VVV:Mustad roosid marssalilt

Vaapo Vaher

  Tüdruk oli 1931. aastal seitsmeteistkümnene, kui tänaval ligines talle keegi kinomees ja kutsus filmiproovi. Tatjana Okunevskaja tegigi paar kõrvalosa. Siis hakkas noor Mihhail Romm väntama oma debüütfilmi, Maupassant’i järgi tehtavat “Rasvarulli” ja kutsus Tanja nägusa proua Carré-Lamadoni rolli. Siitpeale võttis Okunevskaja elu üles peadpööritavad, pidurdamatud tuurid. Taltsutamatu nooruskire ajel abiellus ta Eisensteini lemmikõpilase Dmitri Varlamoviga. Muidugi ei kestnud see kooselu kaua, ent sündis tütar Inga. Mehi keerles ta ümber kui kihulasi. Filmipakkumisi sadas kui küllusesarvest. Siis aga, aastal 1937, pisteti türmi isa, kunagine tsaariohvitser. Tatjana sai lahti teatrist ja pages provintsi, Gorkisse. Sealt kutsuti ta aga äkki Kiievi Dovženko-nimelisse stuudiosse, Gogoli aineil tehtavasse filmi “Maiöö”. Seal sõbrunes ta nõukafilmi iidolite Pjotr Aleinikovi ja Boriss Andrejeviga. Siis raksatas sisse sõda.

Leonid Lukovi “Aleksandr Parhomenkos” (1943) mängis Tatjana Nestor Mahno värvikat armukest ja see oli kütkestav roll. Sealjuures tärkas muidugi ka intiimsuhe režissööri endaga. Jessas, kes kõik ei püüelnud härdalt Okunevskaja armu: poeet Mihhail Svetlov, tšekist Viktor Abakumov, pianist Emil Gilels… Tema võttis aga kätte ja abiellus hoopis kroonukirjanik Boriss Gorbatoviga, südames seda meest põlates. Hiljem on Tatjana kuulutanud: Gorbatov oli tohman, kes sokutas aina kordustrükki oma banaalset, ent võimudele meeldinud stampjutustust “Alistumatud” (sõjaaegu Vene tagalas ka eesti keelde pandud ja koguni kaks korda välja antud).

Taškenti evakueeritud kinorahvale saabus kiire käsk võtta linti lühiformaatne propafilm “Öö Belgradi kohal”, seal laulis Okunevskaja esmakordselt orkestri taustal ja viisikesest sai kiiresti popšlaager. Sõja lõppedes jõudis film ka Jugoslaaviasse, saavutas menu ja Tito kutsus näitlejanna külla. Marssal võttis ta vastu oma residentsis, endises kuningalossis, tsiviilülikonnas, käes kimp tumedaid roose.

1947. aasta mais, kui Leninliku Komsomoli nimelises teatris lõppes järjekordne “Cyrano de Bergeraci” etendus ja aplodeeriv rahvas oli vaimustunult püsti tõusnud, marssis lavale kaks turjakat sõjaväelise olekuga mehemürakat, hiiglaslik lillekorv kahe vahel. Nad asetasid selle Okunevskaja jalge ette. Rahvas vakatas hämmeldusest, korvis õitses 200 suurt musta roosi. Tatjana naeratas võlutult, ta teadis, kust need pärit.

Ja kui Tito Moskvasse ametlikule visiidile saabus, kutsus ta hotellis Metropol peetud banketil Okunevskaja valsile, sosistades talle kõrva kuuma kutse: tule, Tatjana, ma ehitan sulle Zagrebisse kinostuudio.

Ent särav Okunevskaja oli silma jäänud veel ühele tiirasele sokule. Diiva kutsuti Kremlisse kontsertlaulmisele. Talle sõitis järele kiiskav limusiin, mille rooli tagant kalpsas välja polkovnik, klõpsutas lahti auto tagumise ukse, aidates daami salongi, kus lösutas juba ees Lavrenti Beria. Kontsert oli olnud vaid ettekääne, öö saadeti kahekesi mööda luksuskorteris, küllusliku söögi-joogiga. Pärast mäletas Tatjana, et Beria oli lõbus, inetu, kelmikas, rasvunud ja vastiku ihuga.

1948. aasta detsembris Okunevskaja arreteeriti. Arvatakse, et vangistamise taga oli solvunud Abakumov. Süüdistus: kodumaa reetmine rahuajal. Igaks juhuks inkrimineeriti veel ka spionaaž ja nõukavastane agitatsioon. See oli kukkumine paradiisist põrgusse. Kuus aastat mõnitamisi, nälga, haigusi ja lootusetust. Tõsi, ka üks salajane vangiromaan, kellegi räbaldunud Aljošaga. Siis tuli pääsemine. Beria oli maha lastud, Tito veel vaenlane. Luuletaja, Leningradi blokaadi jubedused üle elanud Olga Bergholz loovutas kurnatud Okunevskajale oma kirjanikutuusiku Kislovodskisse. Taas kentsakalt paradoksaalne saatusehüpe: Komi kontslaagrist Musta mere sanatooriumisse.

Tatjana ihkas tagasi kinno. Teda ju mäletati, kinos jooksid taas tuttavad filmid. Ent suuri rolle talle enam ei antud. Lavrenti ja Titoga lõbutsemist ei suutnud sootsium talle andestada. Tõsi, ta mängis koos Mark Bernesiga menukas miilitsafilmis “Öine patrull”, kuid kuritegelikult negatiivse naise osa.

Tatjana Okunevskaja elas ligi 90 aastat vanaks, hääbudes tasapisi Moskva ühetoalises korteris, kus mööbliks vaid kapp, laud, sohva ja üks pehme tool. Selles toas jõudis ta kirja panna veel laineid löönud köite mälestusi. Elulõpul jahtisid teda uue ajastu aplad žurnalistid. Mutike vestles nendega lahkelt ja avameelselt, paludes vaid: ärge minust ajalehes suurt näitlejat küll tehke, ennem kirjutage juba otse – prostituut.  

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht