VVV:Kurosawale jalaga

Vaapo Vaher

Tagandati kauge tsaar Askar Akajev. Mõtisklesin, et mis mu emotsionaalses mälus selle nimega ühendub. Meenus infokild, mis mõni aasta tagasi teatas, et Akajev andis Kõrgõzstani kõrge ordeni vene re?issöörile Andrei Kont?alovskile, tolle kunagise filmi ?Esimene õpetaja? (1965) eest. Akajev nimetas Kont?alovski noorpõlveteost ?kirgiisi filmiklassikasse kuuluvaks?. Kunagi, mil filmi alles vändati, kinnitas algaja Kont?alovski Kirgiisi kompartei kõrgametnikule Usubalijevile õhinal, et ihkab teha ?tõeliselt kirgiisilikku filmi?. Parteimees jäi külmaks, öeldes, et teha tuleb ?tõeliselt nõukogulik film?. Pärast oligi ?Esimese õpetajaga? jama, vabariiklik parteiladvik, kelle meelest filmis näidati kirgiise metsrahvana, keeldus tööd linale laskmast. Alles ?suure kirgiisi? T?õngõz Ajitmatovi palverännak Kremlisse Suslovi manu lasi filmi vaataja ette ja Veneetsia festivalile.

Mitmed mu elitaarsed sõbrad suhtuvad Kont?alovskisse sapise põlastusega, pidades teda kunstiliseks tuulenuusutajaks. Iseäranis ilgutakse ta Hollywoodi perioodi kallal. Nõus ? Kont?alovski on ilget narri mänginud. Maksnud jälki lõivu edevusele ja suuruseihale. Ta on alati end pidanud vastupandamatuks nii naiste kui filmimaailma anastamisel (lugege vaid ta memuaare!), feminiinne ollus ongi talle läbi aegade andunud, ent kinoilmaga on tõrksamad lood. Pärast pikki ponnistusi Ameerikas pääses ta lõpuks filmiga ?Põgenik-rong? (1985) läänelikesse kinoentsüklopeediatesse, mehe püüdlik kohandumine jänkifilmi stampidega leidis tähelepanu, film sai kolm nominandikohta Oscari-tsirkuses. Ent just sellest filmitööst kujunes suur reetmine. Stsenaariumi oli ju kirjutanud Kurosawa ning valmistunud ise seda lavastama, ihates teha filosoofiliselt analüüsivat filmi inimese vabadusest ja selle rängast hinnast. Aga rahastajaile polnud geeniuse sõnumit vaja ja Kurosawa tõmbus puudutatult kõrvale. Kohemaid oli varmalt platsis Kont?alovski, kes korjas üles suurmeistri stsenaariumi ja vorpis sellest produtsendi rõõmuks ameerikalikele matriitsidele vastava märuli. Ometi oli Kont?alovski alati (ja seda halleluujat jätkab ta tänini) tõstnud oma kunstilisteks eeskujudeks Kurosawa, Fellini, Bergmani ja need teised. Ent kui ronimine kuulsuseredelil seda nõudis, oli ta valmis kino pühameestele äigama jalaga.

Samas on ilmselge, et Kont?alovskit vene kinoloost kustutada ei anna. Seda ei luba vähemalt üks tema noorpõlvefilm, meisterlik ?Lugu Asja Kljat?inast, kes armastas, kuid mehele ei läinud? (1967). See oli avameelne, ehe pilt nõukogulikust maaelust, kus pearolli mängis küll profinäitleja, kuid ülejäänud osatäitjad olid nopped naturaalse külarahva seast. Praeguses vene dokumentalistikas on igapäine, et grupp filmikaameraga intellektuaale sööstab kuhugi Vene ääremaa pärapõrgu, kallab seal igerikele perifeeridele viina sisse, provotseerib nad karvupidi kokku ja siis filmib. Tulemuseks võikad pildid tegelikkusest. Nõukogudeaja kinopraktika seda ei lubanud. Ent ka Kont?alovski adus, et kui tahad vene inimese käest perfektsust, tuleb teda joota. Stseenis, kus kogu küla saadab poisse sõjaväkke, ajas re?issöör kokku paarkümmend maainimest, lohistas kohale kaks kasti viina ja läks lahti. Tõeline guljanje: tantsud, pilliprääks, t?astu?kad, ilased suudlused, pisarad. Kont?alovski hulkus, vatijopp üll, keset möllu. Operaatorid suristasid omapäi, üks neist rippus kõrgel kraana otsas, teine oli peidetud veoauto presendi alla.

Kõrvaltegelasi otsis lavastaja isetegevuslaste hulgast, lasi klubis neil üht-teist etelda. Kord kuulas ta taas külaneide, kui keegi lava kohalt põrutas: ?Möga! Mina teen paremini!? See oli elektrik, kes lae all lampe sisse keeras. Kont?alovski kamandas mehe alla ja käskis midagi etendada. ?Mida?? päris see. Kont?alovski: ?Ütleme, et ma olen sulle kolm rubla võlgu, aga ära ei maksa. Kuidas käitud?? Mees äsas silmapilk Kont?alovskil kämblaga rinnust, nii et nööbid lendasid. Pikemat tõestust ei vajatud, Gennadi Jegorõt?evist sai filmis osaline. Hiljem avastati ta karvaselt rinnalt veel vaimustav tätoveering, ühel pool Lenin, teisel Stalin, ja sellele ehitati terve stseen.

Pole imestada, et arenenud sotsialismi aegu ?Asja Kljat?inat? ekraanile ei lastud. Kakskümmend aastat hiljem, õndsa Gorba helgeil päevil, õnnestus avastada üks ime läbi säilinud autorikoopia, mille põhjal Kont?alovski suutis filmi taastada. Film pälvis takkajärgi riikliku preemia. See autasu peaks Kont?alovskile olema armsam igast igatsetud Oscarist.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming