Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale

Olavi Ruitlane

 „Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale”, teksti autorid Kaarel Kuurmaa ja Jaanus Rohumaa, lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnikud Mae Kivilo ja Gabriela Liivamägi, helikujundajad Kostja Tsõbulevski ja Külli Tüli, valguskujundaja Priidu Adlas. Mängivad Üllar Saaremäe, Jaanus Rohumaa ja Kristiina-Hortensia Port. Esietendus 15. novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuses.   „Siddartha – Timä kiä jõudse kohale” om lihtne lugu. Üts miis, Ingmar (Saaremäe Üllar) om aastide iist Indiale är kaonu ja tä sõbral, edukal Eestimaa riigimehel Felixil (Rohumaa Jaanus) tulõ tä säält üles leüda. Lugu sõprusest, perräjõudmisest ja perräjõudmisest sisemisen mõttõn. Legend kõnõlas, et kõrd ku noor Rohumaa Jaanus kunagi õpilasmalõvan oll, tetti latsi jaos säändene tütarlatsi kandmise võistlus. Kõigil poiskõisil läts tuu häste, pääle Jaanuse, kinkäle satte õpilasmalõva kõgõ rassõmb tütärlats. Vinütänu Jaanus-poiss tütärlatse hindäle suurivaivu sälgä, astnu paar sammu, sõs tulnu „säältkotsist” kõmakas piiru vällä, tütärlats sadanu sälläst maaha ja Jaanus pandnu, häbüpuna palgõn, mõtsa poolõ plehku ja tagasi hiilnü tä alles üüpimmen, sõs, ku tõsõ joba sügäväle põõnassiva. Ku nii võtta om sjoo legend vai peris juhtum, kiä täpsele tiid, kah ummajago Hesselik. Võtat kanda rohkemb ku jaksat, lasõt uma õlgule riputa nii pallo, kui tõsõ arvase ja ku kandmises ja välläkandmisõs lätt, sõs õnne kats võimalust omgi: kannat vai ei kanna. Sjookõrd kandva Rohumaa ja Saaremäe hindile egäti jõukohast tütarlast. Nõstva maast üles, kandva terve tükü vältel mängelden ja sõs ... vastu egäsugutsit ootuisi, jätvagi timä õhku. Ja usu silmi vai ärä usu – sääl timä sais ...

Mastaabi

Riigimehe Felixi pää ja mõtte ommava täüs tähtsät ammõtisagimist ja ku tollõ keskel kostus Brüssel, sõs kõlas sjoo karjääriteekunna lõpun olõva ja ihaldatava tegudeinemise Shambhalana. Kui sääne globalist satus Indiale, om tä kimmäs, et sääl om pääle palava päiva kah miätkit, üts jõgi vähembält, mida mõne inemise millegiperäst kaia armastase.

Hesset õks põgusalt kohtas. Ja Hesse om õks nii lihtne, ku sa esi tahat, vai nii rasse, ku sa esi tahat. Esi otsustat. Tükk kõnõlas kah, kui kullõt, saat nii mõndagi, näütüses küsümüse, mis sa tiit, ku ütskõrd pää vasta lage om ja kõik, millest sa kunagi noorõnpõlvõn unistanu olõt, nüüd samahäste ku käen om. Jäädki paigale vai om sul viil kohegile minnä. Kohe? A miildüsi, et ülemäärä „diipi” es panda ja et kiäki ei ürita minnu vägüse targõmbas tetä. Inemblikumas ja lämmämbäs küll lätsi. Veidükese parõmbas inemises, ma arva, et saigi.

Om nii nalla ku tõsist. Njoo asa ommava sjoon tükün balansin. Üts toetas ja rõhutas tõist ja vastapiten, nii sjoo asi sjodapuhku käve. A tuu ei olõki tähtsa, esiki sjollest ei taha kõnõlda, et tegemist om asaga, kon ma es taha ega mõistnugi kuigimuudu tõisite, parembide. Et jäl üts kõrd sai tunda, üte poolõ-tõist tunnise ajavahemiku joosul, et Looja on must sitikast kõrdi kõvõmb. Sai kaia niiüteldä katkestamatult, niimuudu, et mitte kõrdagi miätkit mu jaos segavat tükkü lahkma es tulõ. Ja tuu om harv ja hää tunne – Meistrile om au alla jäia ja Sepa käest ei ole ilman häpü pessä saia … ja ka tuu ei olõ tähtsa!

Ku nüüd tandõmit Rohumaa ja Saaremets lähembält kaia, sõs Ingmar-Saaremäe lask veidükese vabamalt lavva piten ringi kui Felix-Rohumaa. Ütelpoolt om Rohumaal ka rohkõmb muutumist nõudva roll, tõsõs või tuu tulõneda tuust, et Saaremets om Indian käünü ja tuu kogemus and tälle suurõmba enesekindluse. Kuigi India om laval olõman. Ma istsõ esi uma elost kümnendiku Indian elänu eksperdi kõrval ja timä kinnit, et visuaal, helipilt ja saalin levinu viirukilõhn olliva autentse. Ja ka tuu es olõ kõgõ tähtsamb!

Tettü sõprusest

Kõgõ tähtsamb oll tuu, et vana sõbra Saaremets ja Rohumaa es tii lava pääl tüüd. Sjoo tükk es olõ raha peräst tettü. Ega lavaletulõmise peräst, sjoo oll tettü puhtalt sõprusest! Sjoda tükkü võinu müvvä mitu hooaiga, a joba ommavagi viimädse etendüse.

Saaremets ja Rohumaa täütseva uma ammuse kokkoleppe ja soovjail õnnestusi tuu täütmise man viibi. Ja viil katõl õdagul om võimalik. Nä lihtsalt olliva uma söämligu ja häste kuunsaisva tükü raamen, nautseva ütstõise kohalolekit ja lustseva ni nakativä esihinditega ni noorõ, kõiki naisrolle osatäütnü Kristiina-Hortensia Porti, ku saalitävve publikut takkaotsa! Sünergia om tollõ asa nimi ja tegeligult publik ju tükü tegijailt muud ei oodaki kui toda, et sääne asi tekissi ja neid just säändsel kombel tükü osas võetasi. Sjookõrd nii läts. Söämel om hää tunnõ ja tenü ja kummardusõ tuu iist.

Etendüst saa viil nätä Talnan, Salme kultuurikeskusen riidel, 29. XI kl 19.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming