VVV:Väravavaht riigipiiril

Vaapo Vaher

   

Jalgpall veeres võiduka väledusega terves hulgas nõukogude mängufilmides. Esimest korda 1936. aastal Semjon Timošenko vändatud surematus spordikomöödias “Väravavaht”.

Too aasta polnud spordifilminduses eriline üksnes Venes, mäletatavasti peeti siis ka Berliini olümpiamänge ja selle sündmuse jäädvustas tselluloidile fenomenaalne Leni Riefenstahl. Füürer oli ihanud filmilt valge rassi ülistust, ent tulemuseks oli midagi veel ülemat.

“Väravavahi” taga on aimatud aga Stalini käppa. Nimelt oli Jossif enda jaoks just avastanud jalgpalli. Ta oli ammu kaalutlenud, milline peaks olema kommunismi pürgiva riigi juhtiv spordiala. See, mis kütkestaks vastupandamatult avaraid masse ja mille abil annaks veelgi kergitada kollektivistlikku paatost. Jalgpall näis selleks sobivat, et aga värgis veenduda, lasi Stalin Punasele platsile kombineerida ajutise jalgpalliväljaku, nõnda, et Juht koos kamariljaga said tribüünina kasutada harjumuspärast Lenini hauakambri katust. Demonstratsioonmäng (mis, muide, ka dokumentaalkaadreis säilinud) pani Stalini rõkkama ja asi oli otsustatud. Kinobossidele anti märku, et tarvis oleks üht optimistlikku, jalgpalliõhinast küllastunud kinotükki.

Stsenaariumi aluseks võeti Lev Kassili bestseller “Vabariigi väravavaht”, mille peategelase prototüübiks oli Kiievi Dünamo legendaarne puurivalvur Anton Idzkovski. See mees kutsuti ka kogu meeskonnaga filmi osalema. Süžee oli lamedavõitu: Volga-äärses väikesadamas töötab arbuusilaadijana noormees, kes on oma töös erakordselt osav. Kõik arbuusid, mis naised kambaga kaldalt loobivad, püüab nooruk akrobaatiliselt kinni. Seda tsirkust juhtub jälgima kamp läbisõitvaid Moskva tehase jalgpallureid. Muidugi kutsuvad nad poisi otsemaid pealinna, oma meeskonda väravavahiks. Poiss sõidabki, teda saadab äkiline edu, mis lööb provintsinoorukile upsakalt latva ja ta satub karjääri libedale teele. Nooruk hülgab oma lihtsad tehasekaaslased ja tükib proffide sekka. Raha pole aga sotsühiskonnas väärtus, pigem sööt madalahingelistele, seda taipab peagi ka filmikangelane. Ta naaseb töölisklassi ja armsama manu ning aitab jalgpalliväljakul purustada Moskvasse sõitnud vaenuliku välismaise meeskonna Mustad Pühvlid. Seda viimast teeb ta muinasjutulise meisterlikkusega. Väravavahina tõrjub ta kõik vastase salakavalad pealelöögid, püüab ka penalti, lõpuks aga tormab postide vahelt väljakuavarusse, läbib imetlusväärse triblinguga kogu platsi, möödudes kümmekonnast abitust vastasest, ja lööb enam-vähem mängu viimasel sekundil otsustava kolli.

Pateetilis-lüürilise foonina kaikus läbi filmi Dunajevski meloodia, millele oli sõnad kirjutanud komsomolilaulik Lebedev-Kumatš ja mis kuulutas nõukogulikku militaarset väravavahieetikat: “Hei, väravavaht, valmistu võitluseks, oled ju tunnimees, kujutle, et su selja tagant jookseb riigipiir…” jne. Laul oli tollase riiklikult aktuaalse kaitsetemaatika parafraas, kogu film aga kodanliku individualismi kriitika ja hõiskav hosianna kollektiivsustundele. Otsustavalt oluline oli ka nõukogulik Tuhkatriinu motiiv, mis kandis kogu toonast komöödiate tulva ja pidi osutama, et sotsialistlikul imekodumaal on kõik kaunis võimalik, igast köögitüdrukust võib saada minister, igast arbuusiloopijast väravavaht.

Peategelast mängis blond ilueedi Grigori Plužnik, keda jalkalegend Idzkovski paar kuud õpetas elementaarselt palli järele hüppama ja esteetiliselt maanduma. Idzkovski ise mängis Mustade Pühvlite pahelist puurivahti. Jalgpallikuulsustest lõi kaasa veel Ivan Kuzmenko, kes hiljem natside kätte langenuna pidi osalema Kiievi Dünamo traagilises matšis Saksa armee koondise vastu. Fritsud said häbistavalt lakki  ja Kuzmenko koos mitme kaaslasega lasti maha.

Ent repressioone tõi Kiievi Dünamole kaasa ka “Väravavahis” osalemine. Nimelt ei lasknud võtetega seotus jalgpallureid sõita ametlikule võistlusele Jegorovskisse ja üleliiduline spordikomitee andis välja käskkirja, milles “proletaarse printsipiaalsusega” pandi Dünamole kirja loobumiskaotus.

Stalini plaan õnnestus, filmi menu oli absoluutne. Koos peategelastega sai armastatuks ka filmi koomiline paar, paksuke ja kiilas insener Karassik (Anatoli Gorjunov) ja laborant Gruša (Tatjana Guretskaja). Nende filmis pillatud pilarepliike kordas elavalt järele kogu rahvas, alates teravmeelitsevaist üliõpilastest ja lõpetades õllesaali jotadega. Jalkast sai populaarseim mäng, ehkki väljaspool kinolina pole venkudel siiani ühtki maailmavõitu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming