VVV:

Vaapo Vaher

Parabellum pileti vastu

Poiss tuli ilmale uhkes asutuses, Nadežda Krupskaja nimelises Moskva sünnitusmajas. Nimeks pandi talle venepäraselt Juri, aga perekonnani kõlas võõralt – Vizbor. Ta isa, punane komandör, oli pärit Leedust, algse perekonnanimega Vizboras, mis aga Venes tundus proletaarlase kohta peenutsev, seepärast visati lõputähed ära.

Ema, kaunitar Krasnodarist, tahtnud esiotsa rasedust lõpetada ja kui toona käinuks abordindus sama hõlpsalt kui nüüd, jäänuks filminäitleja, bard, poeet, dramaturg, alpinist Juri Vizbor maailma ilmumata. Et aga lootehävitus polnud kommunisti perekonnas üksnes meditsiiniline, vaid ka poliitiline akt, sai jõmpsikas eluõiguse.

Ent see samm ei päästnud perekonda krahhist, poiss oli alles neljane, kui sügisööl tulid nahksonidega mehed ja muljusid keevalise komandörist isa musta autosse. Ema kaotas töö ja rahvavaenlase perel tuli sõit elatist otsides mööda maad ringi. Poisikese ajju sööbisid mälupildid suitsustest vaksalitest, ähkivatest Kaug-Ida rongidest, jäätunud Baikalist, petrooleumihaisusest Habarovski töölisbarakist, kinofilmist “Kuukivi”, mida nad emaga särasilmil räpases vaatesaalis ahmisid.

Siis taas Moskva, ema haigestumine tüüfusesse, vaevaline paranemine, rinde ligidus, vaenlasekäega pimedas kleebitud saksameelsed lendlehed, muinasjutuline “Bagdadi varas”  kinos Uran, bandiidid Rätsep  ja Väimees, kelle banded terroriseerisid öösiti kvartalit. Igal kodanikul pidi enesekaitseks olema taskurelv, habeme- või kööginuga, kaaluviht nööri otsas. Koolitunnid kestsid kolmes vahetuses, Jura käis viimases, mis algas õhtul kell seitse. Siis:  Moskvast üle undavad punatähelised lennukid, sööstmas sakslast jälitama. Võidupäev, mil rõõmust ja viinast juubeldav mass oleks poisi Punasel väljakul hullumeelselt sodiks trampinud, kui kellegi abikäsi poleks teda autokasti venitanud.

Rahu ei toonud veel rahulikku elu, sündmused voogasid kui filmlindil. Korterisse ilmus võõrasisa, kes Jurat oma puusepa raske käega klobis. Koolis viskas Ljova Urgan kolmanda korruse aknast direktor Malahhovit tooliga, aga ei tabanud. Poistekambas liikus käest kätte salarelvi. Juri pihku jõudis saksa parabellum, mille ta vahetas aga “Päikesepaistelise oru serenaadi” kinopileti vastu. Püstol pileti vastu, see oli ajastu märk, ent Jura puhul ka sümboolne, sest oli temalgi võimalus pärastsõjaseks pätipoisiks langeda, bandesse sattuda, kuid teda kiskus kunsti manu. Sõbrutses ta teise romantiku, pinginaabri Stasiga, kes hiljem, aastal 1956, sõduriaega teenides Budapesti kärutati ja kelle vabadusvõitlejast ungarlase soomusmasina BTR-150 kabiini visatud granaat lõhki rebis.

Veel liikus Moskvas elumaju ehitavaid saksa sõjavangide voore, mõni sunnitööline sattus korterikella kõlistama, et kohmakas keeles leiba paluda. Moemees Donat tassis majahoovi trofeeradioola Telefunken, mille saatel majanoored tantsida nühkisid. Juri oli neliteist, kui kirjutas “esmakordse printsipiaalse armastuse” ajel luuletuse. Poeetilisele kladele sattus peale tuba koristav ema, kes vahepeal oli end meedikuks harinud. Järgmisel hommikul leidis poeg ema poolt “juhuslikult”  lauale unustatud brošüüri “Kuidas vältida süüfilist”. Poisi ellu oli tunginud pulbitsev puberteet.

Ehkki Juri ikka veel inertsiga arvas, et temast saab kas jalgpallur või lendur, oli ta juba muretsenud endale kitarri. Tollal püsis arvamus, et kitarr on kodanlik instrument ja töölisklassi pill on kas lõõts või balalaika. Ent ühiskondlik kõõrdpilk kitarrile hakkas hajuma ja Vizbor lõi oma esimesed laulud. Ehkki ta õpingud koolis ei möödunud hiilgavalt ja sekka tuli sagedasi jultunud popinädalaid, ulatas koolidirektor hapult naeratades tallegi küpsustunnistuse. Sel päeval Jura tajus, et pall või lennumasin pole enam tema ihalused. Kuid järjestikused pürgimused kolme kõrgkooli lõppesid ükshaaval kõik fiaskoga. Kuni ta sai sisse – pedagoogilisse.

Edasi voogas kõik veelgi kiiremini. Sajad kitarrilaulud, raadiotöö, stsenaristika, alpinism, üldine bardikuulsus. Ja siis tuli kutse Marlen Hutsijevi kuulsasse filmi “Juulivihm”. Ja robinal muud kinorollid, vaiksest kooliõpetajast kuni Martin Bormannini. Mitmed abielud. Juri ruttas. Ta oli vaid nelikümmend, kui vähiravilas tuli lõpp. Tema auks nimetati kaks mäetippu, Ikšinski veehoidlas liigub puksiir nimega Juri Vizbor, selle pardal peetakse mälestuskontserte.

Juri Vizbori elu oli nagu tuure koguv mootor. Ise meenutas ta üksnes elu esimest kolmandikku. Ülejäänut, ütles ta, teate niigi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming