VVV: Hüpe põrgutulle

Vaapo Vaher

  Psühholoogid kõnelevad: armastuse defitsiit. Võib olla nii, et inimest armastatakse nii-öelda normatiivselt või isegi üle normi, aga tema ihkab aina rohkem. Jelena Majorova sündis ilma otsas, kauges linnas Južno-Sahhalinskis. Päritolu sügavalt proletaarne, isa purjutas autobaasis, ema oli noanaine lihakombinaadis. Oma Leenakest armastasid nad, nagu lihtsale vene perele keskmiselt kohane, varjatult, karmi koore all. Plika püüdis kõike teha ülimalt, et teda armastataks rohkem: oli hoolas, sõnakuulelik, õppis maksimumi piiril. Kord haigestus ta tuberkuloosi ja ta saadeti Siberisse ravile; kliima pidavat ravi soosima. Tüdruk võttis aga tervisereisi kui pagendust, kui karistust selle eest, et ta pole suutnud ikkagi olla veel küllalt hea. Et teda armastatakse veel liialt napilt.

Teatrit hakkas ta lapsemeelselt tegema juba kolmandas klassis. Kooli näiteringist, mis oli teistele kas sund või meelelahutus, sai talle siiras väljaelamispaik. Tulevik oli klaar – teatrikool. Moskvasse jõudnult juhtus aga see, mis ikka ebaordinaarsetega sünnib, teda ei võetud kooli vastu. Alles aasta hiljem nägi Leenat Oleg Tabakov ja kutsus silmapilk oma just moodustatud kursusele. Hakatuse sai kuulus Tabakovi kelder, kus esiotsa valitses käratsev anarhia, vabade vaidluste keeris, näitlejahakatised diskuteerisid riiuni välja. Ent Tabakovi kampa kuulus ka eksperimentaalselt psühholoog, kes testis tudengeid, uuris nende hingeseisu ja emotsionaalset eripära. Majoroval kõikus kriitilise piiri ligidal kaks hüpertrofeerunud psüühilist elementi: süütunne ja radikalism.

Juba tudengina haarati Jelena ekraanile. Esimeseks režissööriks sai Ilja Frez. Esimene abielu aga läks teadagi vasikana aia taha, teine õnnestus, pealtnäha, suurepäraselt. Kunstnik Sergei Šerstjuk oli ka kõrgloomeinimene, intellektuaalseks huligaaniks peetu, vene oludes epateerivat kunsti harrastav.

Jelena näitlejatee tormles tippu. Pärast kooli tulid Kunstiteater ja Oleg Jefremov. Filmirežissöörid olid Majorova peale maiad, teda kutsusid võtteile kuulsused Eldar Rjazanov, Pavel Tšuhrai, Vladimir Naumov, Gennadi Poloka, Vadim Abdrašitov. Hiilgerollid tulid Boriss Jašini “Kiirrongis”, iseäranis aga Vladimir Hotinenko “Makarovis”. Jelena ja Sergei nägid abielupaarina välja hunnitud: ilusad, andekad, teravmeelsed, lõbusad, raha ei lugenud, elasid luksuses. Ainult et Leena hakkas pudelisse kiikama. Aina kirglisemalt. Üha andunumalt. Juskui kärakaga miskit kompenseerides. Siis kutsus režissöör Natalia Pjankova Leena mängima filmi “Kummaline aeg”, mille säsi seisnes vanema naise kustumatus kires nooruki vastu. Partneriks sai Leenast 12 aastat noorem blond kenadus Oleg Vassilkov. Võtteaeg päädis, ent nende armuelu kestis taevasse tõusnult edasi. Neil oli hotellis salanumbrituba, Rotterdami festivalil, kus film sensatsiooniliselt linastus, käisid nad käest kinni ja naeratades kui jõululapsukesed.

Ent üle pea löönud armuelu ei olnud Leenale piisav, depressioonid jätkusid, joomingud samuti. Päris mees Sergei nägi ja kannatas. Armastuse defitsiit Leenas võttis hullumeelsed mõõtmed. Ta tundis hingesugulust traagilise saatusega näitlejatega, Võssotski ja Daliga. Algas Jelena romaan surmaga. 1986. aastal oli ta teinud esimese katse end põlema süüdata, petrooleumiga ülevalatuna püüdis ta majahoovis tikke läita, kuid juhuslikult ligi olnud miilitsad segasid. Filmides tegi ta justkui suitsiidlikke peaproove, osad sattusid saatuslikult ka sellised: ta kõikus kihutava rongi vaguniplatvormil, mängis laetud püstoliga. 1997. aasta 13. augustil valas teeneline kunstnik Majorova end Tverski tänava elamu trepikojas, oma korteri ukse ees taas süütevedelikuga üle, sedapuhku õnnestus ka süütamine. Leena karjete peale välja jooksnud naabrid nägid teda elava tõrvikuna hoovile tormavat. Haiglasse jõudis ta juba agoonias, 85% nahast oli põletushaavades.

Abikaasa kunstnik Šerstjuk elas Leenast vaid üheksa kuud kauem, suri meeleheitesse ja vähki. Majorova koletule teole on siiani seletust otsitud. Selleks on peetud võimetust saada lapsi, kõneldud lesbisuhetest näitlejanna Jelizaveta Nikištšihhinaga, kes veidi pärast Jelenat end ka tappis. Majorova mehe päevikud on tänaseks publitseeritud, seal pihib Sergei naise lõppematuid soove hellituste järele. Režissöör Pjankova mäletab: “Mind vapustasid ta silmad: pärani, fokuseerimata, maailmavälisesse suunatud, justkui ikoonil.”

Južno-Sahhalinskis, ilma otsas, ohkas aga ta ema lihtsa vene naise kombel: “Liialt raske surma valis…”

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming