Wajda järelkujutised

Pärast pikka teekonda kaevus Andrzej Wajda oma viimase filmiga taas noorusaega.

LAURI KÄRK

Mängufilm „Järelkujutis“ („Powidoki“, Poola 2016, 98 min) režissöör Andrzej Wajda, stsenarist Andrzej Mularczyk, operaator Pawel Edelman. Osades Bogusław Linda, Zofia Wichłacz, Bronisława Zamachowska jt.

Järelkujutis on kujutise jälg, mida teadvustame ka siis, kui me enam ei näe kujutise põhjustajat. Nii seletatakse vaatajale kohe Andrzej Wajda „Järelkujutise“ alguskaadrites filmi pealkirja tähendust. Muide, ka liikumisillusioon, filmi kui liikuvate piltide alus, saab füsioloogiliselt võimalikuks tänu milleski sarnastele järelkujutistele.

Poola klassiku Andrzej Wajda viimaseks jäänud filmi on iseloomustatud kui tema loomingulist testamenti (kompromissitu printsipiaalsus loomeküsimustes). Selles on nähtud ka päevapoliitilist reaktsiooni Poola sotsiaal-poliitilisele õhustikule, sest jälle püütakse kunstile ettekirjutisi teha. „Järelkujutis“ annab ühtlasi Wajda lahkumise järel omakorda võimaluse-põhjuse rääkida Wajda enese n-ö järelkujutistest, sellest, mis jääb.

Maalikunstnik Władysław Strzemiński (Bogusław Linda) püüab säilitada eneseväärikuse, sotsialistlik režiim tahab teda aga kustutada Poola ajaloost.

Kaader filmist

Wajda ja poola koolkond ehk algus

Niinimetatud poola koolkond andis enesest märku 1950ndate teisel poolel. Esikteosena on nimetatud Wajda „Kanalit“,1 mis räägib Varssavi ülestõusust 1944. aasta sügisel ja selle traagikast (loodetud Punaarmee abi jäi tulemata). Film pälvis Cannes’is eriauhinna, jõudes esimese filmina raudse eesriide tagant maailma areenile.

Wajda ise on meenutanud, et tema, nagu teisedki toonased noored poola filmitegijad, oli innustunud itaalia neorealismist. Küsimus oli, kuidas teha oma sõnum mõistetavaks. Seda enam, et kogu tõtt lähiajaloost tollastes sotsialistlikes oludes rääkida ei saanud, poolakatele endile mõistetavaid vihjeid ei mõistnud aga ülejäänud maailm. Nii saigi (tsensuuri kontrolli all) sõnadest tähtsamaks kujundlikkus, selle universaalsus, üldmõistetavus. Mäletate: purustatud kirik, pea alaspidi ristilöödud Kristuse kuju, tumedate prillidega Zbigniew Cybulski, see „Ida-Euroopa James Dean“ – „Tuhk ja teemant“,2 Wajda ja kogu poola koolkonna tipp või teemant (film linastus NSV Liidus muide alles 1965. aastal).

„Tuhk ja teemant“ kõneleb Poola vabaduse eest võidelnutest, Wajda enese eakaaslastest. Neist, kes olid sotsialistlike võitjate silmis võidelnud valel poolel, Armia Krajowa ridades, mitte aga saabunud nelja tankisti ja koeraga Siberi avarustest T-34 pardal Armia Ludowa ridadesse. Cybulski mängitud Macieki lõpp saabub küll prügimäel (ametlikult andis seda tõlgendada kui hinnangut AK ridades võidelnutele), kuid Wajda ja Cybulski said teha filmi oma põlvkonna traagilistest valikutest. Filmi, kus esimese rahupäeva hommikut tervitab alati ja iga võimuga kohaneda oskav saast, nööril kuivava pesu vahel linasse mähkunud haavatud Maciek surub aga käe vastu kõhtu. Valge ja punane, Poola rahvusvärvid, Wajda mustvalge filmi finaalis.

Kellelegi võisid seesugused kujundid tunduda ju liialtki jõulistena, maitse asi, aga need toimisid, neid mõisteti Jaapanis ja Euroopas. Maailm ja eriti filmimaailm on ju ikka ka üksjagu pealis­pindne. Meile siin, NSV Liidu „vabadustega“ õnnistatud saatusekaaslastele tõestasid aga Wajda ja teised poola koolkonna autorite filmid (Andrzej Munk, Jerzy Kawalerowicz või mõni teine, kui siinkohal piirduda üksnes kõige olulisematega), et kõigele vaatamata on võimalik jääda ausaks, kindlaks oma tõekspidamistele. Ka siis, kui tuli mahtuda sotsialistliku vale kitsukestesse raamidesse.

Katõn“ kui poola koolkonna järelfilm

Miks ei osutunud Teise maailmasõja eelses vabas ja tegelikult demokraatlikus Poolas tehtud filmidest ükski kuidagi tähendusrikkaks, kommunistliku tsensuuri ikke alla sündis aga kogu maailmas tuntud poola film? Nii arutleb Wajda oma mälestusteraamatus „Filmikunst ja kõik ülejäänu“.3

„Katõnil“4 olid kõik eeldused, et kolinal läbi kukkuda. Katõn kui poolakate ajaloo veritsev haav, lõpuks ometi võimalus sellest tõtt rääkida, pealekauba sügavalt isiklikki aspekt: üks Katõni metsades hukatud Poola ohvitseridest oli Wajda isa. Kuid Wajda polnuks Wajda, kui „Katõnist“ poleks saanud aastal 2007 vääriline punkt aastakümneid tagasi esile tõusnud poola koolkonnale. Oli ju poola koolkond tegelnud just lähiajaloo ja selle mõtestamisega, aga neis kitsukestes piirides, mida võimaldas sotsialistlik loomevabadus.

Jah, Wajda näitab meile, kuidas 1939. aasta 1. septembril tungisid Poolasse natsiväed läänest ning 17. septembril omakorda punaarmee idast, kuidas Poola jäi Molotovi-Ribbentropi raudsesse käepigistusse, oli määratud hävingule, mille sümboliks kujunes Katõn. MRP ei puudutanud üksnes Poolat, ka meie olime selle ohvrid. Wajda on olnud oma loomingus tegelikult mitte üksnes Poola, vaid kogu sotsialismikaetisest halvatud Ida-Euroopa eestkõneleja.

Ent tema sotsiaalselt vahe pilk haarab „Katõnis“ sügavamaltki: filmis on kroonikakaadrid Katõni veretööst, on natsiringvaade ja sovettide oma – ühed ja samad kaadrid. Ka diktoritekst on konstruktsioonilt sama: „Ohvrid on tapetud iseloomuliku kuklalasuga …“, ainult et ühel juhul on see lask iseloomulik NKVD käekirjale, teisel juhul Gestapo omale. Ekraanivale kogu oma jul(tu)muses, Wajda teostatud kõnekas propagandamehhanismide dekonstruktsioon. Wajda nõutab „Katõnis“ õigust ajaloole. Kuivõrd oluline on see meie üha manipuleeritavamas maailmas, pole vaja siinkohal korrata.

Järelkujutise“ järelkujutised

„Järelkujutis“ on ühelt poolt vaade Wajda enese noorusaega stalinistlikus Poolas (enne Łódźi filmikooli oli Wajda õppinud Krakówis maali), teiselt poolt räägib see film tuntud poola avangardistist Władysław Strzemińskist. Sündmustik põhineb paljuski tõsielul. Näiteks stalinistliku kultuuriministri sapine soovitus filmi kangelasele trammi alla viskuda pole pärit Bulgakovilt, nii oli suvatsenud seltsimees minister öelda seoses helilooja Witold Lutosławskiga.

Tegelikult on see kõik ju paraku meilegi ajaloost tuttav. Kurikuulus kom­partei VIII pleenum, võitlus kosmopolitismi ja kodanliku natsionalismi vastu, repressioonid. Kuid ega meil ju seda filmis seni otseselt käsitletud pole. Nagu näiteks ka loomeliitude teemat, mis on „Järelkujutises“ riivamisi esindatud. Loomeliidu pilet andis kunstnikule õiguse osta vajalikke värve, õiguse erialasele tööle. Pakkudes küll präänikutki (näiteks lisaelamispinna õigus), oli loomeliit üksiti ning ennekõike ideoloogilise lõastamise vahend. Mitte asjata ei käinud NSVL kirjanike liidu asutamine ja sotsrealismi ainudoktriini kehtestamine 1934. aastal kenasti käsikäes.

Uudsust, sellist originaalsust, millest filmis räägib Strzemiński, „Järelkujutises“ pole. Siiski: hetk, mil filmi kangelane talle antava ebameeldiva ametliku paberi hambusse haarab, mõjub värskelt. Tõesti, invaliidi asi, mõlemad käed ju karkudega hõivatud. Valdavalt liigub film (ka Wajda enese varasemast loomingust teada) tuttavlikel radadel, kuid seda kadestamisväärt meisterlikkusega. Olgu siis Wajda varasemagi partneri Paweł Edelmani operaatoritöö, Bogusław Linda kunstnik Strzemiński osas – ja seda kõike Wajda kindlakäelisel juhtimisel.

Wajda oli oma sõnul filmi ideega ringi käinud tervelt 20 aastat, otsinud kuulsa poola avangardisti loole õiget lähenemisnurka. Tegelikult on seegi piisavalt tähendusrikas, et poola filmi suurkuju pöördus oma viimaseks jäänud filmis iseenda, mis sellest, et poliitiliselt mitte just kõige meeldivama noorusaja poole. Noorusideaalid ja -aated ning neile kindlaksjäämine oli vanameistrile oluline, see, milles Wajda nägi edasikestmise mõtet.

1 „ Kanał“, Andrzej Wajda, 1957.

2 „Popiół i diament“, Andrzej Wajda, 1958.

3 Andrzej Wajda, Cinema and the Rest of the World. Double Vision.

4 „Katyń“, Andrzej Wajda, 2007.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming