Vastamata kõnedele ei saa vastata

Kairi Prints

Lavastuse „Preili Julie” tegelased on ausad omakasupüüdjad ega isegi teeskle empaatiat.Projektiteatri Kell Kümme „Preili Julie”, autor August Strindberg, lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ann Lumiste. Mängivad Kersti Heinloo, Andres Mähar ja Kati Ong. Esietendus 16. VIII Kõue mõisas.

Kui Mati Unt lavastas rohkem kui 25 aastat tagasi Strindbergi „Preili Julie’” Noorsooteatris, nimetati seda naturalistlikuks kurbmänguks – samuti kui Strindberg isegi on sõnastanud oma näidendi žanri. Roman Baskin paigutab oma uuslavastuse kiredraamaks. Pean alustama sellest, et kuigi loomulikult on mõlemad kirjeldused loo süžeelises mõttes adekvaatsed, pole lähemalt vaadates selles loos ei kurbust ega kirge. See pole etteheide, vaid tunnustus, sest naturalism peabki võtma ruumi, mis võiks jääda tunnetele, oma võikasse haardesse. Eks juba kuuldes sõna „naturalism” kargab paratamatult pähe kunagine lemmik Émile Zola, keda nüüd pole enam ammu lugenud – teismeea raskeimas etapis sai see kuidagi pikaks ajaks „ära loetud”. Aga nüüd, kui võin nimetada ennast kergelt küpseks inimeseks, on juba psühholoogiliselt huvitav lasta naturalistlik negatiivnauding endale uuesti ligi.

Igal juhul arvan, et kõik, mis on kunagi olnud võimeline inimest kõnetama, kõnetab inimest ka edaspidi. Zola võib aastaid hiljem rääkida hoopis teist juttu kui vanasti, aga vait ta ei ole. Siin on aeg liikuda üksikult üldisele ning kõnelda inimesest üldistavalt, mitte konkreetsest eksemplarist. Alati on arutletud, kuidas keegi (mõni kirjanik või kunstnik) on oma ajast ees või kuidas kellegi (praegusel juhul Strindbergi) üle saja aasta tagasi kirjutatud näidend kõnetab tänapäeva inimest. Aga kas saakski olla teisiti: kunst, mis on inimest kunagi kõnetanud,  kõnetab inimest ka edaspidi. Kunsti kohtleb maailm õiglasemalt kui inimest. Kui see on elu väärt, siis see jääbki ellu. Inimene – liikusin taas konkreetsete eksemplaride tasandile – ei jää paraku ellu nii või teisiti, aga isegi ta elukäigul, rääkimata elu pikkusest, ei ole mingit hea ja halva skaalal mõõdetavat loogikat. Tegelikult pole inimesel ilmselt lihtsalt sellele loogikale ligipääsu. Võib-olla ainult selle võime mingil määral välja mõelda, mis meid päris kindlasti kuhugi ei vii: näiteks kõikvõimalikud karmarallid stiilis „üks heategu päevas” võivad küll mõne inimese n-ö paremaks teha (tegude positiivsete tagajärgede kogusumma kasvu arvestades – puhtpragmaatiliselt), aga on tegelikult ju isekuse tipp.
Seega, „Preili Julie’” üks võluvamaid tahke on igasuguse headuseks ja hoolivuseks maskeeritud isekuse puudumine. Tegelased on ausad omakasupüüdjad ega isegi teeskle empaatiat. Mitte et sellised inimesed tunduksid mulle võluvad, sugugi mitte, aga näha sellist haprust (või siis jõuks maskeeritud haprust) tavamaailmas eriti pole. Või siis üldse pole. Ja hea on, et pole, muidu meil poleks varsti enam mingit usku ega lootust ja kõik inimesed tapaksid ennast lihtsalt ära. Sest kui keegi isegi ei ürita head nägu teha, siis känguks tasapisi ka tõeline headus (ei hakka arutama, mis asi see on) ning kollektiivne harakiri saakski olla ainus lahendus, kuidas see seitsme miljardi pealine mädapaise siit maamunalt eemaldada.
Nii et see võluv tahk pole võluv mitte oma võluvuses, vaid selles, et see üleüldse ennast välja võlub. Ja ega see pole ka niisama. See, et näidendis võlub, ei tähenda, et etendusel tingimata samamoodi võluks. Arvasin, et kui juba Baskin nimetab seda lavastust kiredraamaks, siis ongi see natuke Strindbergist eemale keeratud – suvelavastus ja puha nagunii, kirg ja meeletus augustikuises täiskuuöös on ju see, mida võikski ilusasse Kõue mõisa otsima minna. Aga see, mida me näeme, pole kirg, mida tahaks tunda saada, vaid mingi äraspidine ja kiretu kirehoogude pundar, mis tekitab sedasama negatiivnaudingut (kui selline sõna oleks olemas), mida Zola raamatud külmajudinate kõrvale pakuvad.
Nüüd tulebki küsimärgi koht. Ei saa aru, kas see, mis näitlejatöödes tundub nagu puudu jäävat või üle olevat, on tegelikult paigas või mitte. Preili Julie (Kersti Heinloo) võrgutab liiga agressiivselt, liiga otsesel moel. Ta lämmatab ise oma käitumisega endas selle „miski”, naksab iseenda küljest selle lilleõie, mille ümber mees nagu mesilane tiirutama peaks. Andres Mähar tallipoiss Jeani osas hoiab end kogu etenduse jooksul n-ö õhus rippumas – tema mängus on sellist tihedust ja pinget, mis kohati võlub ja kohati väsitab. Aga see ju peabki nii olema, peaosalised kurnavad vaatajat mis jaksavad. Pesunaine Kristin (Kati Ong) kurnab ainult pesu. Päris hea leid on Baskinil see, et tuua tegevus köögist pesukööki. Kogu see Kristini tiirlemine ümber teiste inimeste pesu pesemise toob tema rolli isegi paremini välja kui köögis askeldamine, sest Kristinit pole preili Julie’ ja Jeani kõrval ollagi. Tema vaikne kõrvaltvaatamine ja omaette turtsumine, viimaks tema suhteliselt ajuvaba jutlus patustele ja sammumarss kirikusse ei jäta mingit muljet peale imestuse, et mida ta siis nüüd räägib. Tegelikult polegi ta niivõrd kohtlane, pigem lihtsalt täiuslikult ilmetu, võimendades oma kahvatusega veelgi teiste tegelaste teravaid kontuure.
Lavastuse naturalistlikud jooned polegi õigupoolest see, mis ajast nii väga ees oleks. Pigem on selle mõrkja meelelahutuse (meele lahutuse – selle mõiste kõige literaalsemas tähenduses) ootamatuteks koostisaineteks XX sajandi algusele viitavad modernismi ilmingud. No, süvapsühholoogiat saab tegelikult leida igal pool, kus seda pole tingimata eesmärgiks seatud, kuid sümboleid vältis naturalism kui tuld. „Preili Julie’s” aga on kogu tegevus sümbolitega raamitud. Strindbergi kompositsioonitaju peab imetlema. Päris alguses on pesuköögis kahekesi Kristin ja Jean, viimane küsib, mis haisvat asja tüdruk keedab, ja selgub, et perenaise koer oli väravavahi koeraga minema lipsanud ja nüüd on sedapsi. Preili ei ole nõus seda tunnistama ja peab koera haigeks, kellele tuleb rohtu keeta. See alguses täiesti suvalisena tunduv vestlus on tegelikult avang kahe eri tõugu koera, Julie’ ja Jeani, masendavale afäärile. Etenduse lõpupoole tapab Jean preili puuris peetud siisikese, mis viitab otseselt järgnevale sündmustikule. Iga sündmus, iga pööre tähendab midagi. Strindbergi tekstid on nii tihedad ja komponeeritud, et seal pole midagi suvalist. Sõnu on palju, aga ükski pole ülearu.
Ei tahaks Undi ja Baskini versiooni üldse võrdlema hakata. Undi lavastuse võimsat lõppu oleks ületada muidugi keeruline, aga üldiselt on tegu väga erilaadsete lavastustega. Viire Valdma ja Andrus Vaariku Julie ja Jean on hoopis teisest puust kui praegused: naine sitkem, mees rabedam, nende köögitüdruk (Ivi Lepik) suisa kohtlane. Jõujooned on eri käega veetud: niiviisi joonistuvad nendest kahest sarnase pealispinnaga, kuid erisuguste aluslainetustega lood, mis mõlemad on väärt süvenemist, mitte omavahel kokkulöömist ning võrdlemist.
Kuna just nüüd, kui kirjutan viimast lõiku, heliseb vahetpidamata telefon, mida ma ignoreerin, siis saan järsku ka aru. Etenduse lõpus väntab Jean süvenenult kohvimasinat – kuna krahv oli koju jõudmas – ning taustaks heliseb samamoodi telefon. Kui vastu ei võta, ei pea toru hargile panema ja midagi on alati õhus. Vastamata kõned – väga kujundlikult võttes, muidugi – on üks oluline asi, mis hoiab meid elus. Ja töös. Kui järsku kõik need saavad vastatud, nagu juhtus preili Julie’ga, polegi enam tarvis elada. Jean aga krigistab kohviube ega vasta. Sest vastamata kõnedele ei saa vastata.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming