10 000 tunniga meistriks

Maiu Nurka

Näitekirjanik Mihkel Seeder põimib oma huvi teatri ja saksa kultuuri vastu. Noore näitekirjaniku Mihkel Seedri näidend „Überfisch” võitis 2011. aastal Eesti Nuku- ja Noorsooteatri näidendivõistlusel grand prix’. Tänavu märtsis jõudis Viljandi Ugalas lavale tema 2010. aastal Eesti Teatri Agentuuri noortenäidendite võistlusel esimese auhinna pälvinud „Väga vihane mees”. Seeder õpib Tartu ülikoolis saksa kirjandust ja teatriteadust, pool aastat veetis ta Saksamaal Göttingenis, kus tutvus lähemalt saksa teatrieluga ja osales mitmesugustel loovkirjutamiskursustel. Samuti töötab Seeder Eesti Draamateatri kirjandustoas toimetajana ja õpetab Drakadeemias näidendikirjutamist. Tema näidendeid on loetud ette Tartus konkursil „Sahtlist välja” ja Riias Läti Rahvusteatris. Oma sõnade kohaselt oled inimene, kes ei oska öelda „ei”, seepärast oled elus jõudnud tegeleda kõiksugu asjadega. Oled sa suhtunud pakutavasse alati kui uude huvitavasse võimalusse, mille peaks kindlasti ära proovima, või on see olnud pigem teadlik eneseotsing, et mis see siis ikkagi on, millega peaksid tõsisemalt tegelema? Pean end impulsiivseks inimeseks, minu otsused sünnivad peamiselt emotsioonide ajel: keegi teeb ettepaneku, mul on hea tuju, nõustun pikemalt järele mõtlemata. Samas nimetavad minu vanemad – ja nad pole ainsad – mind äärmiselt pragmaatiliseks ja kalkuleerivaks inimeseks: ükski minu otsus ei sünni põhjaliku analüüsita. Võta nüüd kinni, kellel on õigus.

Väikesest peale on mind kannustanud mõte, et lõppude lõpuks saan ma ikkagi hakkama (ära küsi, millega). Võib-olla tõesti olen alateadlikult pidevalt otsinud, et milline tee siis ikkagi on minu oma, aga kes seda ei teeks. Pealegi võib pidev (teadlik) otsimine ajada viimaks peast hulluks. Kuna praegusel ajal on kõik teed valla, siis kõik otsivad, aga sellega kiputakse kalduma juba äärmusesse: ikka on kuskil veel parem töö, veel parem elukaaslane, veel olulisem missioon. Minu isa propageerib 10 000 tunni printsiipi: kui teha 10 000 tundi midagi teadlikult ja hingestatult, saad selles meistriks. Kes vähegi viitsib arvutada, saab tulemuseks päris palju aastaid pühendumist. Kui nüüd aga pidevalt otsida ning jälle ja jälle algusest alustada, jäävad need 10 000 tundi püüdmatuks. Loomulikult on tegemist lihtsalt ühe idee ja ilusa numbriga (miks mitte 9876 tundi?), ent see mõte innustab mind suunama oma energiat ühele valdkonnale. Tundub, et olengi praegu jõudmas eluetappi, kus tähelepanu ja energia koonduvad vähematele toimetustele.

Tundud tegutsevat üsna selge sihi ja teadlikkusega, aga oled ikkagi alles noor inimene. Millisel määral sa ennast veel otsid ja ette valmistad? Kas ja kui tihti tunned endas veel segadust?

Segadus on pidev. Segadus on väga tihedalt seotud kahtlusega ja seda pole mul õnnestunud endast veel välja juurida (ei teagi, kas tasub seda päris lõpuni teha). Mulle on hakanud paistma, et loomine saabki alata kaosest. Niisiis on segadus hädavajalik, see heidab loojale duellikinda: püüa luua korda ja sellest võib sündida midagi suurt. Minu maailmataju on väga kitsas, mul on mu enda mured ja rõõmud, huvid ja sihid. Enamik ümbrusest on mulle arusaamatu. Informatsiooni on ju nii tohutus koguses, aga mind huvitab sellest võib-olla üks protsent. Mu aju ei võta rohkem vastu.

Samas rääkisid mu vanemad (midagi pole teha – nad inspireerivad mind) kuuldud loengust, kus tuli jutuks infoühiskonna pahupool: kas eestlane peab tõepoolest teadma, mõistma ja läbi elama kõike, mis toimub kogu maailmas? Pikka aega elati vaid oma kitsas kogukonnas, kuid nüüd oleme avatud kõigile ja kõigele: uudised ja nendega kaasnevad emotsioonid (peamiselt negatiivsed) matavad meid laviinina enda alla. Võib-olla ei pea üks indiviid olema ühenduses seitsme miljardi inimesega ning elama pidevalt läbi kõike seda, mis selle inimkoguga toimub. Mulle annab see mõte tuge.

Oled öelnud, et sinu jõudmine Drakadeemiani on olnud üsna juhuslik ning kui sa poleks asunud õppima saksa filoloogiat, siis tõenäoliselt me sind selles valdkonnas ei näekski. Kui palju sa usud juhusesse?

Kirjutades meeldib mulle tihti kasutada sõna „juhus” – selles sõnas on peidus tohutu laeng salapära ja põnevust. Veel rohkem meeldib mulle sõna „saatus”, ent seda ma väga tihti ei kasuta – selle sõna energia on liiga võimas. Loodan, et mul on oma saatus: teha seda, mida ma just parajasti teen. Mõtle, kui vabastav on pärast öelda: kõik läks täpselt nii, nagu pidi minema. Nii hea, halb, igav kui ka üllatav – kõik.

Teater ja saksa kultuur on sulle kaks olulist valdkonda. Kas tegemist on kahe täiesti eraldi seisva huviga või oled need kaks maailma omavahel kokku põiminud?

Pidevalt räägitakse spetsialiseerumisest: inimene saab ainulaadseks üksnes oma spetsiifilise ja põhjaliku teadmise kaudu. Tundub, et saksa näitekirjandusest saab minu „spetsialiseerumine”. Vähemalt selles suunas ma liigun. 9700 tunni pärast räägime uuesti.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming