Musta luige tiivalöök Kassiraba püünispaeltes

Pille-Riin Purje

„Kassirabal” on tugev ansamblilavastus, tulvil pingestatud partnerlust, kirglikke äärmuslikke stseene. Tallinna Linnateatri „Kassirabal”, autor Marina Carr, tõlkija Anu Lamp, lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov ja valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Elisabet Reinsalu, Priit Võigemast, Anna Aurelia Kangur, Aurora Aleksandra Künnapas, Anne Reemann, Piret Kalda, Külli Teetamm, Allan Noormets, Ursula Ratasepp, Andres Raag, Karl-Andreas Kalmet, Mikk Jürjens ja Kalju Orro. Esietendus 9. XI Põrgulaval. Meie aeg on neetult pragmaatiline, suured ehedad tunded oleksid nagu kärbunud või hoolsalt salatud. Vahel näib, et teatri tarbimine on kõigest osa tegusa päeva lõpust. Pärast etendust kõlab garderoobisabas pädev välkanalüüs või seriaalikaanonist lähtuv lobe hinnang. Ainult mitte pausi pidada, kähku tagasi „eluliste probleemide” manu. Tragöödia ei kuulu siia, katarsist defineeritakse, aga seda kogeda oleks piinlik.

Mõistagi lihtsustan, õelutsen, teen liiga. Küündimatud sõnad tähistavad hirmu endasse vaatamise ees. Tallinna Linnateatri lavastus „Kassirabalseab ajamentaliteedile lõksu. Osasaamine Marina Carri näidendist eeldab tasakaalu hoidmist kitsal õõtsuval laudteel, mis läbistab me elu argiraba, juhatab olemise alglätete poole.

Kohe algul, kui Hester Swane ilmub musta luige korjust lohistades ning teda seirab läbipaistvate silmadega Vaimulemb, on mängureeglid klaarid. Tragöödia vääramatu ettekuulutus ning iiri lugudele iseloomulik kooseksisteerimine vaimudega – nende pooluste ühisosas, kuhu lisandub vägivalla vihinaid ja musta huumori sõgedaid rapsatusi, peitub Madis Kalmeti lavastuse sugestiivsus. Jaanus Laagrikülli stsenograafia koosmõjus Priidu Adlase valguse-hämaruse tsoonidega ning Peeter Konovalovi helisööstudega loob olustikust puhastatud keskkonna, sünkja ärevil rabatunnetuse. Pilku püüavad punased lõngad oksaharude küljes kui surmale viitav saatuse kassikangas. Punaste paelte, lõngade, verenirede süsteem luuakse kostüümides.

Rabapinnas võimendab igatsust kindla maa järele. Naine ja maa kui kestmise sümbolid kandsid Madis Kalmeti „Ukuaru. Lavastuses „Kassirabal vaetakse sama mudelit äraspidiselt. Loo keskmes on jõuline, ent katkine naine, kelle osaks külvata hävingut, kui süda närbumas armastusejanus. Hester Swani loomuse ja saatuse määrab tõik, et ema ta maha jättis, kui tüdruk oli seitsmeaastane. Vanemate patud … Tundeelult isekaks ja kaitsetuks lapseks jäänud Hester on Elisabet Reinsalu teel oluline ja väga vajalik suurroll (rõõmustav, et kardinaalselt erinev Reinsalu eelmisest sündmusrollist, Natalie Herzenist lavastuses „Utoopia rannik II. Laevahukk). Välkuvate mustade silmade, längus õlgade, kiivas rühi, trotslikult kõverduvate huultega olend, kelles nii luige truudust kui ka omapäi kõndiva kassi metsikust, vulgaarsust ja hellust, psüühilist tasakaalutust, kõrvetavat elusädet, paanilist hirmu hüljatuse ees.

Hesteri mõjuväljas saavad peategelaseks ka kaks Josie Swane’i. Tema hulkurist ema, müstiline „suur Josie Swane, elustub uhke kujutlusena, keda igaüks mäletab erinevalt. Kui Hester valukiivuses pahvatab, et isegi temale pandud nimi ei ole ta ema nimi, tekib aimus, et Hester võib olla emaema nimi … Ja väike Josie Swane, Hesteri seitsmeaastane tütar, keda tundliku kohalolekuga mängivad kaks näitlejaverega tütarlast: Anna Aurelia Kangur või Aurora Aleksandra Künnapas. Mõlemad südikad ja elujulged, seejuures erisugused. Kanguri tumedapäises, seesmiselt heledas Josies liigutav siirus, lapse ilmsüütu võime lähedasi tingimusteta armastada; Künnapase Josie väliselt heledas hapruses aimub varavana läbinägevust ja kiuslikkustki, hingesugulust oma emaga, koomilist sarmi. Mõlemad erksad, soleerimata ansamblisse sulanduvad rollid. Tähelepanuväärne on lavastaja oskus lapsnäitlejatega töötada nii sisuliselt, et sekundikski ei teki sentimentaalsuse ega manipuleerimise momenti.

Seriaaliloogikaga mõõtes oleks „Kassirabal armukolmnurga stoori, aga õnneks pole Madis Kalmet iial inimsuhteid lihtsustav lavastaja. Tunnete laviini käivitab Josie isa Carthage Kilbride’i otsus lõpetada pool elu kestnud suhe Hesteriga, abielluda noorukese Caroline Cassidyga. Priit Võigemasti üdini muserdatud Carthage, see läbinisti maine ja sarmitu (!) mees, kistakse tragöödia laukasse. Mees, keda kolmkümmend aastat hekseldanud kaks egoistlikku naist, esmalt ta oma ema, siis ta tütre ema, vajaks vaid rahu. Tütreke on isa ainus rahusadam. Carthage’i plahvatuse piiril pingulolek äratab kaastunnet ja hirmutab. Ka Kalmeti lavastuses „Koletis kuu peal nägime loomuldasa pillav-helge lavasarmiga Võigemasti järsku jäigas, ranges endassesuletuses, aga ta ei korda ennast. Näitlejal näikse olevat ammendamatu mänguvahendite varu introvertsuse variatsioonideks.

Carthage’i ja Hesteri ühteseotuses ei ole enam (pole ehk iial olnudki) määrav armastus ega isegi mitte kirg, vaid läheduse vajadus, meeleheide, süü. Mees loodab leida hingele puhkust Caroline’is, keda Ursula Ratasepp esietendusel mängis liigagi ingellikuks idealiseeritud valge ohvriluigena. Teisel etendusel sugenes Ratasepa rolli toone, mis haakusid Hesteri repliigiga „sa oled juba ammu katki tehtud.

Kassirabal on tugev ansamblilavastus, tulvil pingestatud partnerlust, kirglikke äärmuslikke stseene. Kaks esimest etendust andsid aimu arenguvõimalustest. Tallinna Linnateatri trupp mängib tervikutunnetusega. Iga pisimgi roll on müstilise kirmetisega kaetud õhustiku teenistuses, olgu siis Mikk Jürjensi reipalt piuksuva häälemurdega noor Dunn, keda korraks riivab hirm ennustuse ees; või Kalju Orro seniilseks kiskuv isa Willow, kes on leiutanud nipi pihtijate ees kõrvad sulgeda – taas üks iroonilis-värvikas vaimulik iiri dramaturgias. Aeglustatud siserütmi, äraoleva kurbusega uitab igavikurabas Karl-Andreas Kalmeti nullstiilis mängitud Joseph Swane’i vaim, leebe ja nii eksind … Joseph toob slepina kaasa veel ühe mehe, oma isa, rahuvajaduse. Kahe maailma sillal viivleb Andres Raagi helkleva pilguga Vaimulemb, salaväega raamtegelane. Vaimude maailmaga hoiab vahetut sidet pime Kassnaine: Külli Teetamme rollilahenduse üpris malbe humoorikas laad tundub poleemiline. Lavastuslik ülesanne, vaimuka kassiplastikaga eatu veidrik, kipub kohati lahjendama süngemat prohvetlikkust. Natuke kahju, kui nõnda hõreneb tragöödiakude. Kindlasti avardub seegi roll, liiatigi on mul Teetamme kui ampluaatu näitleja suhtes ootused alati kõrgendatud, Kassnaise puhul iseäranis, küllap „Meie, kangelaste kõrbekassi allusiooni tõttu!

Anne Reemann mängib halastamatu mõnuga mastaapseks pr Kilbride’i, nais-Shylocki, õõvastavalt enesekeskse emakuju. Stseen pulmalauas kujuneb nauditavaks, petlikuks leevenduseks, ka pööraselt naljakad repliigid ei uhu ära katastroofi eelaimust. Nimelt Reemanni absurdse „püha showKolgata-kriisked ennustavad hukatust. Kui mainisin punaseid lõngu, siis sama peibutav on valgete kleitide süsteem: Caroline’i süütu ja kammitsev pruudirüü; väikese Josie armulauakleit kui unistus kord ise mõrsjaks saada; peigmehe ema maitselage puhevil kreemitordikleit; lõpuks Hesteri õige pisut kitsaks jäänud kandmata pulmakleit, loorjad käised kui tiivad – kleidi heledus saab hiljem külge tulekahju tuhamärgid. Huvitav, kuis luige tiivakaar aimub läbi lavastuse mitmetes žestides, mällu sööbivad näiteks Priit Võigemasti Carthage’i harali sõrmed, lennulootuse minetanud käed: äraneetud mees, kellele pole määratud ühtki naist õnnelikuks teha.

Jõulist ähvardust, silmakirjalikkuse vaabaga kaetud toorust ja iharust hoovab Allan Noormetsa suurtalunik Xavier Cassidy rollist, kelle kirglik maa-armastus oleks otsekui iiri rabas müttava Vargamäe Andrese julm paroodia. Paar rõhukat repliiki paotavad mehe üksildusekuristiku, mõjusalt suurde plaani tõuseb ta surnud poja teema. Piret Kaldale omase napi täpsusega loodud Monica Murry on tegelastest kõige elutervem. Ehkki temalgi kantud elus oma kaotus, puuduvad selles lavaelus, ka Monica kostüümis, vihjed vaimu- ja luigeilmale. Monica suhtleb ligimestega sõbralikult ja asjalikult, kui pulmalauas läheb arveteklaarimiseks, on tema ainus, kes märkab vaikselt pisarat pühkivat last. Just siis hakkab hirm Josie tuleviku pärast: ei ole ju lapsele õigeks hoidjaks mammi Kilbride, kes „väikesest värdjast omal kombel isegi hoolib; ammugi mitte kasuvanaisa Cassidy. Ka isa sõrmede krampuv haare tütrekese õla ümber teeb haiget: laps kui võitlusvahend armutuis kodusõdades.

Marina Carri näidendi puhul viidatakse Euripidese „Medeia müüdile. Hesteri, aga ka tema tütre saatus on algusest peale ette määratud. Ometi püsib nii laval kui ka saalis viimse hetkeni lootus, et „needusi võib võtta mitut moodi, nagu vannutab Kassnaine. Tragöödias ei ole tavaloogikat, surmas sisaldub paradoksaalne ülevuse ja halastuse mõõde. Kindlasti ei too see lahendust ellujääjaile, kes sisimas surnud.

Finaali karges katarsises, Hester Swane’i graatsilises tantsus Vaimulembega, hinge nõtkes tiivalöögis kaigub vastuseta küsimus „kas sa lähed või tuled. Josie Swane’i igikestev luigelaul seiskab aja. Igatsusepaines tütred ja emad igavesti rändamas Kassirabal – lootuses kohtuda, armastada, andestada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming