VVV:

Vaapo Vaher

Maipühade kahjulikkusest Tema perekonnanimeks oli lihtlabane Petrov. Ent olles juba filmire?issöör, võttis ta endale lisanime Bõtov. Niisiis ? Pavel Petrov-Bõtov. See nimepikendus ei tulnud edevusest, vaid pidi kätkema ta toonast kunstikreedot. Bõt tähendab vene keeli eluolu, olmet, olustikku. Petrov-Bõtov tahtis olla realist-naturalist. Tema kirjanduslikuks, peaaegu ainukeseks iidoliks oli noor Gorki. Hulkurluse apologeet, alamkihtide laulik. Enne revolutsiooni oli ka Petrov-Bõtov tallanud Gorki radu. Olnud kodutu hulkuja, räbaldunud burlakk, sadamalaadija, jooksupoiss. Hiljem kirjutas ta: ?Pikad kuud töötust ja ula lasid mul kiigata põhjakihtide ellu. Ööbides tihti räpastes vaesteöömajades, tutvusin nende elanikega. Need olid erilised inimesed. Kõrge väärikustundega, pidasid end tõusikuist ülemaks??

Sõnaga, ehtsalt gorkilik pateetika-poeetika. Revolutsioon paiskas noormehe põhjast pinnale. Äkki olid temasugused elu keskpunktis. Ta sööstis võitlema Judenit?i vastu. Kodusõja lõppedes tegi nõukogude võim temast paugupealt Leningradi ?kinovabriku? re?issööri. Säilinud on ta tolleaegne isiklik toimik, kus kirjas: haridus ? 4 klassi linnakooli, parteis 1918. aastast, töölesuunaja ? partei rajoonikomitee.

Kohe alguses lõid tas välja aga kummalised sisevastuolud. Ta ihkas teha uut, nõukogulikku filmkunsti, ent vanade meetoditega. Tollased avangardistid tallasid raevukalt jalge alla tsaariaegset filmikunsti jumalannana valitsenud ?anri melodraama. Nõukogulik dramatism pidi väljenduma üksnes inimese kirglikes suhetes ajalooliste protsessidega, eraeluline melodramaatika oma ?suletud moralismiga? oli punastele novaatoritele surnud sfäär. Ent Petrov-Bõtov vihkas eksperimente, montaa?i ja tempoga moodsat mänglemist. Tema  sõnavõtud ajakirjanduses traditsionalismi kasuks ja avangardismi vastu tegid tast üldise naerualuse. Vastaskaevikus irvitas võimas avangardistide vägi: Vertov, Eisenstein, Kozintsev, Trauberg, Jutkevit?, Ermler.

Petrov-Bõtov aga jätkas jonnakalt ?nõukogulike melodraamade? väntamist, ent tegi ühe vea teise järel. Näiteks film ?Õigus elule? pakub tüüpilise episoodi, kus kangelanna tahab arusaamatuse tõttu Leningradist pageda, teda armastav nooruk tormab teda takistama. Ameerikalikus melodraamas tulnuks sellises situatsioonis kangelasel ületada mõni katsumusrikas takistus, kärestikuline jõgi või mäekuru. Petrov-Bõtkini filmis osutus takistuseks ? maipühade rongkäik! Tänavat, mida nooruk kärsitult ületada püüdis, ummistasid punalippude ja juhiportreedega inimesed. See oli re?issööri ränk ideoloogiline aps, sest filmivaataja emotsioonides sai punalipukandjaist tahes-tahtmata negatiivne voog, mis takistas armastajate kohtumist.

Kuid ometi tegi Petrov-Bõtov ka filmi, mis on vankumatult jäänud vene kinolukku. 1929. aastal jõudis ekraanile Gorki proosa põhjal vändatud ?Kain ja Artjom?. Selles ühendusid sümbioosselt kolm temperamentset loojanatuuri: Gorki, Petrov-Bõtov ja Artjomi osatäitja Nikolai Simonov. Viimane sai hiljem maailmakuulsaks oma Peeter I võimsa osatäitmisega. Kõik kolm olid Volga kallastelt, tundsid hulkurimaailma, turukõrtse ja sadama salaelu. Simonovi Artjom oli vägilase kasvu, kõmiseva hääle, magneetilise pilgu ja kiirgava sisemise tulega kaltsakast mürgeldaja, kes märatsevas konfrontatsioonis mandunud ümbritsevaga. Film oli pilgeni lõustadest, tüüpidest, jätistest. Paradoksaalsel kombel hülgas re?issöör omaenda propageeritud vana stiili ja kasutas hasartselt ekspressionistlikku esteetikat. Film jõudis väljamaale, sellest vaimustusid näiteks Abel Gance (prantsuse avangardist!) ja Asta Nielsen, aga ka nõukogude intellektuaalne asjamees Lunat?arski.

Ka Petrov-Bõtovi edasine elu on täis paradokse, skisofreenilisi kahestumisi. Ta tegi veel mõne kesise filmi. Siis tõmbus kõrvale, sest haistis ühiskonnas vägivalda. Saatis kirja Stalinile, kodus kritseldas salamahti viirastuslikke joonistusi, murenenud nägudega, õudsete grimassidega portreid, milles tahtis väljendada ühiskonna psüühilist seisundit. Ta hülgas realistlik-naturalistliku elukäsitluse, püüdes ümbritsevat mõista jumaliku kosmismi abil. Ta kirjutas ähmaseid artikleid maailma ühtsest olemusest, komponeeris filosoofilisi poeeme ja sonette ning läkitas neid Stalinile, hiljem Hru?t?ovile. Eluots viis ta tagasi heidikute seltsi, räpasesse olmesse, surm leidis soniva Petrov-Bõtovi hullumaja kasimata koikult.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming