Terni terad ja sõklad

Sven Karja

Terni rahvusvaheline etenduskunstide festival 19. – 29. IX Itaalias Ternis. Eesti teatraalid väisasid esimest korda Itaalias Terni etenduskunstide festivali.

Inimese loomus on nõrk. Tunnistan keerutamata: avastanud e-kutse Itaaliasse Terni etenduskunstide festivalile, ei peibutanud mind esimeses järjekorras niivõrd loodetavad kunstielamused, vaid just võimalus äsja ära pakitud lühkarid-uikarid taas välja otsida. Läks aga teisiti. Turistlik suve pikendamise rõõm jäi siiski pigem fooniks mitmele elamuslikule kunstisündmusele.
On alust arvata, et Eesti delegatsioon – kui nii pidulikult üldse sobib öelda vaid kahe persooni, minu ja Ugala lavastaja Taago Tubina kohta – viibis Terni festivalil esmakordselt. Sestap visandan selle ettevõtmise üldised piirjooned. Terni ise, 113 000 elanikuga maaliline linn, asub Itaalia keskosas, sadakond kilomeetrit Roomast põhjas. Nüüdisaegseid etenduskunste koondavat festivali on korraldatud 2006. aastast igal aastal, tänavune foorum oli seega kaheksas. Festivali sünd on üks osa Terni linna mainekujunduskampaaniast, linnavõimude soov vahetada tööstuskeskuse (eeskätt keemiatööstus) imago kultuurikeskuse oma vastu. Kuivõrd on see praeguseks korda läinud, pole muidugi väljastpoolt võimalik otsustada. Masse haarava sündmuse mastaapi ei tajunud, enamjaolt liikusid ringi ikka samad näod ja ka saalidesse oleks vaatajaid juurdegi mahtunud. Kuid eks seda õdusam-kodusem oli seal festivalikülalisel ringi liikuda.
Festivalikeskus CAOS, 6000ruutmeetrine endine keemiatehas, kujutas endast tõeliselt multifunktsionaalset kultuurioaasi: teatrisaalid, kunstigaleriid, söögikoht, raamatu- ja T-särgipoed ning siseõue tekitatud päikese käes lebotamise paigad. Kunstikeskusele sobivalt oli nii sisekujunduses kui ka üldises kontseptsioonis tajuda kerget „kiiksu” ja mängulisust. Näiteks sealne raamatupood arveldas põhimõttel „3 euro eest 1 kilo raamatuid”.
Kui juba arvude nimetamiseks läks, siis olgu üles loetud ka tänavuse festivali statistika. Kestvus 11 päeva (19. – 29. IX), 15 mängupaika, 34 truppi, üle 200 etendaja (kasutan sellist terminit, kuivõrd nüüdisteatris on puhuti probleemne näitleja, tantsija, laulja ja autori positsiooni eraldamine) 11 rahvust, üle 60 etenduse, ning pileti hind – pange nüüd tähele! – oli vaid kolm kuni viis eurot. Lisaks valmis lavastustele pakub festival paika ka work in progress tüüpi projektidele. Osa kooslusi koguneb Terni paar nädalat enne festivali algust, töötab kohapeal ja saab võimaluse oma verivärske töö tulemust festivaliprogrammis esitleda.
Meie väisang Terni kestis paraku vaid kolm päeva ja hõlmas kaheksat etendust (üks Portugali, üks Jaapani, kuus Itaalia truppi). Selline kiirvisiit ei luba muidugi kogu festivali programmi kohta midagi väga põhjapanevat arvata. Ühelt poolt oli tegu nüüdisaegseid etenduskunste koondava teatrimessiga, seega oli rõhk ootuspäraselt füüsilisel ja eri meediume sünteesival teatril. Seejuures näis, et peadirektorite Massimo Mancini ja Linda Di Pietro (kuraatoritena valivad nad ka esinejad) printsiip paistis olevat varjamatu eklektika: ei mingeid temaatilisi või esteetilisi raame, määrav on iga artefakti kunstiline kõnekus. Või kuidas muidu seletada asjaolu, et tantsulavastuse, ühele vaatajale mõeldud osavõtuteatri ja grupikatse-laadse lasteteatri vahele oli loomuldasa sattunud ka jaapanlaste ümberkehastumise teatri võtmes mängitud kahe ja poole tunnine well-made play?
Ühe peaaegu kõiki nähtud lavastusi ühendava ja meie omamaist teatrit eraldava erijoone julgen ehk ometi välja tuua. Olen varemgi välisteatri puhul märganud, kuidas ka lihtsalt lapselik (resp. õrritav, lõbustav, avastav, vabastav) mängurõõm võib olla ainumas põhjus publiku saali kutsumiseks. Ei olegi alati vaja „sõnumit” või tähendustiinuse all ägavat kontseptsioonilist kolossi. Tõsi, selliseid näiteid leiab siiski ka omamaisest teatrist, kõige selgemalt ehk tantsukompanii Nii lavastustest „Pung” ja „Pure mind”. Pooletunnine lavastus „Mäng käega” („Hand Play”) trupilt 7/8 Chili seisnes lihtsalt mees- ja naisetendaja videokaamerapildiga tehtud optilistes, peaaegu lapselikult süüdimatutes mängudes. Ehk mõjus see vahepala nii vabastavalt just seetõttu, et selle ümber oli ka mitu „tähendusega” füüsilise teatri lavastust. Meelde jäi neist Mara Cassiani „Ideaalne mees” („L’uomo perfetto”), mis eritles meediast (täpsemalt reklaamikunstist) eksimatult äratuntava „täiusliku” mehe ja naise kuvandit. Muidugi mõjus see (vähemalt vaatajale, kes ei puutu lähedalt kokku moetööstusega) efektselt: selgub, et need ajakirjade esikaantel ja välireklaamides figureerivad kreatuurid ongi „päriselt olemas”. Vähemasti lavakujudena on võimalik neid elustada, liikuma ja suhtlema panna, ning sellisel viisil seda ehedamana avada nende mehaaniline olemus. Ometi jäi see „sõnumi pool” – täiuslikuks tuunitud parfüümi- või hambapastareklaami näol pole mingit sidet tegeliku reaalsusega – kuidagi „pisikeseks”, mattus efektse vormistuse varju.
Oli üks lavastus, portugali koreograafi Marlene Monteiro Freitase „Paradiis – erakogu” („Paraíso – colecção privada”), mida mängu stiihia asemel kandis energia. Tõesti, vaid üliharva võib teatris kogeda sellist energiavoogu, mis selle etenduse jooksul lavalt saali paiskus. Üks naine või pigem naismatadoor (trupi liider Marlene Monteiro Freitas ise) ja neli (härg)meest viimase vindini kruvitud allutamisringis. Kes kukub esimesena? Kas see on mäng närvide või füüsisega? Higist tilkuvate kehadega etendajad üllatavad vastaspoolt ning muidugi ka vaatajat aina uute ja uute trikkidega: pärast ränka füüsilist numbrit tuleb laulunumber, seejärel sõnatu absurdisketš, siis piinavalt pikk ja kõigile meeltele rõhuv stoppkaader. Raske kirjeldada, veel raskem analüüsida. Jah, kui vähemalt üks performatiivkunsti nõuetest, lavaline kohalolek, on täidetud 200protsendiliselt, siis kõik muu tuleb nagu iseenesest. Vähemalt sellel hetkel see niimoodi tundus.
Eelmise lavastuse pillavale meelelisusele oponeeris Jaapani teatri Rinkogun lavastus „Pööning” („Yaneura”), mis rõhus ratsionaalsele kainusele. Vaatluse all oli Jaapanist alguse saanud sotsiaalne hälve hikikomori (inimene sulgeb end välismaailma eest omaette ruumi, lõpetades mõnedel juhtudel elu enesetapuga). Selgub, et algselt teismeliste protestina tõlgendatav käitumismall on tasapisi liikunud ka keskealiste ridadesse, vajadus privaatse ala järele on järjest totaalsem ja puudutab kõiki inimgruppe. Lõputu rodu väikesi stseene (üllatas, et nii tõsisel teemal olid jaapanlased pidanud võimalikuks ka koomika sisse tuua) hakkas süžee tasandil aegamisi kokku koonduma, samad tegelased ühendasid lood üheks ja tulemusena tekkis „keskmiselt korralik” karakterite abil lugu jutustav tekstiteater, millele uudisväärtuse andsid vaid probleemi uudsus ja muidugi esitajate eksootiline päritolu.
Üks mu isiklikke ootusi festivalile puudutas nüüdisteatri piiride avardamist valdkondade mõttes. Teadagi suhtleb nüüdisteater enam kui familiaarselt kujutava kunsti, video- ja filmikunstiga. Kuidas on aga lood muude tsoonide hõlmamisega? Terni festival pakkus vähemalt kaks üpris radikaalselt seninägematut kogemust, ristates teatrit selliste elunähtustega nagu turism ja (laste) grupikäitumine. Mõlemal juhul oli tegu osalusteatriga: vaataja tiriti välja oma mugavast tugitoolist ja suruti alluma etendaja stsenaariumile.
Silvia Costa (Romeo Castellucciga koostööd teinud näitlejatar, kes osales 2010. aastal ka „Baltoscandalil” näidatud lavastuses „Hei, tüdruk”! / „Hey, Girl”) projekti „Sõdalase treenimine” („La Ginnastica del Guerriero”) pääsevad vaatama ainult lapsed. Kaugetele külalistele Eestist tehti siiski erand ja meid lubati saali rõdule. Lapsed (neid on 11) on papist kiivrite ja sõdalaserüüdega, samuti nendega suhtlev näitlejanna. Nurgas puldi taga on DJ, skafandritaolisse ümbrisesse mähitud mees. Suur osa etendusest meenutab algklasside võimlemistundi: maleruutu rivistatud lapsed teevad näitlejanna juhtimisel püüdlikult erisuguseid harjutusi. Aegamisi muutuvad harjutused agressiivsemaks, ka helitaust läheb järjest kõvemaks. Siis kogutakse lapsed kokku, osutatakse puldi taga seisvale onule ning järgmise käsu peale tormavad lapsed, plastmasskurikad käes, skafandris onu juurde ning hakkavad teda klohmima. Ruttan kinnitama, et viimane taandub üsna kiiresti ja pääseb ka seetõttu suurematest marrastustest. Kuna tekst jäi arusaamatuks, ei oska selle eksperimendi suhtes ühest seisukohta kujundada. Oluline on ju, millise põhjendusega lapsed rünnakule „ässitati”. Tundus, et tegemist oli siiski abstraktse vaenlase, muinasjutukolliga, ning lapsed said kogeda ühisjõu sünergiat vaenlase kahjutukstegemisel. Aga oletame, et keegi kuskil otsustab sama stsenaariumi põhjal tuua lavale oma tõlgenduse, kuid asendada muinasjutukoletise reaalse märgiga. Kujutame korraks ette, kuidas sellist lavastust oleks mängitud pärast Pronksiööd mõnes Narva lasteaias …
Lõpuks veel ühest osalusteatri projektist, mis kinkis mulle vaieldamatult elu kõige unikaalsema teatrielamuse. Tegu oli Itaalia etendajate Marco Austeri ja Valentina Jalali projektiga „Tahavaatepeegel” („Rearview Mirror”). Tegu on lavastusega ühele vaatajale, olge valmis riskiks ja seiklusteks, lubatakse festivali teatmikus. Kõigepealt tuleb sõita Ternist mõnikümmend kilomeetrit välja. Alevi raudteejaama ees ootab mind must mootorrattur, saan endale kiivri ja kõrvaklapid, hüppan ratturi selja taha ja läheb sõiduks mööda Kesk-Itaalia külateid. Klappidesse tuleb vaheldumisi muusikat ja juttu. Jutt on pisut seosetu ja hüplev, nagu reisiloba ikka. Esialgne ärevus tundmatu olukorra ees annab vaikselt järele ning väljavaade saada boonuseks mõnus väljasõit keset kollendavaid päevalillevälju tundub igati lahe. Kui soovite seda nimetada teatriks või mingiks etenduskunstiks, siis jäägu teile teie tahtmine, suhtlen mõttes lavastuse autoritega.
Rammestunult hakkan valmistuma reisi/etenduse lõpuks, kui korraga sõiduk peatub, mul palutakse maha minna, kiiver ja klapid tagastada (enne on konfiskeeritud ka mobiiltelefon), näidatakse kitsast rada põllul ning motikas põristab rahumeeli minema. No mida?! Hakkan mööda näidatud rada astuma, sest muid võimalusi ju pole. Jah, mind juba oodatakse. Muidugi on see nüüd pisut alatu, kui hea lugeja edasise suhtes teadmatusse jätan, kuid ikkagi tundub õigem siinkohal „eesriie langetada”. Järgnenud rituaal oli lihtsalt niivõrd isiklik ja eriline, et selle tahan ikkagi ainult enesele hoida. Mis seal siis toimus? Pilk, sügavuti puuriv pilk tahavaatepeeglisse, nii otseses kui ka kujundlikus mõttes.
Muidugi pääsen sealt põlluservalt tõrgeteta uuesti liikuma ja pärast teist vahepeatust korjab mind üles juba festivalitoimkonna auto, mis toob mu tagasi linna. Tunni aja jooksul on mitu inimest tegelenud minuga personaalselt, pingutanud minu logistika ja esteetilise elamuse nimel. Muidugi tekitab selline „turvapadi” iseenesest heldimust ja tänutunnet. Veel olulisem on vist midagi muud. Selle teatrielamuse – pärast etendust muidugi ei kahtle enam, et tegu oli kõige ürgsemas mõttes teatriga – isiklikkus on läbivalt sisuline, mitte puhtväline joon. Oma välises lihtsuses vastandub see lavastus lõviosale muust nüüdisaegsest teatrikehandist, kus vaataja ja teatri suhe on järjest vahendatum (video, ekraanid, mikrofonid, kohati ka hiigelsaali ebanormaalne distants).
Olen osavõtuteatrisse ehk vaataja lavaletirimisse suhtunud ikka skeptiliselt, sest see pole päris võrdsete mäng: näitleja, kes jääb „oma territooriumile”, on siin ju eelisseisundis, temal on palju selgem ettekujutus, kuhu suunas tegevust tüürida. Pealegi on ka publik tema poolel, sest kõrvalistuja lollitamist, ootamatusse olukorda viimist, on ikka lõbustav pealt vaadata. Inimese loomus on nõrk.
Terni festivali reklaamlause tsiteerib Clair Obscuri 2009. aasta albumi pealkirja: We Gave A Party For The Gods And The Gods All Came. – Grazie, divinità!