VVV: Surematu Danila

Vaapo Vaher

  Vene inimesele on kunstil olnud sütitav, tegutsema innustav mõju. Siinsamas, meie kohtusaalis, kinnitab venelasest mõrvar, et suundus vanakesi tapma Dostojevski kuriteoromaani emotsionaalsel tõukel. Mõni aasta tagasi suleti kongi sariroimar, kelle veretööle õhutajaks olnud Balabanovi kultus-bojevik “Vend”. Jne. Eesti kultuur on kriminaalse katalüsaatorina jõuetu, meie kirjanduses või filmis ei ole supertüüpe, kellega vastuvõtlik tarbija ihkaks end õhinal ja saatuslikult identifitseerida. Kangelasi, kes tappes tõusevad situatsioonist ülemale, filosoofilisele pinnale ja kelle kuritegu ei ole amoraalne, vaid justkui õilsalt väljaspool moraali.

Eesti nõrguke filmiloome ei üritagi linale manada realistlikke, aktuaalseid ja ärevaid sotsiaalseid käärimisi, mis paneks proovile eestlase psühhofüüsika, avaks psühhogeenseid foone. Justkui eestlase hinges ei hõõgukski võõraviha, venehirm, kaitserefleksid, justkui siinne muulaste ühiskond ei tukslegi psühhosurutuses, mis paiskab neid narkouima ja kriminaalsesse raevu. Justkui meie ühiskonnas ei põrku ega segunegi eri kihtide psühho- ja sotsiaalväljad ning aurad, sigitades vaimseid  paradokse. Looja asi pole anda allkirju poliitilistele avaldustele, tema kohus on valada oma ängid kunstivormi.

Muidugi, sageli ei saa filmi mõjujõudu ühiskonnas ette aimata. Tihti on sootsiumi transsi paiskav kunstitöö luuavarrepauk. Nii juhtus ju ka Balabanovi-Bodrovi “Vennaga”. 

Režissööril polnud üldsegi kavas luua midagi printsipiaalset. Vastuoksa, “Vennast” pidi saama Balabanovi loomingus kommertslik vahepala, kõige tavalisem kassafilm, mida saab teha kiirelt ja müüa palju. Löömafilmist sai aga vene uuskino üks kõlavamaid manifeste.

Äkkmenu üheks põhjuseks kujunes peategelase, algaja killer’i osatäitja Sergei Bodrov noorema võluv diletantlik näitlejatöö. Filmitegelasest Danilast kujunes keskmise vene nooruki iidolkuju seepärast, et ta lihtne, mõistetav ja matkima inspireeriv. Bodrov ise kätkes endas põhjatuid paradokse. Filmis etendab ta Danilat, harimata noorukit maalt, retsidivisti poega, kaabaka venda, Tšetšeenia sõjast muserdatut, kellele inimest tappa on kui lumme kusta. Kuid reaalelus, väljaspool filmi, oli Bodrov helge intellektuaal, pärit kineasti perekonnast, lõpetanud Moskva ülikooli kunstiteadlasena, aspirant, kirjutanud väitekirja Veneetsia renessansiaja maalikunstist. Samas ei sigitanud palgamõrvari mängimine temas kuristikulist vastuolu. Danila, mõrvar-tasuja, elas tema hingepõhjas. Bodrov ise on kinnitanud, et nad on filmi-Danilaga kui kaksikud, kes väliselt sarnased, sisult erinevad, kuid vaistlikult teineteise poole pürgivad. Bodrov tunnistas, et tahaks olla Danila, kuid ei tea, kas suudaks. Mõrtsuk-Danila oli talle tõepoolest kui – Vend.

Muidugi poleks Bodrov-Danila filmis mõjule pääsenud, kui neid poleks ümbritsenud erutav, viha ja kaastunnet sigitav sotsiaalne keskkond. Hulk kunstilisi märke on filmi sattunud vaistlikult, režissöör oli reflektoorselt valmis neid puistama. Filmi foon on karjuvalt naturalistlik. Räpased hoovid, armetud kommunaalkorterid, hambutud ätid, jätistest mehed ja moraalita naised. Ja muidugi vägivaldne maffia. Filmi eelarveline odavus lööb läbi igast kaadrist, sellest saab justkui iseenesest filmi stilistiline element.

Danilas on ürgset pugatšovlikku alget: ta on printsiibilt õigluse leeris, ent ebaõiglaselt julm. Juute ei armasta, tšetšeene põlgab. Šovinism pulseerib filmis ehedalt, paisudes järjes “Vend 2” rassistlikeks puhanguteks. See pole väljaimetud temaatika, vaibumatutest rahvuskonfliktidest, võõravihast Venes annab žurnalistika märku iga päev.

Filmis puistatakse ohtralt pseudofilosoofilisi, lihtsameelseid mõtteteri, näiteks: “Jõud pole rahas, vaid – tões”. Bodrov pidas neid primitiivsusi filmis väga oluliseks. Sest Venemaal valitseb miski algne kaos, püsitakse kui aegade hakatuses, mil ühisreeglid polnud veel paigas. Siis tulebki sõnastada selgelt esimesed inimseadused ja neid täpselt artikuleerides aina korrata. Danila aeg ei lõpe Venes kunagi. Nagu ütles Bodrov: omakseid on vaja alati kaitsta, nõrkade eest seista, kodumaad armastada. Seda suudab vaid Danila.

“Venna” linaletuleku järel selgitati meedias Venemaa populaarseimat isikut, selleks sai tollal laineharjal kõikunud Jeltsin. Teiseks tõusis Sergei Bodrov, õigemini küll palgamõrvar Danila. Nad olid kahekesi kui venelaste päästeinglid. Jeltsin hajus, Bodrov hukkus, ent Danila jäi. Tuhanded provintsinoorukid kipuvad endiselt Moskvasse end Danilana teostama. Mõni satub Eestissegi.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht