VVV: Õgivad mütoloogiad

Vaapo Vaher

  Läinud nädalavahetusel võitles venelaste CSKA korvpallisats juudimeeskonnaga, hasartse publiku hulgas kiljusid fännilikud näkid Moskvast, paljanabalised, kiima täis ja loosung pea kohal: “Vange me ei võta!”

Plakat teadagi seksuaal-militaristlik, kohe ju saabumas 9. mai, päev, kui Venemaa end patriootiliselt täis kaanib. Sest Suure Isamaasõja suur müüt püsib. See on ainus sotsiaalne mütoloogia, mil veel üldrahvalik konsensus.

Esialgu oli mäletatavasti kõrgmüüte rohkem. Kõigepealt Suure Oktoobri ehk uue maailma loomise lugu. Siis kodusõda. Seejärel asusid mütoloogiad üksteist õgima. Esmatähtsaks tõusis stalinlik Püha Sõda. Leninlik Oktoobri-usk ja kodusõja-romantika haihtusid kuhugi ebareaalseks nostalgiaks. Isamaasõda lõi bolševistliku maailma uuesti. See, mida Oktoober ei suutnud – käivitada maailmarevolutsiooni –, selle pani Stalin suure sõja võiduga käima. Hulk Euroopat ja Aasiat kahmati ideoloogilisse mõjuvälja. Stalin mängis Lenini auti.

Revolutsioonikangelaste ümber võis väidelda, osa neist osutus sootuks vaenlasteks, Isamaasõda jäi aga puutumatult pühaks. Seda rõhutas ka filmikunst. Näiteks krimkas “Kirjude lugu” tõrgub kurjategija tunnistusi andmast, irvitab uurija üle. Kui aga võmm teatab lastekodus sirgunud tüübile, et tundis ta isa, kes kangelaslikult sõjas hukkus, on võllaroa vastupanu murtud. Paugupealt tunnistab ta üles ja saab hingelt puhtaks. Või öeldakse spekulandist tädile: sina, Petrovna, olid ju sõja aegu meiega, aitasid partisane, aga nüüd… Ja tädi südames hakkavad lööma süümekellad ning ta jätab otsekohe räpase hangeldamise.  

Keset sõda tehti nõukamaal hulk filme ja need jagunesid laias laastus kaheks. Ühel pool punnitatud sangarifilmid, mis pidid kergitama sõdurite võitlusmeelt: kohmakate lahingustseenidega, võltsi ja vulgaarse huumoriga, sest režissöör polnud rindel käinud. Nende tööde väärtuslikumad hetked on muusikalised episoodid, kus puhkehetkel sõdur haarab bajaani või kitarri ja laulab lõbusalt või lüüriliselt, kuid kompleksivabalt.

Teise jakku kuulusid filmid, kus käsitleti sakslaste okupeeritud tagalat. Need on tumedad, religioossest motiivistikust tulvil teosed, näiteks Donskoi “Vikerkaar” või Roomi “Vallutusretk” või Barneti “Ükskord öösel”. Inimesed kõnelevad neis tasa, käivad hääletult, keegi ei naera, vaid saatanlikud hitlerlased irvitavad või mängivad ketserlikku suupilli. Donskoi filmis ohverdab Olena Kostjuk kui Neitsi Maarja oma lapse. Barneti teoses päästab tüdruk okupeeritud linnas haavatuid, ise hirmunud, näol õudusgrimass, langedes kohati minestusse. Ümberringi viirastuslikud varemed ja zombidena hulkuvad räbalais olendid. Filmi finaal on aga nõukateose kohta erakorraline: tüdruk ei hukku ega tõuse sangarina tuhast, vaid hullub.

Pärast sõda pääseb valitsema uus kood, õiglase sõja dekoratiivne müütika. Stalini tellitud filmid, nagu vendade Vassiljevite vorbitud “Rinne”, kus sõjaalguse ebaõnn veeretatakse vanade, kodusõjaaegsete kindralite kaela. Niipea kui vanakesed asendati stalinliku noore kaadriga, jätkus sõda kui õlitatult. Seegi film oli määratud lõhkuma kodusõja-mütoloogiat ja asendama seda moodsa ja võidukaga.

Pärast Stalini koolemist jätkus Isamaasõja moosimine, ehkki uuel tasandil. Zahhar Agranenko “Leningradi sümfoonia” kõneleb blokaadist, kus elu küll raske, aga kõrgvaimuline, kantud Šostakovitši muusikast, heroismist, jätkub naeru ja vallatusi. Sinna sattunud sõdur ei tahagi enam näljalinnast lahkuda. Ehkki, ka rindel on lõbus, nagu demonstreeris Aleksandr Ivanovi film “Sõdurid”.

Pöörde tõid Kalatozovi “Kured lendavad” ja Bondartšuki “Inimese saatus”, mille säsi pöördub taas religioosse suunitluse manu, ehkki toona ei mõistetud nende metafoorikat avada. Filme kannab tees: puhastumine saabub vaid läbi kannatuse. Ehkki juba selgelt autorifilmid, on need ka kinni püha sõja kaanonis, kumbki ei kanna veel “egotsentrilist alget” (Aleksandr Špagin), puudub režissööri individuaalne kunstiline missioon.

See saabub Tarkovski “Ivani lapsepõlvega”. Kuuekümnendaid ei huvita enam “üks meie seast”, vaid isiksus. Seitsmekümnendad taastavad stalinistlikud sõjaskeemid uutes variatsioonides, kuni prahvatavad sisse Larissa Šepitko religioosne ekstaas ja Klimovi absoluutne vihkamine. Aleksei Germani hüperrealism lööb aga juba püha sõja kinokoodi armutult segi. Ristikäik dikteerib sammumist, kuid Germani tegelased pöörlevad kui trumlis.

Reaalses elus püsib Isamaasõja müüt aga peaaegu muutumatult. Teletorud paiskavad võidupühal sõjafilme läbisegi kõigis koodides. Mõju üks ja sama – vange me ei võta!

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming