VVV: Kaitstes naisi, maale ja liblikaid

Vaapo Vaher

  Mina ei arva, et Igor Maslennikovi vändatud Sherlock Holmesi filmivariant on samalaadsete maailma parim. Venelased ise küll sellest vaimustunult pasundavad, midagi sümpatiseerivat olevat kunagi lausunud ka Margaret Thatcher. Ent Vassili Livanovi etendatud Holmes on ses filmis ju üsna rutiinne, üllas ja igav. Näiteks Jeremy Bretti mängitud Sherlock, neurootiline narkomaan, nuhk-maniakk, on võrratult põnevam.  

Maslennikovi film on teinud siiski ka ühe teene: seal kisutakse varjust valgusesse doktor Watsoni figuur. Seni oli Watson olnud värvitu taustatüüp, kelle täpset välimust ei andnud ka Conan Doyle. Watson oli ju Holmesi tegude kirjapanija, jutustaja, seepärast polnudki tähtis, millisena jumal ta loonud oli. Lõputuis Holmesi-linastusis on Watsonit kujutatud diametraalselt erinevalt. Ta on olnud nii kõhnake kui rasvunud, vuntside või  habemega või sootuks paljalõualine, juuksekräsus või kiilakas, prillidega või ilma, pigimust või punapea. Maslennikov aga konkretiseeris Watsoni, pani ta Holmesi kõrvale kui võrdse isiksuse, küll naiivsevõitu, juhmilt julge ja loomult ausameelse. Vitali Solomin mängis teda võrratu huumoritajuga ja varjundiküllaselt. Solomini doktor Watsonit võib tõepoolest pidada üle ilma parimaks.

Maslennikov kinnitab, et tegelikult talle detektiivlood üldse ei meeldi. Ta võtnud Holmesi toona ette vaid seepärast, et riigis kestis brežnevistlik kipsaeg, kui kaasaega sai filmilinal käsitella vaid halli tendentsiga. Holmesi kuju lubas aga filmitrupil pageda eksootikasse. Maslennikov ei mõistnud dissidentlikke filmikunstnikke, neid, kes justkui sihitsi otsisid kokkupõrkeid riigiga, üritasid osatada ideoloogilisi valukohti, haavadele peensoola raputada; kes juba ette ihkasid, et nende tööd riiulile tolmuma lennutataks, kogudes haiglase rahuloluga miinuspunkte, ja käisid siis ringi,  märtriuhkus silmis.

Maslennikov pole teinud ainsatki tööd ideoloogilise tellimuse peale, kuid temast ei saanud ka vastast. Kui tarvis, tõmbus kookonisse, tegi Holmesi ja nautis seda. Hruštšovi aegu astus tudengina parteisse, kogu kursusega, sest näis, et tõehetk on saabunud. Kui Leonid Iljitš kruvisid pingutas, tehti ettepanek valida Maslennikov Lenfilmi partorgiks. Mees ei hakanud vastu, kuid temast ei saanud politrukki: ta hakkas kinorahvale elupindu kompunnima ja filmistuudio korterijärjekord sulas peagi olematuks.

Maslennikov pole ihanud Tarkovskiks saada, ehkki paar-kolm põlvkonda noori muust ei unistanudki. See polnud tema sfäär. Tegelikult on kõik ta elus tulnud juhuslikult. Talle meeldib loksuda fataalsuse laineis, voolata kui jõgi. Lapsena ei tundnud ta endas miskit himu kino järele. Ülikoolis õppis kirjandust. Televisiooni sattus mingi saatuse kapriisi tõukel. Kui aga kord kinotegemist maitses, siis imbus see temasse kui viirus, kui aidsibatsill.

Vaatajate südameisse tungis ta melodramaatiline seriaal “Talvised kirsid”, aga  Holmesi-joru tegi ta kuulsaks. Siiani ühendatakse Maslennikovi kineastinime eelkõige Sherlockiga. Ometi on tal sootuks tuumakamaid töid. Ja pole ta mingi meeste režissöör, nagu krimkade autorist võiks arvata. Vastuoksa. Enamiku filmide keskmes on tal kannatavad naised, kes juhmivõitu või julmade meeste mehaanilises maailmas end marrastavad. Ta ei süüdista ses hädas mehi, kõik on enne meid nii säetud.

Tippfilm on juba nüüdses Venes vändatud romantiline ballaad “Kirjad Elsale”, kus kangelanna täidab rohkem liigutava sümboli kui lihalise naise rolli. Filmis on midagi “Cabiria ööde” atmosfäärist, fellinilikke elemente võib tajuda igal sammul ja peaosatäitjas on üht-teist Giulietta Masinast. Nõrgake, armas, veidi hull, kes usub ja usaldab mehi ja kukub ühte auku teise järel. Ehkki, tema usk ja usaldus on mõõtmatult suurem kui Cabirial. Temast saab terve laevameeskonna kambaarmuke, madrused laskuvad ükshaaval kajutisse ja täidavad tüdruku koikus oma mehekohust. Neisse stseenidesse on sarkastiliselt kätketud kogu pikk nõukogude laevastikufilmide müütika, kõik “Eskaadri hukud” ja “Jegorkad” ja muu, kus vöödilises särgis madrus oli ilmtingimata positiivne, üldhumanistlik ühik, kes päästab merest lapsi, neegreid ja karusid ning astub välja abitute kaitseks. Nii on ka “Kirjades Elsale”, enne iga kollektiivset suguakti kinnitavad madrused naisenääpsule, et meie juba sulle liiga teha ei lase.

Lõpuks maandub naine hullumajas ja see on õnnelik lahendus. Sest nagu kõnelevad kujundid filmis, on liblikate koht kollektsioonikastis, maalide paik mafiooso toaseinal, rumalate naiste plats aga hullumajas. Tegelikult see ongi üks võimalusi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming