VVV: Ka juut on inime (I)

Vaapo Vaher

  Juuditemaatika on taas plahvatavalt päevakorral. Sõda ju. Ehkki päriselt pole juudiaines silmapiirilt hajunud ka vaiksematel aegadel. Filmilinalgi mitte. Näiteks holokaustist on maailmaekraanil kujundatud suurejooneline kinematograafiline kitš.

Omad kindlad kaanonid olid “juudi kinol” ka nõukapäevil. Kogu sotsrealistlikku kinokulgu läbis pea katkematult visklev juudiproblemaatika.

Ühelt poolt tuleb väljendit “juudi kino” pidada nõukogulikus kontekstis muidugi tinglikuks, sest ühtset, rahvuslikku filmijoont neil aretada ei lastud. Teiselt poolt oli aga juutide suhtarv tollaste kinotegijate hulgas sedavõrd kõrge, et kõnelda võiks mitme kinopõlvkonna masohhismist, etnilisest eneseeitusest. Uskudes (või mitte uskudes) utoopilisse sotsrealismi, tasandasid juudi soost nõukakineastid endas rahvusliku isepära.

Kohe pärast kinolike instantside natsionaliseerimist bolševike poolt kerkis filmide temaatikasse juudi aines. Tõsi, esimestel puna-aastatel tuli tumedasse vene massi valjuhäälselt sugereerida teadmist, et ka juut on inimene. Ekraanile lasti otsesõnalisi propafilme, milles kutsuti lihtvenelast üles suhtuma juudisse kui ligimesse, teda taluma kui võrdõiguslikku kodanikku. Sageli aga tunnistama enamaks kui kodanikuks, sest paljudest juutidest olid saanud bolševistlikud jumalad. Antisemitism kuulutati kontrrevolutsiooniliseks nähtuseks.

Kuid kärmelt lasti käiku ka sotsialistliku internatsionalismi mudel, millega unifitseeriti etnilist ja rõhutati sotsiaalset. Rahvuslik vabanemine ei tohtinud kätkeda miskit natsionalistlikku, vaid pidi tähendama üksnes ekspluateerimisest priiks saamist. Kui 1918. aastal jõudis ekraanile Aleksandr Razumnõi mängufilm “Seltsimees Abram”, oli selle võitlev peategelane küll juut, ent ta võinuks kuuluda ka ükskõik millisesse muusse rahvusse, sest tema etnilised iseärasused olid nivelleeritud. Juudid, kellest põhiosa elas tsaristlikul Venemaal äärmuslikus viletsuses, olid otsekui topelt rahvusvähemused – nii natsioonilt kui sotsiaalselt. Seepärast sobisid nad bolševistlikku müüti rahvaste vabanemisest kahekordse efektiga. Abrami filme vändati kümneid, kuid juudilikku mentaliteeti, kultuuri ja põlist olustikku käsitleti neis kui aegunud, diskrimineerivat ollust, millest tuleb end lahti raputada ja puhastada.

Säherdustes filmides domineeris kahte liiki juute: ühed, julged ja revolutsioonilised, kellest kasvasid nahkjopedega energilised punatähelised enamlased; ja teised, passiivsed, pogrommidest hirmutatud, saatusele orjalikult alluvad, tsaarivalitsuse poolt närutatud, nemad tuli nõukogulikule õnnele veel äratada.

Ometi leidus režissööre, kes püüdsid tselluloidlindile jäädvustada vene vana juutlust. Aleksandr Granovski “Juudi õnn” vändati Šolem Aleichemi jutustuste najal ja selle tiitritesse koguti terve seltskond kuulsusele pürgivaid juute. Peaosa etendas Stalini poolt hiljem mõrvatud Solomon Michoels, kunstnikuks oli Natan Altman jmt. Pealtnäha püsis film kõigi ideoloogiliste kaanonite kammitsais, kujutas juutide viletsust tsaarirežiimi aegu ja serveeris kogukondlikku elu kui reaktsioonilist reservaati. Kuid samas restaureeris kinotöö hoolega vene juutide tavandi, pulmad, matused, olustikulised ja folkloorsed üksikasjad, ajastu aroomid, mille revolutsiooni terasluud olematusse paiskas.

Kahekümnendad aastad olid suhteliselt vabad ja andis filmida juhtumeid ka juudi võllaroogadest, näiteks film Odessa bandiidist “Benja Krik” (režissöör Vladimir Vilner). Tollased juuditeemalised filmid valmisidki peamiselt Odessas või Kiievis. Sageli kasutati juudi tegelasi mitmesuguste kampaaniate propagandas. Näiteks oli vaja kuulutada põllumajanduslike artellide riiklikku vajalikkust. Kohe sai režissöör Vladimir Balljuzek ülesande vändata mängufilm “Maa kutsub”, kus näidati juudikülas loodava kollektiivse majandusalgatuse patriootilist lugu. Vene mužik olnuks artellis veider, aga juutide ettevõtlikkus näis usutavana. Või tuli luua epopöa revolutsiooni eelaastatest – jälle sobisid juudid nutikate põrandaaluste või vangide rolli, Juli Raizman tegi türmiloo “Sunnitöö”.

Juutide assimileerimise hoogustamiseks vändati mitmeid melodramaatilisi armuintriige, kus vanemad keelasid võluval juuditaril abiellumise eesrindliku vene noorukiga. Või vastupidi. Aga noored purustasid kõik šovinistlikud takistused ja lõid segaverelise sotsialistliku algrakukese. Tagurlikud vanemad taoti aga igaveseks häbiposti.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht