VVV:Kurgede hukk

Vaapo Vaher

Operaatorit pole filmivaataja teadvuses olemaski. Teatakse näitlejaid ja re?issööre, ent kui küsida mõnd kuulsat operaatorit, jääb vastaja suumulk suletuks. Ometi on ju film visuaalne värk ja operaator pildilooja. Nõukogude aegu oli siiski hetk, mil rahva kõrv fikseeris ka ühe operaatori nime ? Sergei Urussevski oma. See oli siis, kui maailma vapustas vene sõjafilm ?Kured lendavad? (1957). Siis tõusid üheskoos pjedestaalile kolm figuuri: re?issöör Kalatozov, näitlejanna Samoilova ja operaator Urussevski. Operaatoritöö fenomenaalsus oli selles filmis sedavõrd jahmatav, et pole kahtlust, ilma Urussevskita ?Kurgede? kõrglendu lihtsalt polnuks.

Muide, kui pärast ?Kurgede? edu Cannes?is tehti Tatjana Samoilovale ettepanek mängida prantslaste ?Anna Kareninas? koos Gérard Philipe?iga ja kui sovetlikud ametnikud sellele võimalusele veto panid, oli just Urussevski see (NLKP liige aastast 1942), kes Tanjale avameelselt soovitas ? jää Läände! Ent tüdrukul polnud otsustavust ja võimalus saada tõeliseks diivaks luhtus.

Urussevski tee filmi oli esiotsa olnud käänuline, noorukina õppis ta hoopis maalikunsti, ent kui teisel kursal hakati õpetama fotograafiat, haaras poissi just see distsipliin. Üliõpilasnäitusel üllatasid ta pildistused kirkuse, ühtse tunnetusega. Kui 1934. aastal tehti ettevalmistusi nõukogude esimese värvifilmi ?Ööbik-laulukuningas? (hilisema nimega ?Grunja Kornjakova?) väntamiseks, oli üheks kujundajakandidaadiks ka Serjo?a Urussevski. Enne tuli läbida kontrollküsitlus. Päriti lemmikkunstniku kohta. Urussevski vastas kõlavalt: Matisse! Sellega heitis ta end pilgupealt üle parda. Kuid poiss oli visa. Järgmisena üritas ta pääseda Gruziafilmi sõbralikku kollektiivi, kuid stuudio, mida saatuse irvitusena kamandas direktorina Kalatozov ? jah, seesama, kellega Urussevski hiljem ?Kured? teeb ja Cannes?i alistab ?, ütles tikkujale tuimalt ära.

Lõpuks sai ta ametisse Me?rabpromfilmi, operaatori viienda assistendina kaablit lohistama, statiivi paika sättima. Ent ootamatu kärmusega kerkis Urussevski tegijate sekka ja juba 1948 pälvis ta Donskoi ?Külakooliõpetaja? operaatorina Stalini preemia. Kriitika kiitis teda kui novaatorit, valgusega mängijat, kaadriatmosfääri tundlikku arendajat. Kunstiliseks edasisööstuks kujunes Donskoiga koos tehtud ?Alitet läheb mägedesse? (1950), innustuseks eksootiline maastik ja rahvatavad. Ometi kammitses ta kaamerat veel fotograafiline tinglikkus ja staatilisus. Isevärki ilminguks kujunes Urussevski arengus Raizmaniga tehtud padustalinistlik ?Kuldtähe kavaler? (1951). Seda filmi on lakeerituse pärast aina materdatud, nii vene filmilugu kui Raizman ise tahtnuks käkki mälust kustutada, ent Urussevski töö filmis on tähelepanuväärt. Linal naaseb rindemees (noor Bondart?uk) kodukülla Kubanimaal, ta hing on ülendunud sõjavõidu-uhkusest ja religioossest usust kommunistlikku tulevikku. Seda ülevust rõhutab alati ka Urussevski loodud pilt, interjööre õilistab vaibumatu päikesepaiste, kaadritest kumab kuldset pühavalgust, justkui ikoonil või religioossel freskol.

T?uhraiga tehtud ?Neljakümne esimeses? pääses juba võimule Urussevski piire lõhkuv ekspressiivsus, esiotsa veel värvidega möllates. Siis tulidki juba ?Kured? ja filmimaailma ?okk. Siinkohal pole mahti kõnelda ?edöövri operaatoritöö originaalsusest, unikaalsest dünaamikast, kujundite võimsusest, ?keerlevatest kaskedest? jne. Teada on, et Hru?t?ov, kes vaatas filmi oma dat?as, sõimas raevunult Samoilovat lirvaks. Picasso aga, kui talle isiklikus residentsis filmi spetsiaalselt näidati, hüüatas vaimustunult: ?Ma pole sada aastat midagi seesugust näinud!?

Kalatozov ja Urussevski olid ekstaasis ja ruttasid uut filmi tegema, veelgi kunstilisemat, veelgi põrutavamat. ?Saatmata kirja? vändati taigas, tulekahjus põletati aaride viisi metsa, näitlejailt nõuti sangarlust, Smoktunovski paisati filmimiseks kärestikku ja mees viidi ajupõrutusega haiglasse. Näitlejate ja kunstiliste juhtide vahel süvenes lõhe, mis jõudis poleemiliselt ka ajakirjandusse. ?Inimhinge saladust?, mida filmis otsima mindi, ei tabatud.

Seejärel põrutas duo Kalatozov-Urussevski Kuubasse, et rahuldada oma ekspressiivset meelt, jäädvustada Vabaduse saare revolutsioonilist kirge, habemike kultust, ent seal muljus Urussevski Kalatozovi ära, operaatori diktaat lämmatas re?issuuri. Urussevskist oli kujunenud solist, kelle jaoks olid kõik teised vaid taustabänd. See oli arengu lõpp. Operaatorist sai vaatajale taas eikeegi.