(:)140 000 000 aastat kassipilte

(:)kivisildnik

„Pühamatest pühamad” on veenev argument, et keel võib päästa pildi. Pärnu Endla „Pühamatest pühamad”, autor, lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Margus Vaigur, video autor Argo Valdmaa. Mängivad Karin Tammaru, Ago Anderson, Indrek Taalmaa ja Bert Raudsep. Esietendus 6. X Endla Küünis. Põhjus, miks ma üldjuhul ei taha teatrisse minna, on selles, et mul hakkab teatris halb, ja halb hakkab sellepärast, et vaadata pole midagi. Istun teatris ja mõtlen, et telekas käib juba film, aga mina mängin siin lolli. Inimene ei lähe ju ometi teatrisse meelt lahutama, meelelahutust tuleb igast august, me ei lähe ju teatrisse sööma, aga ikka paneb keegi rõhu päevapraele. Väärt muusikat on lõpututes kogustes, nalja on nii palju, et valus hakkab, suurepärast teksti – elu lõpuni ei jõua ära lugeda. Milleks seda lavale vedada, ehime siis lavale jõulupuu ja vahime seda hardalt, on lihtsam ja ilusam ka. „Pühamatest pühamates” ei pakuta seda, mida mujalt rohkem ja paremini saab, Ervin Õunapuu ei tee vigu. „Pühamatest pühamad” on üks võimsamaid lavastusi, mida ma kunagi olen näinud. Vastuväiteid ma tean, kuulsin neid kõiki pärast esietendust ja suuremat osa juba vaheajal. Ütlen selle peale: kui selles lavastuses ei oleks olnud lavastajatööd ega näitlejate osatäitmisi ja kõiki neid muid asju, mida ikka osatakse teatrilt tahta, poleks ikkagi mitte midagi lahti.

See ei ole näitleja ja lavastaja teater, nii nagu raamat ei ole trükkimine ja köitmine – see on suure pildi lavastus. Mida ma mõtlen „suure pildi” all, on teine asi kui „suur pilt” selles mõttes, et mõni näeb suuremat pilti kui teised. „Suur pilt” on nägemus, poeetiline kujund, mitte Greenaway tuim andmine, mitte stiilipidu, ei hubane perepilt ega eksoo­tiline palmitutt – „suur pilt” on midagi sellist, mida kunagi ei ole näinud, mida ei ole võimalik näha ega ette kujutada, aga kui sa seda lõpuks ikkagi näed, siis jääb elu lõpuni meelde.

Konkreetselt: tüdruku käsi esimese vaatuse lõpus, kirkaga kiviraiumine teises vaatuses ja suudlejad suitsus etenduse lõpus – kõik muu on ainult nende piltide pakend. Ega sellel pakendilgi ole kokkuvõttes midagi viga: tempo on paigas, lugu jookseb – kõike sedagi ei suudeta igal kümnel juhul enamasti välja vedada. Ent tuleme tagasi Õunapuu suure pilditeene juurde: pilti ei näe me kunstisaalis, ei näe kinos, ehk näeme mõnes hullumeelses „Carnivàle”-taolises telesarjas, aga me ei vaata neid, me isegi ei tea.

Meie ühiskond on vaene: Euroopa kõige väiksemad palgad, kõige väiksemad sotsiaaltoetused, kõige suurem hinnatõus, 60 000 nälgivat last. Ent veel suurem on pildinälg. Meie ajust tegeleb ainult üks kümnetuhandik verbaalsete ja loogiliste toimingutega ning ülejäänu on jämedas joones pildimasin. Pilditöötlemise võimsus on üüratu, seejuures toidetakse aga meie aju kõige armetumate ja küündimatumate piltidega. Olen reklaamiagentuuris töötanud ja tean, kuidas terved täiskasvanud inimesed jõuavad ikka ja jälle aurava saiapildini, õnneliku naeratava näoni, palja kehani. FBs olete käinud, kassipildid, eksole? Sellist visuaalset terrorit nagu kassipilditerror ei olnud isegi eelmise sajandi viimase veerandi Vanemuises. Haigutav kuristik meie pilditöötlemisvõime ja selle näruse pildilasu vahel, millesse oleme ninapidi topitud, ajab hulluks.

Mõistetav on pildinürjus reklaamis, propagandas, meelelahutuses, arhitektuuris ja disainis ning pakenditööstuses. Võtke kord elus kätte globaalne piima- ja mahlapakkide kataloog: 400 lehekülge, igal lehel kümneid ja kümneid pakendeid, aga kõik on ühesugused, araabia maadest Austraaliani. Aga eks me kõik ole marketites käinud ja telekat vaadanud – pildikõrb ilma ühegi miraažita.

Ehk tuleb see meie pildiaju võimekusest, aga päris kiiresti raalime me välja ideaalse mahlapaki kujunduse, ideaalse inimkeha või kassikeha. No ja kui ideaal on käes, siis ei juhtu enam mitte midagi. Ameerikamaalt olevat leitud 140 miljoni aasta vanune haamer: peaaegu samasugune kui meie oma, pole erilist vahet. Haamer on lihtne tööriist ja selle lihvib täiuslikku vormi õige ruttu. Pildiga näib olevat sama lugu: meid ootab ees 140 miljonit aastat kassipilte ja muutumatu kujundusega piimapakke.

Kus on väljapääs? Õunapuu ometi on pilditundmise puu. Kuulsin mõne aja eest Ida-Virumaa arengukonverentsil filmiinimese ettekannet, muu hulgas loetles ta kuulsaid filme: „Sõrmuste isand”, „Kevade”, „Lohetätoveeringuga tüdruk” jne, mis kõik on raamatute järgi tehtud. Hea raamat on ju see, kus pilt jookseb, kui lugema hakkad. Siit see tulebki: pildikõrbest, lõputust ikoonimaalide, piktogrammide ja logode põrgust päästab meid aju küündimatu üks kümnetuhandendik osa, tekstigeneraator.

Tekstigeneraator on nõrk, ei saavuta eales sellist täiust nagu taevakõrguse võimsusega pilditöötluskeskus. Seepärast ongi võimalikud variatsioonid, mutatsioonid, loovus, geniaalsus ja nägemus, mis ilmutab meile eksistentsi sügavamaid saladusi. Või läheb täiuslikku teks­ti pildiks tõlkides nürimeelsus kaduma. Kuskil keele ja pildi piirimail on püha maa, selle kohta on Õunapuu toonud oma ekspeditsioonidelt veenvaid tõestusi, tema on seda näinud.

Võimalik, Illinoisi ülikooli teadlastel ongi õigus, et keelegeen tekkis 50 000 aastat tagasi ja ainult inimestel, ning alles pärast keelegeeni tekkimist algas areng, võeti kasutusele tuli, joonistati esimesed koopamaalid ja võeti esimesed orjad. Krokodillidel ja kaamelitel ei ole keelegeeni ning nende areng, mis on kest­nud ehk kauemgi kui meie oma, ei ole viinud mobiiltelefoni, marketite ja pornograafiani. Keelegeenil polevat looduses analoogi, see ei saavat olla mutatsioon. Iidsete tulnukate usulised kinnitavad sumeri savitahvlitele toetudes, et keelegeeni siirdas ahvile tulnukarass.

See selleks, „Pühamatest pühamad” on veenev argument, mis veenab meid selles, et keel võib päästa pildi, et kirjanik võib päästa teatri, et üks looduse eksitus või tulnukate kapriis päästis praegusel juhul pärispatuse teatrikunsti. Millal selline ime viimati juhtus: kümme aastat tagasi ehk, kui mitte viisteist? Meie tohutu pildiaju pole seda suutnud: me näeme iga päev pildiaju loomalikkust – telekas, tänaval, tööl, kodus, puhkehetkel.

Olin evolutsiooni tunnistajaks. Nägin seda usaldusväärsete tunnistajate juures­olekul Endla teatris. Nägin ahvitut teatrit. Endla teatrit tuleb tunnustada harvaesineva kunstisõbralikkuse eest, inimlikkuse eest, loomingulise tulemuse eest, maailmataseme eest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming