VVV: Suudlus Stalini tütrelt

Vaapo Vaher

  Kõige aplamaks kineastiks nõukogude filmiloos tuleb pidada stsenaristi Aleksei Kaplerit. Seda meest ei rahuldanud üksnes Juhi rahulolu ja Stalini preemiad, tema tahtis lisaks veel – Stalini tütart. Selle himuga puhus ta muidugi pilli vilinal lõhki, leides end äkki, nagu vene muinasjutus kuldkalakesest ja kalurist, kõigi imede varemeilt.

Imesse uskus impulsiivne juudipoiss Kiievi uulitsailt juba sajandi esimesel kümnendil, teda oli jäägitult haaranud kinoime. Linnas vahetus võim iga nädalaga: sisse marssisid punased, siis petljurakad, siis Denikin, siis jälle otsast peale. Poisse ärritas asjaolu, et iga väevahetusega alustasid kinod paljuseerialise “New Yorgi saladused” näitamist jälle algusest peale, jõudmata kuidagi neljandast seeriast kaugemale. Aljoša Kapler tegi patsaanide salakoosolekul tulise ettepaneku tungida kinofirma juhi Rosenthali kontorisse ja nõuda mängupüstoli ähvardusel filmi lõpuni näitamist. Asi lahenes siiski plastilisemalt, viie rublaga maksti kinni kinomehaanik, kes näitas poistele öösel järjest ette kõik kümme seeriat.

Peagi oli Kapler aga juba ise päris kinotegemise sees. Koos verisulis Kozintsevi ja Jutkevitšiga, vene kinematograafia hilisemate mentoritega, asutati nukuteater, siis kuulus “Arlekiin”, seejärel mängis Kapler näitlejana kaasa Kozintsevi-Traubergi filmides “Kuradiratas” ja “Sinel”, seejärel oli Dovženko assistent. Üha enam haaras teda aga dramaturgia. Tema stsenaariumi järgi jõudsid ekraanile “Kolm sõpra”, seejärel ehtsalt stalinistlik, kahjurlust paljastav “Kaevurid”. Triumfiks sai aga diloogia “Lenin oktoobris” ja “Lenin aastal 1918”, mis tõi esimesed hiilgavad Stalini preemiad.

Näis, et osava ja hasartse kineasti edasine tee on sillutatud loorberitega. Ent kino kõrval oli Kapleril teinegi palavikuline kirg – naised. Kõik tollased elitaarsed kaunitarid kooldusid ta ehtmeheliku hurma ees. Siis jõudis saatuslik hetk, mil ta kohtus koolitüdruk Svetlana Allilujevaga, kelle vaid 16 aastat tagasi oli eostanud Stalin. Kapler ise oli 40.

Kapleri edasine elu kihutas filmiliku mobiilsusega. Talle anti tuttavate kaudu teada Stalini käsk: jätku tüdruk rahule. Kapler ei taltunud. 1943. aasta 2. märtsil leidis ta koju jõudnult eest kaks sünget kaabumeest.

Stalin röökis aga Kremli korteris tütre peale: “Sinu Kapler on Inglise spioon, ta on arreteeritud!”. Esimest korda lõi ta tütart.

Kapler sai toona ometi vaid viis aastakest. Vabanedes oli tal keelatud külastada Moskvat. Mees tuiskas aga otsemaid just sinna. Tšekaa-poisid jälgisid teraselt ta sekeldusi pealinnas, siis panid talle taas rahulikult rõnga ninna. Veel kord viis aastat külmunud maad. Stalin oli ometi leebe, Intas anti Kaplerile võimalus tegeleda fotograafiaga ja omaette kubrik, kus võis ilmutada filme. Kremlis juba teati, et Kapleril oli Siberis uus jumaldatu, näitlejanna Valentina Tokarskaja. Kolmekümnendate aastate Moskva music-hall’i helkiv täht, kes nüüd kandis karistust selle eest, et oli sõja alul kukkunud sakslastele pihku.

Kuumavereline Kapler tahtis pärast teist Siberit endalt elu võtta, kuid kõneldakse, et just Tokarskaja hellus päästis ta. Vorkuta teatris mängiva naise kirjad olid küllastunud lohutavast “õrnusest, armastusest ja hullumeelsest erootilisest lõõsast”.

Stalini surm tõi vabaduse. 1953. aasta juulis hulkus mees meeletus rõõmus Moskva päikesest köetud uulitsail. Aasta pärast kohtas ta kirjanike kongressil Svetlana Allilujevat, nad vestlesid heldinult saalinurgas.

Samal aastal süttis uus palang. Kapler, see sotsialistlik pleiboi, armus endast paarkümmend aastaringi nooremasse poetessi Julia Druninasse, kes oli abielus luuletaja Nikolai Staršinoviga. Ent Julia polnud üksnes iludus ja õrnahingeline värsistaja vaid ka sihikindel kommu, kes oli sõja hakatuses priitahtlikult sööstnud rindele, saanud eluohtlikult pihta ja kandnud veel mitu rahuaastat sinelit, gimnastjorkat ja säärikuid. Temast sai kirjanike liidu sekretär, kõiksugu presiidiumeis pidulikult konutaja. Julitška pühendas hulk armastusluuletusi Kaplerile, lahutas end Staršinovist ja uus kooselu kestis liigutava üksmeelega kuni Kapleri surmani.

Drunina elas aga üle ka Gorbatšovi tuleku, imbus koguni perestroika’likku ülemnõukogusse, ihates kaitsta Nõukogude armee järsult kahanevat autoriteeti, ent ei suutnud sõdinute põlvkonna ideaalidele enam võimumeeste toetust leida. 1991. aasta 20. novembril sulges naine seestpoolt kodugaraaži uksed, istus autosse ja mürgitas end heitgaasiga. Selle teoga päädis lõplikult ka Aleksei Kapleri hämmastav lugu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht