VVV: Nõiatukaga tüdruk Tallinnast

Vaapo Vaher

  Ehkki plika tuli ilmale Leningradis, pidid nad emaga sealt paari aasta pärast ummisjalu pagema, sest prahvatas sõda. Sugulased, kes jäid blokaadirõngasse, hukkusid. Ka isa, see rõõmsalt uljas kaugsõidutüürimees. Leningrad näis sest ajast surmalinnana ja lesk koos tütretirtsuga tuli pärast sõda Tallinna elama.

Legend kõneleb, et uulitsal olla kord Larissa emale vastu trehvanud mustlane ja ennustanud: teie tütrel saab elus mehi olema kui raba, aga lõpuks jääb ta ometi kurvalt  ihuüksi. No kes siis tollal mustlasi uskus! Aga, näe, läks täiega märki.

Esimene süütu armastusidu sigis Larissa Lužinal koolipingis klassikaaslase Vladimir Kornejevi poole. Siis polnud muidugi veel teada, et Kornejev vallutab peagi kõik impeeriumi kinolinad saladuslikult romantilise osatäitmisega fantaasiafilmis “Amfiibinimene”.

Tõeline kirg lahvatas aga aastakese hiljem. Siinsed venekeelsed tüdrukud trügisid toona tantsima Tallinna Merekooli parkettpõrandale, kloššpükste ja madrusepluusidega kursandid näisid hallide töölispoiste kõrval aristokraatidena. Tutvus blondi lokkispealise siberlasega tormles pimestavaks kireks, kuid merekooli lõppedes lahkus poiss Tallinnast ja peagi jõudsid Larissani teated, et Paška on abielus.

Larissa püüdles näitlejaks, kuid esimesed katsed nurjusid, ta eksles juhuslikel töökohtadel. Tallinna Moemajas modellina end eksponeerides sai ta äkki kutse tulla filmi “Kutsumata külalised”. Film polnud just professionaalne, kuid Larissa jäi kineastidele silma. Seejärel viipas Herbert Rappaport tüdruku mängima sentimentaalsesse lõngusesaagasse “Vihmas ja päikeses”, millel oli omal ajal Eestis elevat populaarsust. Hingestatud osatäitmine sai tagatiseks Larissa pääsul Moskva kinokooli.

Seal tabas teda pikselöögina uus armumine, objektiks toona alles operaatorihakatis Aleksei Tšardõnin. Abielu kestis seitse aastat. Vahepeal sattus Lužina aga Stanislav Rostotski filmi “Seitsme tuule käes” ja sellest sai sööst kuulsusesse. Näitlejanna etendas filmis oma põlvkonna positiivset tüpaaži, see tunti ära ja võeti õhinal omaks. Filmi näidati ka Cannes’is, kuhu kutsuti kahekümne kolme aastane Larissagi. Noor filmitäht sädeles Tallinna Moemaja efektses kleidis, talle pööras silmatorkavat tähelepanu Marina Vlady tollane iludusest abikaas Robert Hossein. Larissa kippus ettevaatamatult ülemeelikuks, vihtus kodanlike filmitegelastega “moraalitut ja ideetut” moetantsu tvisti ja sattus väljamaise žurnaali kaanele. Ajakiri jõudis mehestunud kultuuriministri Katja Furtseva pihku ja edaspidi tõmmati Lužina nimi riskantsetele festivalidele sõitjate seast maha.

Ometi lubati ta ootamatult tööle SDVsse, kinostuudiosse DEFA, kus Lužina nelja aasta kestel mängis kuues tele- ja kinofilmis. Sel ajal langes ta abielu kokku, ent kohemaid leidis naine uue operaatori, tuntud kaameramehe Valeri Šuvalovi (“Intertüdruk”, “12 tooli” jpm). Seegi abielu pidas vastu seitse aastat ja siis oli soss. Sest alpinismifilmi “Vertikaal” väntamisel mägedes armus Larissa vastu igasugust loogikat näitleja Aleksandr Fadejevisse. Loogikat polnud selles sündmuses seepärast, et Lužina tegelikuks partneriks selles filmis oli ju vastupandamatult venemehelik Vladimir Võssotski, kes Larissat üsna ühemõtteliselt piiras, ent naine valis hoopis lüürilise Fadejevi. Too tassis Larissale sületäite kaupa mägililli, luges luuletusi, ent oli eksootilises atmosfääris ka sütitavalt seksuaalne.

Muidugi, iga filmi aegu idanes ikka mõni romaan. Lužina ütleb nüüd: hea, et uuemal ajal see filmimine nii kähku käib, ei jõuta enam seksualiseeruda. Tollal aga – kuude kaupa ühisolekut ja kohe sugenes õhku tiine fluidum, mis viis trupi iseäralisse erootilisse transsi.

Suhe Fadejeviga hääbus otsemaid, kui jõuti mägedest tagasi. Luitunud linnakeskkond purustas illusiooni. Larissa läks mehele veel kolmandat ja neljandat korda, kuid pärast rituaalset seitseaastakut pragunesid kriitiliselt ka need. Siis näis olevat vaid üks väljapääs – enesetapp.

Ent siis meenus talle kõik see hõrk, mida elu oli pakkunud. Unelma-aastad kivises Tallinnas, kus ta kinosaalis oli ahminud Marina Vladyt hittfilmis “Nõid”. Oli endagi juuksed nõiamoodi tukaga lõiganud. Hiljem käis Vlady aga tema juures Moskvas juba kodus, nad olid kui kaks võrdset filmisuurust. Olgu peale, et Marina kuulsus oli üleilmsem. Võssotski võis aga talle külla söösta ka kell neli öösi, kainena, purjuspäi või narkotsipilves.

Jäägu õigus tollele mustlasele, kes talle eraklust ennustas. Üksindus võib olla elule ka suursuguseks krooniks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming