VVV: Ljubov Polištšuki kiretango Mironoviga

Vaapo Vaher

 

Tüdrukutirtsul olid kõõrdsilmad ja kõverad sääred. Ise pisike, aga jalalabad suured. Tõeline pardipoeg. Elati sõjajärgse Omski agulis, barakis, jäledas kihisevas pesas, kus vaheseinad ei summutanud ainsatki heli: joomislärm, ähkiv keppimine ja kakluskisa oli kõigi elanike auditiivne ühisosa.

Hommikul vara kihutas ema Ljubka ja ta õe-venna maast ning koos joosti mööda  poejärjekordi, ühest võis pika seismise peale saada suhkrut, teisest jahu, kolmandast margariini. Lapsed lükkas ema kõigile nähtavaks, et võiks õigustatult nõuda nelja hinge toidunormi.

Kui vähegi võimalik, oli püsimatu tüdruk kodust lennus, kargas ringi poistebandega, veel kuueteistkümnesena peksis koos patsaanidega jalgpalli. Vahest jõudis koju õhtul üheteistkümne paiku, vahel hiljem, ükskord ilmus alles kell neli hommikul ja siis sai isalt rihmavorbid kannikaile. Tööd harjus varakult rabama, saagis-lõhkus puid, kandis kaevust vett, mõlkis ämbrid kaelkookude otsas loksumas.

Ent äkki sündis ime, kord suvepuhkuselt kooli naastes märkasid hämmeldunud klassikaaslased, et Ljuskast oli saanud – iludus. Ta oli sihvakaks sirgunud, kehaliikmed kaunisse proportsiooni paigutunud, veidi viltu vaatavaist silmist helkis koketsust ja kirge. Tüdruku meeli oli valdamas ootamatu unistus – saada näitlejaks.

Isa tahtnuks tüdrukut maalriks utsitada, ema õmblejaks, ent Ljuska lõi trotslikult pea kuklasse, loopis oma kehvad hilbud vineerkohvrisse ja pani end kirja kõrgematele estraadikursustele. Barakist lahkudes piinas teda järelejätmatult igatsus luksuslike  elutingimuste järele. Ta sõbrustas tumma tüdrukuga, õppis ära kurttummade keele üheainsa eesmärgi nimel – et pääseda tihedamini sõbrannale koju külla. Sest neil oli televiisor!

Moskvasse saabudes tuli provintsitüdrukul end igal sammul tõestada. Ta kutsuti tööle music hall’i, siis Miniatuuride Teatrisse, kõikjal kõikjal tuli tal läbi murda intriigidest ja põlgusest. Selleks ajaks oli ta juba abielus näitleja, poeedi ja muusiku Valeri Makaroviga, ent peagi mindi lahku. Ljusjale jäi nelja-aastane poeg, kellele ta nüüdsest oli nii mamma kui papa, tassides poissi kaasa pikkadele ringreisidele, valmistades talle kõledais kroonulikes võõrastemajatubades elektripliidikesel lapsetoitu.

Siis sähvatas äkiline kutse režissöör Mark Zahharovilt tulla ekraniseeringusse  “Kaksteist tooli”. Roll oli küll häbematult episoodiline, üksainus irooniline ja sõnatu tantsuduett Andrei Mironoviga. Ometi sai nende esitatud “Kiretangost” hiilgenumber. Ja neetult saatuslik. Sest stseenis oli ette nähtud, et tango lõppedes haarab Mironov partneri efektselt sülle, aga laseb sellel siis groteskse, maskuliinse hoolimatusega põrandale prantsatada. Vallatuks puändiks. Episoodist tehti terve hulk duubleid. Esimese aegu unustati näitlejannale madrats alla asetada ja naine kukkus valusalt tsementpõrandale. Teises viskas Mironov partneri madratsist mööda. Peagi tundis naine seljavalusid ja siit sai alguse Ljubov Polištšuki fataalne selgroovigastus.

Filmikutseid järgnes nüüd otsatult, ereda ja “mittenõukoguliku välimusega” Polištšuk leidis ohtralt kasutust. Ent enamik lavastajaist olid mõttelaisad ja Ljubov käis filmidest läbi järjekindla vampnaisena. Tõeline pauk kärgatas alles Pjotr Todorovski “Intertüdrukuga”, kus Polištšuk tegi oma suurrolli.

Eraelus jätkus juhuromaanide rida, mehi tuli ja läks, Ljuba ei ihanud enam kedagi orjastada ega ise orjaks saada. Kuni sõbrad hakkasid peale käima, et üks kunstnik on temast rabavalt huvitatud. Naine lasi teabe ükskõikselt kõrvust mööda, ent kui ka grimeerija üritas talle enne igat etendust kuulutada tolle kunstniku isikuväärtusi, siis otsustas ta persooni üle vaadata. Armeenia juut Sergei Tsigai, graafik-animalist, kunagise koloriitse kommukirjaniku Marietta Šaginjani lapselaps, on sügavalt intelligentne figuur. Kuid enne tutvumistseremooniat Ljubaga läks mees ärevusest narriks. Naine on hiljem tollast Tsigaid meenutanud: “Püksid lühikesed, kingad kõrge kontsaga, kõndis aga külg ees nagu kukk.” Mees oli kõrgekontsalised jalavarjud sõbralt nimme laenanud, et Ljubale kasvus mitte alla jääda.

Tsigaiga elades täitus barakitüdruku unelm: luksuskorter, disainiloome triumf, maalid, vein, puuviljad. Ja lava- ning filmimenu. Ent kiretango Mironoviga ei lahkunud kehast, valud muutusid talumatuks. Haiglad, instituudid, vaevalised operatsioonid Moskvas ja Iisraelis. Ajalehed aina pasundasid: Ljubov Polištšuk taas lõikelaual.

Nüüdse nädala teisipäeval saabus Moskvast teade – näitlejanna suri varahommikul. Tsigai oli ajakirjanikele hiljuti teatanud: me ei ravi teda mitte rohtude, vaid armastusega. Surm oli sedagi puhku armastusest kangem.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht