VVV:Kihutades viraa?ist välja

Vaapo Vaher

  Kui Vladimir Men?ovi ?Moskva pisaraid ei usu? sai 1981. aastal Oscari, tabas see vene kinoringkonda kui laksuv kõrvakiil. Kodune kriitika oli ju filmi kuulutanud ?väikekodanlikuks labasuseks? ja Men?ov ise oli teatavasti kinoliste kõrgintellektuaalide naerualune. Oleg Jankovski kirjeldab, kuis ta viibis koos Nikita Mihhalkovi ja Gurt?enkoga tol õhtul Berliini ühe hotelli numbritoas, et jälgida Oscari tseremoonia teleülekannet. Omavahel lennutati kilde Men?ovi pihta, kelle filmisoperdisel ei nähtud Ameerikas mingeid ?ansse. Kui aga ekraanil huilati välja ?ürii otsus anda parima välisfilmi preemia just Men?ovi linatööle, tõmbus Mihhalkov näost roheliseks kui taiga. Tõusis sõnatult püsti, maandus restoranis ja jõi end joonelt mälutuks.

Nagu ka Men?ov ise hiljuti telekas väitis, valitses tollal nõukogude kinematograafias Tarkovski isikukultus. Praegu levitatavad lood Tarkovski muljumistest, ta teravast konfliktist võimudega, ta raskest elust Nõukogudemaal olla vaid õilsad legendid. Tegelikult lubati mehele paljutki, mis teistele keelatud. Üksnes Tarkovski võis kasutada luksust filmida üht ja sama filmi kaks korda. ?Stalkeri? esimene versioon geeniust ei rahuldanud ja talle leiti raha ning võimalus filmida töö ümber. See oli uskumatu privileeg. Kõnelemata muidugi tõigast, et kogu intellektuaalne koorekiht sonis nii unes kui ilmsi üksnes Tarkovskist. Men?ov küsitlenud tollal tudengeid nende eeskujude asjus ja kuulnud vastuseks vaid ühte nime: Tarkovski. ?Aga kas ?Operatsioon ?Õ? ja ?uriku teised seiklused? teile ei meeldi?? pärinud Men?ov. Meeldib, tunnistanud üliõpilased häbelikult, aga? see pole tõeline kino.

Men?ov pole kunagi ?tõelist kino? teha pürginud, kuid ka vaatajafilmini jõudis ta saatusega visalt heideldes. Sündis ta 1939 Bakuus, just samal aastal, kui ta meremehest isa otsustas äkki hakata NKVD operatiivtöötajaks. Isa oli kunagi orvuna tänavale sattunud, kust nõukogude võim ta üles korjas, ulualuse, söögi ja elukutse tagas ja selle eest oli mees võimule surmani jäägitult truu.

Kooli läks Vovka aga juba Arhangelskis, kuhu t?ekistist isa oli salatööle suunatud. Pärast lõunamaiselt käratsevat Bakuud mõjus endasse tõmbunud morn põhjalinn sootuks karmima eksootikana. Arhangelsk oli toona veel üleni puidust, ka sillad ja kõnniteed, ning Men?ovi kõrvamälus kostab siiani hommikune saabaste klobin  jäätanud laudadel.

Pärast hõbemedaliga lõpetatud kooli sööstis õhevil nooruk Moskvasse näitlejaks õppima, kuid põrus eksamitel kolm aastat järjest, alles neljandal sooritusel õnnestus end tudengiks pressida. See oli mehine jonn ikka ja jälle end kord aastas eksamilaua ette suruda, ühtedele-samadele õppejõududele taas trotslikult silma vahtida, vahepealse aja aga vaevelda kaevurina Vorkutas, treialina tehases või madrusena Mustal merel loksudes. Ent ka näitekool ei toonud loodetud edu, pärast lõpetamist ei huvitunud Men?ovist ükski Moskva teater.

Men?ovi ennastki ei tõmmanud enam näitlemine, nüüd himustas ta re?issuuri ja tänu Mihhail Rommile pääses ta ühte ja teise kinostuudiosse palgale. Suure filmini aga ei jõudnud, nokitses teha kõrvaltöid. Kirjutas näiteks V. I. Lenini surematu artikli  ??Pahempoolsuse? lastehaigus kommunismis? motiividel stsenaariumi, millele aga tsensuur pani kärme veto. Men?ov oli juba abielus, naiseks iludusest näitlejanna Vera Alentova, kellega kiduti elada ühiselamuelu, siis mindi lahku, seejärel jälle kokku, siis elati justkui abielu, aga eraldi korteris. Rahutu elu põhjuseks oli Men?ovi tsükliline raevukas alkoholism. Teda püüti ravida, hüpnotiseerida, kodeerida. Tänaseks on vaheajad kärakahoogude vahel märksa pikenenud, ent nüüdki kihutab ta kohati ?viraa?ist välja?.

Avaram kunstnikutuntus tuli lõpuks ikkagi näitlemisega filmis, kuhu ta sattus pooljuhuslikult. Esimene re?ii õnnestus teoks teha alles 1976. Ja juba teiseks filmiks sai retroline melodraama, poolsotsialistlik tuhkatriinumäng ?Moskva pisaraid ei usu?, mis paiskas nii Men?ovi kui ta naise, filmi peaosatäitja Vera Alentova üleilmse kuulsuse roosasse udupilve. Sinna, kuhu eluaeg oli pürginud Nikita Mihhalkov. Ka Nikita kerkis lõpuks Oscari udukogusse, kuid Men?ovist oma paarkümmend aastat hiljem ? pagan võtaks, sellest kärakamehest ja massikulturnikust Men?ovist, keda Mihhalkov pole kunagi tõeliselt kunstiliseks konkurendiks pidanud! Ja ehkki Nikita serveerib end nüüd Euroopa ?üriides, edev valge sall lavalgi kaelas, kisub teda, karskepoolset, miski vahel restoranihämarusse, et end mälutuks lakkuda.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming