Kuidas Taavet Draamateatris Koljatid võitis

Piret Verte

Naudinguga on kasutatud nii elegantset sõnakoomikat kui ka visuaalsete naljadega komöödia potentsiaali. Eesti Draamateatri „Leke”, autor Jordi Galceran, tõlkija Margus Alver, lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Riina Degtjarenko. Mängivad Merle Palmiste, Marta Laan, Jan Uuspõld, Sulev Teppart ja Lauri Kaldoja. Esietendus 8. XII 2013 Eesti Draamateatri suures saalis.

Pärast väikeses saalis etendunud „Grönholmi meetodi” (2008) ja „Cancúni” (2011) publikumenu on Eesti Draamateater saanud julgustust tuua kolmas lavastus samadelt tegijatelt välja suure saali laval: 8. detsembril esietendus seal lavastaja Hendrik Toompere jr ning kunstnik Riina Degtjarenko koostöös katalaani näitekirjaniku Jordi Galcerani „Leke”. Teatri kodulehel avaldatud napp sisukokkuvõte korruptsiooniskandaali tõttu tagasi astunud ning hiljuti naisest lahutanud enesetapukavatsusega ministrist, tema viimaseks kaaslaseks tellitud eliitprostituudist ja ukselt uksele käivast gaasipõleti kaitsmete müüjast kõlab huviäratamiseks küllaltki intrigeerivalt, ent see on alles algus. Need, kes on Galcerani peadpööritava kirjutamisstiiliga kursis, mõistavad, et lavastusest on keeruline ilma üllatusi paljastamata ammendavalt kirjutada. Seega kinnitan, et kahe eelmise lavastusega võidetud poolehoidjate ootusi ei peteta, ning hoiatan artiklis esinevate võimalike ärarääkimiste eest.
Toompere on Galcerani tekstide lavastamist võrrelnud matemaatikaga, kus täpsus on kõige olulisem. „Kogu aeg peab jälgima, et kõik misanstseenid oleksid filigraanselt täidetud, et tekstid jookseksid, et rütmid oleksid paigas, ühtegi viga ei tohi sisse tulla. Kui vead sisse tulevad, siis kukub masin kokku,” selgitas lavastaja intervjuus „Aktuaalsele kaamerale”. Kuna katalaani tekst ei võimalda kuigi hõlpsalt improviseerida – üksikutegi fraaside ununemine või vahetusseminek tekitab vastuolu ning arusaamatuse tõttu lähevad sõlme peene võrgustikuna punutud naljad –, kinnitab kahe nähtud etenduse võrdlus lavastaja sõnu. Esietendusel oli veel tunda rabedust, kokkumäng ei sujunud, detailid polnud lõpuni viimistletud, mistõttu mitmed teksti peened huumorinüansid läksid kaduma ning jätsid domineerima pigem visuaalsed naljad. Teiseks etenduseks olid täpsemaks timmitud nii lavapartnerite dialoogid kui ka misanstseenid, reljeefsemalt jõudis publikuni puänt. Tulevärgina säravate dialoogide tasuks olid teise etenduse publiku elavam reaktsioon ja sagedasemad naerupahvakud. Eeldatavasti läheb partneri- ja rütmitunne veelgi täpsemaks ning seeläbi on järgmised etendused ka nauditavamad.
Galcerani peenelt komponeeritud teksti lavaletoomisel on seega õige tee võimalikult suur autoritruudus. Toompere on taas usaldanud kirjanikku, toonud esile näidendi voorused ning hoidunud publikut alahindavatest mugandustest. Lavastuses ei ole tunda kiusatust teemat kuidagi politiseerida või ühiskondlikult aktuaalsemaks muuta – komöödia tänapäevasus ja kõnekus jõuab pinnale ka pingutuseta. Ilmse naudinguga on kasutatud nii elegantset sõnakoomikat kui ka visuaalsete naljadega komöödia potentsiaali. Kirjaniku värvikas ja lopsakas, kohati küll ka vulgaarne, ent seejuures tegelaskuju sotsiaalse taustaga põhjendatud sõnakasutus on esile tõstetud kõnemaneeride, tempode ja hääletoonide vahetusega. Eliitprostituudi Yolanda (Marta Laan) madal kärisev hääl ja labane kõnepruuk asendub ministrilt raha küsimisel ripsmete volksutamise saatel mesise palumisega. Hoogsamaid jämekoomika pintslitõmbeid on mängustiilis võimaldanud tegelastevaheline rollimäng: gaasipõleti kaitsmetega kauplev Carmen (Merle Palmiste) õpetab müügimehetööd töötuks jäänud ministrile (Jan Uuspõld), kes satub hoogu ning keerab oma kahtlemata mõjuavaldavale strateegiale aina uskumatumaid vinte peale. Väljapeetult isikupärased on Mariano (Sulev Teppart) maneerid. Eelnimetatute koomikaregistreil aitab esile kerkida Manolo (Lauri Kaldoja) tasakaalukam ja argisem kõnepruuk.
Kuigi näidendi autor on rõhutanud, et tema eesmärk oli meelelahutus, komöödiavõtmes kelmilugu, millega ta pole taotlenud moraali lugeda, kumab Eesti Draamateatri lavastuses siiski tegijate soov avada kerge palagani all peituv sügavam allhoovus. Kavalehel (koostaja Ene Paaver) tõstetakse motona esile tsitaat Shakespeare’i „Macbethist”, selle tonaalsust jätkavad katkendid Ervin Goffmani, Johan Huizinga ja Robert B. Cialdini mänguteooriaid, sotsiaalseid rolle ja argielu performatiivsust käsitlevatest teostest.
Näidendi topeltrollide etendamise filosoofilist tasandit väljendatakse eelkõige visuaalsete vahenditega. Esimeses stseenis sulanduvad ühte veinipunaseid kingi ja pükse ning musta nööbireaga valget kampsunit kandev korruptsiooniskandaali (ilmsikstuleku) tõttu tagasi astunud minister Isidre Galí ja sama värvilahendusega elutoaseinad. „Seasilmasuuruste akendega katalaani ökotare” on äärmiselt teravmeelselt selle elaniku, silmakirjaliku väikese inimese võrdkuju. Luksusvilla igal sammul pilke alla sattuvates tibatillukestes akendes väljendub katalaanist omaniku väiklane ihnsus, naeruväärne on mehe hirm määrida kuuli pähekihutamisega pehme mööbel, tema arusaam armastusest on lihtsa agulipruudiga avalikkuse ees eputades oma maine puhtakspesemine. Kui näidendi tekstis äratas minister mingil määral kaastunnet, siis lavastus laseb kameeleonina moonduva tegelaskuju, tema kui tühisuse groteskse koondportree üle süümepiinadeta naerda.
Mitmepalgelist poliitikut peegeldav maja hakkab selles võimu võtva meisterpetturi järgi tasapisi moonduma. Tunginud ministri elamisse, mõjutab too nii meest kui ka tema kodu, kuni lõpuks omandab kogu villa naise näo ning hoomatavaks saab lavastuse plakati- ja kavakujunduse (Kadri Hallik) sümboolika. Kardinate eemaldumisel avanev vaade endise ministri luksusvilla elutuppa on ühtlasi tuntuima katalaani kunstniku Salvador Dalí teose, Mae Westi portree parafraas: toa keskpunktiks lopsakate huulte kujuline punane diivan, kaks ekraani tagaseinal silmadeks ning lakke riputatud hiiglaslik nina. Otse selle Koljati nina all käib üha pöörasem heitlus, kus kaotavad tähtsuse tavapärased jõuvahekorrad – nende muutumisest raporteerivad ekraanidel vahetuvad portreed. Võidukaks osutub pealtnäha kõige nõrgem ja allaheitlikum – ullike agulipruut, koduvägivalla ohver, alandlikult kamandamist ja üleolevat suhtumist taluv käsutäitja keerulises petuskeemis. Lavastuse sümboolseks peategelaseks osutub lavasügavusest publiku ette kummardama „kutsutud” Michelangelo Taaveti vähendatud koopia.

Jordi Galceran: „Teater pole õige vahend tegelikkuse üle mõtisklemiseks.”
Jordi Galceran on oma loomingut iseloomustanud: „Kõigis minu näidendites on peamine mäng. Tegelased mängivad üksteisega, näidend mängib publikuga, lugu on täis mängulisi mõisteid … Ja ma arvan, et nii peabki olema, sest minu enda jaoks on kirjutaminegi mäng. Ma arvan, et teater pole õige vahend tegelikkuse üle mõtisklemiseks. Kui ma tahan teatud teema üle mõtteid arendada, siis ma pean ilmselt kirjutama essee. Aga kui ma kirjutan näidendi, siis tähendab teater dramaatilist tegevust. Ka monoloog võib olla dramaatilisest tegevusest pilgel, kuid tegelane peab arenema, mitte olema üksnes autori hääl. Teatritükis ei tohi autori häält kunagi kuulda olla, kostma peavad tegelaste hääled. Minu meelest peab teatri ülesandeks olema meelelahutus. See tähendab rebida vaataja välja tema reaalsusest ning tuua ta maailma, mille sina oled tema jaoks loonud. See ongi meelelahutus, ajaviide. Meelelahutus pole sugugi lihtne. Vahel öeldakse, et kui tükk lahutab meelt, siis on seegi hea, nagu oleks see tühiasi. Publiku meelt lahutada on väga raske. Kõige raskem on poolteist tundi järjest publikut pinges hoida. Kui sa sellega hakkama saad, tuleb kõik muu juba pealekauba: kui tahad, võid lisada mõtisklusi ja rääkida oma lapsepõlvest.”

Tsitaat pärineb Eesti Teatri Agentuuri eri maade näite­kirjandust tutvustava sarja esimese, hispaania ja katalaani teatritekstidele keskenduva köite „teater | näidend | obras | obres” eessõnast, mille on kirjutanud tõlkija Margus Alver.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming