Yoshihiro Ito: „Hakkasin filme tegema innustatuna Bertolucci ja Jarmuschi teostest.”

Margit Adorf

Möödunud nädalal võisid huvilised näha jaapani režissööri viiest lühifilmist koosnevat põnevat programmi, mida EVA festivalil tutvustati nii: „Yoshihiro Ito on üks sõltumatu underground’i ehk jishu iga põnevamaid režissööre. Tema kaunilt vormistatud lühifilmid on unenäolaadsed, ilusad, humoorikad ja grotesksed”. Tallinnas peetud festival oli kuraatori sõnul kolmas, kus Ito oma lühifilmide programmiga  on esinenud. Praegu kirjutab Yoshihiro Ito oma esimest täispikka filmistsenaariumi, mille tööpealkiri on „Hiina keele õpituba”. Režissööri sõnul on kavandatava filmi tegelasteks ka zombie’d, küll mitte klassikalises mõttes, inimesi nad sööma ei hakka ja näevad välja nagu tavalised inimesed. Filmis süüvitakse inimese mõttemaailma. Pärast filmiseanssi Tallinna Kinomajas rääkis režissöör Ito ka veidi oma filmidest. Neid  tutvustades ütles ta, et talle ei meeldi eriti nende sisu seletada ja sageli ei saa ta ka ise nendest igal ajal ühtmoodi aru. Lavastaja lisas, et talle meeldib, kui vaatajad tema filme erinevalt mõistavad ja neid isemoodi vastu võtavad. Mitmed tema filmid, mida näidati laupäevasel seansil, on valminud võtteplatsil improvisatsioonina: stsenaarium puudus, kõik tehti nii, nagu kohapeal hea tundus. Ito on filme teinud kiiresti, koos sõpradega, oma raha eest,  filmilinti kokku hoides. Nii näiteks filmis ta 25minutise filmi jaoks vaid 50 minutit materjali, sellestki pool kulus striptiisistseenidele. On tulnud ette ka seda, et filmilindile pole olnud võimalik filmida ja nii on ta ka videoformaadis filminud. Sellel on oma plussid ja miinused, videolindi puhul saab rohkem proovida ja katsetada. Pärast seanssi andis Tōkyōs elav režissöör Sirbile lühikese intervjuu.    

 

Paljud filmid olete teinud oma raha eest. Mis on teie põhitöö, kas filmitegemine on hobi?     

Põhitööna saan raha kas hariduse või meditsiiniga seotud reklaamfilmide tegemise eest, mängufilme teen hobi korras ja need tuleb kõik oma rahaga teha. Reklaamfilme teen ma tellimise peale ja harilikult tuleb siis reklaamida  mõnd toodet. Aga töö on töö. Võin öelda, et mulle põhimõtteliselt mu töö meeldib. Muidugi oleks tore ainult oma filme teha, aga raha on ka vaja. Kindlasti ei näita ma oma tööde tellijatele oma festivalidel näidatud filme. Reklaamitööd teen ma hoopis teise nime all, see oleks siis nagu ärinimi. Mängufilmide autor olen oma õige nimega.   

Kuidas on Jaapanis filmitegemisega? Kas seal on lihtne filme teha ja kas on ka olemas mingeid riiklikke toetajaid, nagu näiteks meil on kultuurkapital?     

Jaapanis riiklikku toetussüsteemi ei ole. Tänapäeval käib peamiselt asi telekanalite kaudu, need toetavad filmitegemist. Muidugi loevad ka tutvused. Eriti raske on praegu nendel filmitegijatel, kes teevad niisuguseid abstraktseid filme nagu mina. Väikesed kinod ja väikesed filmitootjad on üksteise järel pankrotistumas  ja praegu on Jaapani sõltumatul kinol väga rasked ajad.   

Missuguseid filme jaapanlased kinos vaadata eelistavad? Kui suur osakaal on lääne filmidel? Kas kohalikud eelistavad pigem kohalikke filme?     

Jaapanis teevad telekorporatsioonid suhteliselt palju filme. Kui väiksemad sõltumatud filmitootjad kiratsevad, siis kommertslikke filme on päris palju. Ja inimestele meeldib neid vaatamas käia. Jaapanis on jaapani filmid populaarsed, viimasel ajal on jaapani filme hakatud rohkem vaatama kui läänest tulevat toodangut. Maitse-eelistsusi ma ei oska esile  tuua, ei oska öelda, kas jaapanlased eelistavad komöödiat õudusfilmile, aga kohalikud filmid on populaarsed igal juhul.   

Kuidas on Jaapanis filmiharidusega?     

Koolides ei õpetata filmitegemist ega filmiajalugu, ka ülikoolis ei ole pikka aega olnud võimalik filmiharidust saada, meil on olnud siiamaani tegu pigem õpipoisiks olemisega. Viimasel ajal on küll tekkinud variante, et ülikoolis saab filmiteemalist  haridust omandada, aga see on napp. Formaalset filmiõpet on vähe. Kahtlemata on traditsioonilise filmihariduse puudumisel omamoodi plusse, kindlasti mõjutab see jaapani filme, et oskused õpitakse praktika käigus meistritelt. See teeb filmid omanäolisemaks, kõik ei ole ühe vitsaga löödud nagu näiteks Hollywoodis. Mina ise õppisin ülikoolis geofüüsikat ja otsustasin ühel ilusal päeval katseeksituse meetodil ise filme tegema hakata.     

Millest tekkis huvi filmitegemise vastu? Kas tõuke andis mõni nähtud linateos?     

Olen pärit väikesest maakohast, lapsepõlves ei olnud mul eriti filmivaatamise võimalusi. Filmidega hakkasin rohkem kokku puutuma alles siis, kui läksin keskkooli, sain siis rohkem kinos käia. Lapsena nägin telerist kuulsaid filme nagu näiteks „Tähesõjad”, aga keskkooli ajal kinos  käima hakates avaldasid mulle sügavat muljet Bertolucci filmid ja Jarmuschi „Võõras paradiisis”. See erines täiesti sellest, mida olin varem näinud. Pealegi vaatasin, et, oo, niimoodi oskaksin ma ise ka filme teha! Bertolucci puhul ma muidugi avastasin seda, et ise niimoodi filme teha on väga raske. Aga „Tähesõdu” vaadates ei tekkinud mul seda tunnet, et tahaks ka ise filme teha. See ei tundunud teostatav.     

Missugune oli teie esimene film ja millised olid need raskused, mis filmitegemisel tekkisid, mida ei osanud varem ette aimata?     

Viie kuni kümne minuti pikkuseid filme hakkasin tegema ülikoolis õppides. Esimene film kandis pealkirja „Seebiooper”. Seal esines igasuguseid kummalisi tegelaskujusid ja see oli  melodraama. See oli 1989. aastal.     

Kui kaua see nii-öelda treenimise periood kestis? Kui kaua tuli harjutada, kuni sündis film, mida märkas ka laiem publik ja mis tõi tunnustust?       

Pärast ülikooli lõpetamist läksin uuriva teadurina geofüüsika alal Ameerikasse ennast täiendama. Seal tegin filmi nimega „Sada ahvi”, mis pälvis palju auhindu ja tõi juba suuremat tunnustust. Siis oli 1999. aasta. Pärast esimese preemia saamist hakkasin ennast rohkem filmirežissööriks pidama. Enne seda oli tegemist ikkagi vaid hobiga. Vähemalt niimoodi kindlasti paistis see väljastpoolt. Pärast auhinna saamist läksin väga lootusrikkalt Jaapanisse tagasi,  mõeldes, et nüüd ma saangi hakata filme tegema. Kuid nüüd, üle kümne aasta hiljem, ei ole ma ikka veel oma täispika mängufilmini jõudnud. Võimalik, et mu filme ka ei mõisteta. Aga ma usun, et oskan teha väga häid filme! Kui olin Jaapanis tagasi, siis tuli ka üks tõsisem pakkumine. Siis olid Jaapanis väga populaarsed õudusfilmid ja minu käest küsiti, kas ma ei taha teha midagi niisugust nagu Takashi Shimizu „Vimm”. Aga ma ei tahtnud midagi sellist teha.  Ma teen filme, mis on huvitavad vaadata siis, kui need on valmis. Kui need on paberile kirja pandud, siis nii põnev ehk ei tundu. See ongi minu suur probleem. Arvan, et mul on sellepärast raske leida oma projektidele toetajaid ja filme valmis saada. Ma ei ole teab kui hea kirjamees.   

Kuidas teile meeldib rohkem filme teha? Kas tahate lihtsalt minna võtteplatsile ja hakata filmima või on siiski nii, et mingi visioon on enne kaamera käivitamist paberil olemas?     

    Mingi üldine ettekujutus mul on ikka enne olemas, nii umbes 80–90 protsendi ulatuses  tean juba enne võtteplatsile minemist, mis toimuma hakkab, aga osa asju muudan ma ka kohapeal. Kõige esimene asi on ikkagi võtteplatsi paikapanemine. Ma ei mõtle enne, kuidas midagi asju teha, ega hakka selle plaani kohaselt sobivat võtteplatsi otsima. Sageli tuleb võttekoht esimesena. Siis käin seal kohal mitmeid kordi ja vaatan, kuhu valgus panna, mis nurga alt võiks filmida. Niimoodi hakkab film tasapisi sündima.   

Kuidas te näitleja tööle panete, talle oma abstraktseid visioone selgitate? Kui range te oma nõudmistes olete? Kas näitleja peab situatsioonis improviseerima või annate talle siiski juhtnööre?   

Minu nõudmised on karmid. Võtteplatsil on  päris palju harjutamist, aga seda siiski rohkem viimasel ajal, kui olen hakanud kasutama digitaalset tehnikat. Kui filmilinti on minimaalselt, siis selliseid ekstravagantsusi endale lubada ei saa. Näiteks Takeshi Kitano on Jaapanis kuulus selle poolest, et ta saab ühe või kahe võttega stseeni purki. See on hinnas oskus ja ühtlasi ka odav viis asju teha. Mina pooldan siiski taktikat, et mida rohkem, seda parem.   

Kui kriitiline te oma tööde suhtes olete? Kas oma filme monteerida on lihtne, sealt materjali välja jätta?   

Tagantjärele vaadates teeksin muidugi mitmed asjad teistmoodi, eriti vanemate filmide puhul. Olen olnud lihtsalt sunnitud sageli asju ise tegema, sest minu ümber polnud palju selliseid inimesi, kes oleksid olnud filmidest huvitatud, seda just siis, kui ma filmide tegemisega alustasin. Ameerikas takistas mind keelebarjäär. Mulle meeldib siiamaani teha filme väikese võttegrupiga. Mõne filmi juures  on tegemist gruppidega, kuhu kuulub sadakond inimest, mina teen viie-kuue inimesega. Kas te mõnda Eesti filmi ka olete näinud? Ei ole! Aga kui ütlete, et Õunpuu film on indie, siis ma luban seda vaatama minna. 

Küsinud ja üles kirjutanud Margit Adorf  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming