VVV: Rähni pea valutab

Vaapo Vaher

  Venelastel on fataalne nimerivi: Rubtsov, Vampilov, ?uk?in, ?palikov, Võssotski, Dal?  Mis neid mehi ühendab? Anne ja surm. Keegi nimetatuist ei küündinud viiekümnenda eluaastani. Sageli lisatakse nimistule ka muuverelisi, Viktor Tsoi või Dinara Assanova. Nemadki kuuluvad vene kultuuri, ent nende kui idamaalastega kaasneb teatud annus müstitsismi. Assanova kohta on levitatud kuuldusi, et ta sündis stepis lahtise taeva all ja ilmaleaitajaks olnud idamaine nõid. Tegelikult tuli ta maa peale sõjaaegses nõukogude linnas nimega Frunze ja sünniprotsessis oli abiliseks rutiinne valge kitliga ämmamammi. Ta vanemad olid kirgiisid, ehkki suguvõsa vereringes tuksles ka annus tatari verd.

Kirgiisides peitus veel möödunud sajandi keskel harras austus kirjaoskuse vastu, seepärast tahtsid vanemad koolitada tütrest kooliõpetaja. Tüdruk ajas aga üha, et tema hakkab hoopis kino tegema. Ehkki ta ei teadnud, kuidas see värk käib. Kaheksateistkümneselt aga juba teadis, sest oli vapra visadusega pressinud end tööle stuudiosse Kirgizfilm. Seejärel vuras ta Moskva kinoinstituuti, sattudes Mihhail Rommi õppegruppi. Viimane asjaolu hämmastas ühtmoodi nii Dinarat kui Rommi, sest üldteada tõsiasi oli ju, et tavaliselt Romm enda kampa naisi ei võtnud. Koostööd ei kahetsenud hiljem kumbki.

Diplomifilmi aluseks valis Dinara Valentin Rasputini riskantse loo ?Rudolfio?, ehkki oli ilmselge, et see polnud nõukogulik sü?ee. Film kõneles kooliplika kirest täiskasvanud mehe, totralt korraliku pereisa vastu. Kusjuures moraalne perekonnamees sai kunstilise hukkamõistu osaliseks. Filmiga tekkis teadagi otsatu jama, diplomitööna läks asi küll lõpuks kirja, kuid ekraanile ametnikud (minister isiklikult!) pilti ei lasknud.

Kirgizfilm Dinarat pikalt ei rahuldanud, ta imbus sisse Lenfilmi, ehkki pidi ligi viis aastat omaenda filmivõimalust ootama. Kui ta lõpuks noorsoofilmiga ?Rähni pea ei valuta? (1974) täismetraa?iliselt debüteeris, oli see jõuline läbilöök. Siiani oli noortefilme  toodetud rakursis ?täiskasvanuilt lastele?, linal valitsesid moralism ja pseudo. ?Rähn? oli aga aus film, seda imesid endasse ka kõige suuremad pubekatest ?küünikud?, film liigutas neid ja nad ei varjanud seda.

Järgnes kümme aastat puhkuseta tööd. Film valmis filmi järel ja suuremas jaos olid tegelasteks lapsed, noorukid, puberteetselt mässavad kambad. Assanova sai noortega kiiresti vahetu kontakti, improviseeris nendega, saavutas siiruse, ehtsuse, noorureist näitlejad avasid enda, nende reaktsioonid olid tõesed ja anduvad. Ekraanil märatsesid alaealised (jessas, kui depressiivne termin!), keda ei mõisteta, kes kannatavad õigusetuse ja üksinduse käes, kes saadavad korda mõistetamatuid tegusid ja kelle vastu on kogu jäik täiskasvanud maailm.

Assanovast sai ametliku kriitika poolt tunnustatud noorsooprobleemide lahkaja, ka ta ise pidi intervjuusid andes kõnelema samas mallis, targutades kasvatusest, perekonnast, sotsiaalsetest tingimustest jne. Kuni lõpuks prahvatas teleekraanil välja tegeliku tõe: ?Sageli öeldakse mulle veendunult, et teie, Dinara, tunnete noori. See arusaam on kategooriliselt vale. Minu asi ei ole tunda ja mõista praegust noorte põlvkonda. Minu loomingul on vaid üks eesmärk, mõista ? iseennast!?

Sellest avaldusest koorus kunstniku egoism, mis tarvilik ?edöövrite loomisel, ent mis paratamatult pidi kandma endaga traagikat. 1976. aasta novembris tappis end äkki Dinara verinoor näitleja Andrei Lavrikov. Filmigrupp oli hakanud lagunema, Dinaral tekkisid uued loome-eesmärgid, teda lõpuni usaldanud noores Lavrikovis purunesid illusioonid ja ta valis halli tegelikkuse asemel surma.

Dinara viimases lõpetatud filmis ?Patsaanid? mängis Beloussovi rolli poiss nimega Sergei Naumov. Huligaanses osas kaasategemine viis selleni, et mõne aasta pärast istus juba Sergei Naumov ise Arhangelski oblasti laagris, kohus oli talle relvastatud röövi eest mõistnud seitse aastat. Dinara äkilisest surmast sai ta teada okastraadi taga. Sellega must aura Dinara loome ümber veel ei lõppenud. Viis päeva pärast Dinara  surma, 9. aprillil 1985, tapeti elajalikult Aleksandr Bogdanov, juba abiellunud noormees, kes oli mänginud Assanova esimestes filmides.

Dinara enda lõpp oli tulnud ootamatult ja oodatult. Ta haige ja koormatud, ent alles 42aastane süda ütles üles Murmanski hotelli Arktika numbritoas. Filmi ?Tundmatu? võttegrupp oli Leningradist sõitnud põhjamaale lumekatet otsima, ehkki asjata, sest kohemaid pärast nende lahkumist hakkas ka Neeva ääres langema paksu, rasket, puhast lund.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming