruusia rahvuslikku filmi tegid teised mehed. Ma ei üritagi siia loosse mahutada kiirülevaadet kümnetest meistritest, hüüatan vaid spontaanselt mõned filmid, mille nüüd makilindilt erutavalt avastanud olen. Näiteks Tengiz Abuladze (perestroika-aegse kõmulise ?Patukahetsuse? looja) ning Revaz T?eidze (hilisemate ?Meie hoov? ja ?Istikud? tegija) 1955. aasta koostöö ?Lurd?a Magdan?, mis toona sai Cannes?ist auhinna, ent mis suurel ekraanil meieni ei kandunud. Hiljuti sain videoteeki Georgi ?engelaja (omaaegse keelatud ?edöövri ?Pirosmani? autor) diplomitöö ?Alaverdoba? aastast 1962 ? hämmastav virtuoossus algajalt. Eestlasele ei tohiks päris tundmatu olla Lana Gogoberidze, prantsuse ?uue laine? mõjutustes tehtud probleemfilmide autori nimi, aga meie ekraanidel pole vist siiani jooksnud ta hilisem, 1992. aasta töö ?Tants Pet?ora jõel?.

Muidugi, prantsuse filmiesteetika ongi grusiinidele kõige omasem, egas muidu poleks Iosseliani kodumaalt Pariisi lahkudes nõnda orgaaniliselt sealsesse kultuuri sulanud. Ta ise kinnitab, et kuna nüüdses Gruusias pole enam kinematograafiat, siis jätkab ta gruusia filmi tegemist Prantsusmaal. Ta viimase paarikümne aasta filme peavad enda kultuuri kuuluvaks nii prantslased kui grusiinid. On lausutud: ?Pariis on Iosseliani jaoks nagu Buñueli sugemetega Thbilisi?.

Aga gruusia filme tahavad ?omaks? pidada ka venelased, need on justkui kultuurimärgid ühisest minevikust. Mul on tunne, et Nõukogude keskkond istus gruusia rahvuslikule kultuurile üldjuhul hubaselt. Re?issöör Irakli Kvirikadze (omaaegse keelufilmi ?Ujuja? väntaja) on jutustanud loo oma vanaemast. See oli tüse, võimukas, poksijarusikatega mutt, kelle kallimaks kippus üks Kutaisi kuulus korterivaras. Kord kinkis suli vanaemale sünnipäevaks varastatud Lenini ordeni. Koos karbiga ja puha. Vanaemal seisis see niisama tualettlaual. Ta pojapoeg, tulevane filmimees Kvirikadze oli aga poisipõlves huligaan ja laiskpea. Lõpuks sai koolil poisist villand ja ta otsustati õppeasutusest välja visata. Vaat siis tuli vanaemal meelde see varastatud Lenini orden, ta sättis endale meeste pintsaku üle, kruvis aumärgi rinda ja tatsas kõrgilt koolidirektori kabinetti. Lõppes kõik sellega, et Iraklit ei jäetud üksnes kooli edasi, vaid talle tehti õppimisel mitmeid ?soodustusi?.

Nõukogude võim oli grusiinidele nagu see pätsatud Lenini orden, mis iga päev lebas tualettlaual, aga vajadusel kruviti rinda. Praegu enam Lenini orden ei avita. Majas Thbilisis, kus veel nominaalselt paikneb ka gruusia kineastide liit, on tegeliku võimu haaranud kasiino ja hoone fassaadil pulseerib mängupõrgu laiutav neoon. Kinorahvas on pudenenud laiali mööda ilma, otsimas oma unelmate Veneetsiat nagu mehike Iosseliani filmis ?Esmaspäeva hommik?. Kunagi jõutakse tagasi, sest nagu Iosseliani on kuulutanud: ?Hea pole mitte seal, kus meid ei ole, vaid seal, kus varem olime?. Iosseliani peab silmas lapsepõlve, aga ka filmikunsti kuldset möödanikku. Grusiinidest filmiväntajad armastasid komöödiat, sest kõik siin ilmas on komöödia, aga komöödia on kurb ?anr.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming