VVV:Õnn ja täid

Vaapo Vaher

  Isamaaliidu ja kompanii valimiseelne juhthõige “Õnn ei peitu rahas” on avalikult silmakirjalik. Mis aga veelgi ilmsem – kunstiliselt põhjendamata. Et asi reaalsusest sedavõrd ilmkauge ei tunduks, oleks vaja kultuurilisi argumente. Näiteks võiks erakond kihutusjutluste sekka etendada režissöör Aleksandr Medvedkini 1934. aastal vändatud tummfilmi “Õnn”, mille kohta nõukogude kinoloolane Rostislav Jurenev kunagi kirjutas: “Suurepärane satiir muinasjutupiltide stiilis”.

Läinud sajandi 1960.-70. aastatel avastasid väljamaised kinofriigid filmi ja režissööri õhinal ka enda jaoks. Prantsusmaal, Tšiilis, Alžeerias ja tont teab, kus veel loodi koguni eksperimentaalseid grupeeringuid nimega Medvedkino jms. Nüüd ei käsitletud “Õnne” enam üksnes vaibumatu fantaasiaga loodud muinasjutuna, vaid filmis aduti küdevat modernistlikku õhustikku, kus talupoeglik primitiivulme ühendub koomilise sürrealistliku groteskiga. Medvedkini triumf jätkub hoogsalt nüüdse Venemaa kinoproffide hulgas, kes avastavad üksteise võidu mehe üha uusi kinoloolisi teeneid.

Medvedkini tung kinematograafiasse algas ajal, kus õnn tõepoolest ei peitunud rahas, pigem tõi mammon endaga kaasa kindla õnnetuse. Medvedkin oli Pensa raudteelase nõgininaline poeg, kellest sai Kodusõja verepulmas Budjonnõi ratsaarmee poliittöötaja. Ent tõmme kunsti poole lõi tas välja ja nooruk juhatas soldatite isetegevusteatrit, mille põhiosisteks oli grotesk ja bufonaad.

Filmitegemisse sattus Medvedkin sel õnnelikul ajal, kui nõukogude kinokunst püsis evolutsioonilisel kõrgharjal. Ehkki Medvedkin oli nii ealt kui hingelt lähedane tollase kinolise avangardiga, huvitas teda erinevalt muist ka tsaariajal tehtu. Näiteks 1914. aastal puhkenud ilmasõja järel kiirelt vändatud militaaršovinistlikud klipid.

Medvedkin tajus, et bolševistlik ühiskond saab rajaneda vaid sõjalisel valmidusel, et selle riigi ideoloogiline säsi on sõdurlik. Seepärast tundis ta süüvivat huvi spetsiifiliselt soldatliku auditooriumi vastu. Kinematograafia pidi suutma kiirelt reageerida sõjaaja ekstreemsetele tingimustele. Aktuaalseiks said odavad, kärmelt tehtud lühimetraažilised kroonikajupid, poliitiline multiplikatsioon, följetonid, farsid. Ehkki sõdurlik publik oli väga erinev vanuselt, sotsiaalselt päritolult, hariduselt, temperamendilt, psüühikalt, solidariseerisid seda meestemerd ühised tingimused, olukord, kuhu oli satutud, neisse süstitav massipsühhoos. Nagu Eisenstein, arvas ka Medvedkin, et kinokunst pidi saama “eksperimendiks, mida mõistavad miljonid”.

Medvedkin ihkas vaatajaskonda tõmmata kaasa aktiivselt osa võtma. Filmi “Luure” jagas ta neljaks episoodiks, kus igaühes anti vaatajale lahendada ülesanne. Osade vahetsi tehti saal valgeks ja publik sai lärmakalt arutella. Kasimata punaarmeelastele oli suunatud “Hoia tervist”, filmikese žanr oli määratud kui “plakat-märkmik”. Filmis kuulutati, et Punaarmee kaotab tuhandeid vahvaid sõjamehi laastavate nakkuste tõttu ja illustreeriti seda tõika tragikoomiliste, sageli fantastiliste süžeedega, etendati dokkaadreid kaevikus täisid otsivaist sõdureist ja näidati suures plaanis mööda rõivaid ronivaid parasiite. Ehkki olemuselt profülaktilised agitkad, võis neis lintidest aduda autori himu groteski kõverpeegli järele. Pealegi, film ärgitas vaatajas intiimselt naturaalse huvi iseenda ja oma rõivavahe vastu. Maailmas näis olevat kaks võrdväärset vaenlast: üleilmne imperialism ja täid. Võitlus mõlema vastu kestis ööd ja päevad.

1931. aastal organiseeris Medvedkin oma Kinorongi, mis logistas mööda relsse, filmis ja näitas filme 194 päeva ühtejärge. Kinorong oli unikaalne vahend otsimaks dialoogi publikuga, justkui Muhamed, kes siirdub mäe juurde. Selles peitus aga ka kübeke nostalgilist osist, oli Medvedkin ju raudteelase poeg, kes oli lapsena läbi vedurite pahvimise aimanud kunsti kauget huiget. Pealegi – rong on ju kinoloo esimene müüt, arhetüüp, mis hakatas filmikunsti võime sigitada hirmu ja ihalust.

“Õnnel” ei olnud esiotsa õnnelikku saatust. Ehkki Eisenstein, Pudovkin jmt filmi vaimustunult toetasid, jäid ametnikud valvsalt jahedaks. Lugu kandis küll propagandistlikku, ideoloogiliselt konjunktuurset sõnumit, tiitritesse oli autor paigutanud pühenduse “viimasele kolhoosnikust loodrile”, aga teose ohjeldamatu vorm tegi kinobürokraadid vaenulikuks.

Võib-olla protesteeris nende alateadvus ka filmi moraali vastu? Ehk ei uskunud juba toona progressiivne inimkond, et rahata saab olla õnne? Mis siis nüüdsest, täivabast valijaskonnast kõnelda.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht