VVV: Juut on ka inime (VI)

Vaapo Vaher

  Gorbatšovi plahvatuslik perestroika, mis riigijuhil endal tüüri käest paiskas ja tormava taifuunina üle impeeriumi tulvas, lõi uskumatu võimaluse arendada täiel rinnal, tsensuurivabalt, ka juudi kinematograafiat. Filmitegemisse voogas musta raha, mis avas tee kõigele sensatsioonilisele. Juuditemaatika (raevuka ajaloo revideerimise kõrval) oli sfäär, mis tootis loendamatuid ekraanitöid, nii šedöövreid kui kommertslikku õletuld. Juba 1990. aasta lõpus olid kinolised juudiintellektuaalid kogunud sedavõrd jaksu ja julgust, et korraldada veel püsiva nõukariigi südames kinos Moskva Vene ajaloo esimene ulatuslik juudi filmide festival. Juba sündmuse ettevalmistamine sigitas ajakirjanduses, juutides ja judofoobides meeletu ažiotaaži. Kinokassade ees lainetas juudi vaatajaskond, lippude ja plakatitega olid väljas natsliku Pamjati röökivad protestijad, nende vastu astusid Kiievist kohale rutanud musklilised organiseerunud noored sionistid, kihava massi seas sagisid erarõivas, veidi peata, kuid sündmusi teraselt fikseerivad tšekistid.

Festival õnnestus, koos tsensuurist vabanenud riiulifilmidega, eeskätt fenomenaalse “Komissariga”, näidati mõndakümmet verivärsket erutavat linatööd. Hasardi ja hirmuga segi oli vändatud juba hulk juudi filme ja neid tuli tormlevalt aina juurde, üksteist üle trumbates, dubleerides, teemat ekspluateerides, õilistades ja lamendades.

Esimesed katsed olid juudi klassikute ekraniseeringud. Kõigepealt rutati muidugi taas Isaak Babeli ja Šolom Aleichemi loome manu, mida pruugiti üsna mitmeti. Vladimir Aleinikov tegi Babeli najal näiteks muusikalise tragikomöödia “Voorimees ja kuningas”, kus dekoratiivselt mängiti vana Odessa juudikeskkonnaga, kuid filmi lõpp libises veel nõukogude kaanonite rüppe: punased nahkkuued hävitamas banditismi. Aleksandr Zeldovitš ekraniseeris Babeli “Loojaku”, estetiseerides kirjandusliku algmaterjali üsna läägeks vaatemängufilmiks. Vsevolod Šilovski linastas Šolom Aleichemi “Ekslevad tähed”, kus kunagist juudi koloriiti suudeti tabada ehedalt.

Mitmeid režissööre haaras piiblimotiivistik. Konstantin Hudjakov tegi “Jeesuse ema”, Maihhail Kats “Kõrbe”; viimases kõnelesid tegelased heebrea keelt, mida ekraani tagant tõlkis filmiteadlane Kirill Razlogov.

Moeks sai ka ümber mängida kunagisi tähtfilme. Dmitri Mešijev lavastas uuesti Kuprini järgi tehtud “Gambrinuse”, kus oli meeldejäävalt tabatud “Ema-Odessa” kunagine romantiline atmosfäär: vinguses kõrtsiruumis koos sumisemas ärimehed, kalurid, litsid, bandiidid ja politseinikud.  

Kineastiliselt mõtestati ümber juutide rolli ajaloos, Trotski sai juurde inimlikumaid ja Sverdlov järsult jõhkramaid jooni. Teadagi tõusis emotsionaalselt ekraanile holokaust. Leonid Gorovetsi “Naisterätsepas” tegi hiilgava rolli Innokenti Smoktunovski. Filmist õhkub igist juudi kompleksi, argipäevastunud pogrommihirmu, mis vene juudi geneetilisse mällu sööbinud Hmelnitski ajast alates, läbi Romanovite, Petljura, Budjõnnõi, Pilsudski, Mahno ja igasuguste punaste, roheliste, valgete ja mustade genotsiidide. Ent perestroikaaegses ja pisut hilisemas juudi filmis kõrvutati juba ka kaht holokausti, hitlerlikku ja stalinistlikku, näiteks Efraim Sevela “Chopini nokturnis”.

Julmalt löövaks kujunes Aleksandr Rogožkini “Tšekist”, mis käsitles kolme riikliku maniaki igapäevatööd, tapmist. Hommikul ametisse, rutiinselt inimloomi hukkama, õhtul vererennid voolikuga puhtaks, taas koju, pere rüppe, jooma teed keedisega. Kõrvu nii juudi kui vene soost sadistid, realiseerimas oma revolutsioonilist viha.

Vastukaaluks rahvuslikule võrdsustamisele tehti ka juute arvustavaid filme, Ivanovi “Lunaohvris” süüdistati tsaariperekonna tapmises juudi soost tšekiste, keda musta deemonina juhtis eemalt ikka seesama, vene filmist vist ei kunagi lahkuv Sverdlov.  

Mitmest filmist kõlas läbi enesesalgamise valulikke motiive, Aleksandr Proškini “Näha Pariisi ja surra”, realistlik draama nõukaajast, kus kunagise rahvavaenlase naine saab teada, et ta andekas pianistist poeg, kel peagi pääs esinema Pariisi, on abiellumas. Pruudiks aga – juuditar! Seesuguse paariheitmine võib poja Pariisi sõidu nurjata. Naine hakkab abielu vastu võitlema, pakkudes poisile peibutisena vene soost tüdrukut. Siis aga ilmneb naise segasevõitu minevikust äkki jahmatav tõik: ta ise on samuti juudi sigitatud.

Juuditemaatika ahvatles paljusid kineaste ka õõnsale dramatismile, kunstlikule eksootikale, efektsele traagikale, kuni rahvusliku ekshibitsionismini välja. Sellel mäel laseb liugu kinoäri kogu maailmas.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht