Riia Uus teater demokraatia hämaratel alleedel

Sven Karja

Alvis Hermanise „Rahva vaenlane” ja Vladislavs Nastavševsi „Hämarad alleed” väärivad vaatamist.

Euroopa praeguse kultuuripealinna Riia teatrielu paistab siitpoolt, mõnesaja kilomeetri kauguselt, imponeerivalt mitmenäoline. Lisaks akadeemilisema hõnguga suurteatritele näikse olevat jala maha saanud nii lätlaste Von Krahl kui ka Kanuti gild – vastavalt siis Dirty Deal Teatro ning Ģertrūde tänava teater –,
kus leiavad tänulikku peavarju otsingulisemad teatrivormid. Teatrikaardi teises otsas aga asub siis ilmselt ortodoksseima teatrivormi, ooperi kodu – Läti Rahvusooper, kusjuures selle teatri repertuaaris kohtab vägagi nüüdisaegse mõtlemisega tehtud muusikalavastusi.
Minu jõulukuine Riias käik hõlmas siiski kaht lavastust lätlastele kõige rohkem tuntust ja auhindu toonud Riia Uues teatris. Vaadatud sai kaht klassikateksti töötlust: Henrik Ibseni „Rahva vaenlast” (meil rohkem tuntud „Doktor Stockmanni” nime all) teatri juhi ja läti teatri tunnustatuima „kaubamärgi” Alvis Hermanise lavastuses (esietendus mais 2013) ning naabrite teatri tõusva tähe Vladislavs Nastavševsi lavastust „Hämarad alleed” (esietendus oktoobris 2012) Ivan Bunini jutustuste alusel. Pretendeerimata küll läti teatri eksperdi kohale, usun, et vähemalt repertuaariteatritest hoiab Riia Uus teater endiselt sealset juhtpositsiooni. Loomulikult pole kõik, mis selle teatri eri saalides sünnib, alati puhas kuld, ent suurem osa seal tehtust väärib vaatamist. Eeskätt muidugi Hermanise enda tööd, millest eakamad püsivad mänguplaanis juba aastaid („Revident” 2002. aastast, „Pikk elu” 2003. aastast).

„Rahva vaenlane”. Nüüd siis on Hermanis pöördunud Ibseni Stockmanni poole. Üsnagi üllatav valik, sest valdavalt köidavad läti režii esinumbrit ikkagi „barokselt” laiad, teatraalsed panoraamid. Seekord aga siis kammerlik klassikaline „intriiginäidend” kahe leppimatu leeri fataalsest kokkupõrkest. Omamoodi intriigile paistab rõhuvat ka Hermanise vaatepunkt. XIX sajandi lõpu pikameelne ja paljusõnaline ühiskonnakriitiline draama on toodud otsustavalt tänapäeva. Etendus poolesajale vaatajale leiab aset teatrimaja ülakorrusel nüüdisaegse sisustusega büroos, kus kunagi asus ajakirja Rīgas Laiks toimetus (teatavasti toimub ka Ibsenil üks vaatus ajalehetoimetuses). Kontorilampidega valgustatud büroo ühes seinas laiutab auk nagu pärast pommitabamust või varingut. Kuna palju on juttu kohe saabuvast katastroofist, mida juhtivorganid kangekaelselt eitavad, tekib korraks ka võigas eluline paralleel lätlaste äsjase Maxima tragöödiaga. Viievaatuselisest draamast on alles jäänud poolteist tundi mänguaega, ent konflikt on sama: idealistist linnaarst on avastanud, et linna vesi on mürgitatud, ning peab oma kohuseks see fakt avalikustada, kuid lootusetult korruptsiooni vähkkasvajasse nakatunud avalikkus ehk jõu- ja äristruktuurid (sealhulgas ajakirjandus) püüavad doktorit iga hinna eest vaikima sundida. Konks on ju selles, et vee puhastamine peaks tulema „maksumaksja taskust”.
Seega püstitub põhimõtteline küsimus: kas demokraatia põhiprintsiip, enamuse arvamuse ülimuslikkus vähemuse arvamuse ees ikka kehtib? Otse enne finaali muutub etenduse vorm „avatuks”: Ibseni järgi esineb doktor Stockmann rahvakoosolekul, kus ärritunud linnarahvas ta maha karjub. Hermanise lavastuses paneb Stockmann eespool toodud küsimuse etenduse publiku seas hääletusele. Ükski vaataja pole nõus, et suurema massi arvamus peaks kandma endas suuremat legitiimsust. Kuna doktor nii või teisiti kõrvaldatakse oma ametipostilt, illustreerib see kujukalt igasuguste rahvaküsitluste formaalsust: tegelikud otsused on kuskil mujal ammu langetatud!
Seda lavastust on nimetatud selle sajandi läti teatri esimeseks poliitilise teatri näiteks. Jah, üks poliitilise teatri põhipostulaate, selgelt, „ilma kunstilise uduta” väljaloetav ühiskondliku kaaluga sõnum, on kahtlemata olemas. Olgugi et pisut panetunud ja tüütu. Mis uudist ikka on tõdemuses, et valitsuslaev on (endiselt) kreenis ja poliitiku eest tuleb südametunnistusega inimesel põgeneda kui pidalitõbist nähes. Publiku „hääletuse” lõpul esines kaks vaatajat ka spontaanse sõnavõtuga (mõistagi lätikeelsega, nii et nende sisu jäi mulle teadmata), millest võib järeldada, et lavastus toimib ka avaliku foorumina. Kuuldavasti ulatusid vastukajad veelgi laiemasse ühiskondlikku ruumi: selle üle on arutlenud poliitikud, aga ka kõiksugu muud kommijad, blogijad ja säutsujad. Leidsin netist ka Hermanise avalduse, kus ta tunnistab lavastuse läbikukkunuks, kuna „miski pole ju muutunud”. (Ei suuda küll mõista, millist mõju siis loodeti?) Ühe kohaliku vastukaja kohaselt on „Rahva vaenlane” „pisiasi” Hermanise enda loomingu kontekstis, kuid oluline märk Läti kultuurielus laiemalt.
Pean siiski tunnistama, et tunduvalt enam kui planeeritud pomm sootsiumi alustalade pihta pakkus mulle huvi lavastuse esteetiline lahendus, alates juba sellest, et Ibseni „skeem” on tänapäevaste protsesside kirjeldamiseks siiski üsna aegunud. Küllap seda tajudes on Hermanis (teksti uusversioon on valminud kogu trupi ühistööna) toonud lõppu täiesti uue tegevuskeeru. Selgub, et linna vesi polegi saastatud, see oli vaid trikk doktori äialt, kes oli omandanud konkureeriva kuurortlinna aktsiapaki. Tekstimuudatusi on veelgi, aga need teenivad peamiselt tegelastevaheliste suhete pingestamist. Näiteks on proua Stockmann (Kristīne Krūze) Ibsenil kolme lapse ema ja tütar Petra on ka aktiivne sündmustes osaleja, Hermanise variandis on aga nooruke proua viimaseid nädalaid oma esiklapse ootel. Muidugi komplitseerib see abikaasade suhet, pealegi on ka doktor ise (Vilis Daudziņš) palju tundlikum natuur kui näidendis oma Kolgata teed rühkiv üksik sõdalane. Esikorruptant, doktori äi Morten Kiil (Ģirts Krūmiņš) aga tunneb palju suuremat sümpaatiat oma taksikoera kui lähedaste vastu. Kuna füüsiline distants näitlejatega on peaaegu olematu, saab mängima panna ka näiteks riietuse detailid: torkab silma, et nii lehemeeste kui ka „linnafoogti” särk, lips ja prilliraamid pärinevad märksa hinnalisemast klassist kui doktori aksessuaarid. Muidugi dikteerib see lähedus ka näitleja mänguvahendid. Kuna langeb ära lisapingutus enda kuuldavaks-nähtavaks tegemisel, saab kasutada (dok)filmiliku suurplaani võimalusi, mis teeb näitlejatööd eriti paeluvaks.
Kindlasti ei kuulu see lavastus Hermanise parimate hulka, ent väärib siiski tähelepanu kui katse astuda korraks uutele mänguväljadele.

„Hämarad alleed”. Midagi ei ole teha, aga seekordses kõrvutuses köitis palju enam teine Riia Uue teatri lavastus, mis ei ole tulnud Hermanise käe alt. Muidugi on ka Bunini jutustuste alusel tehtud Vladislavs Nastavševsi lavastuse „Hämarad alleed”, mis Läti teatri 2012. aasta paremate hulka loetud, kaheldamatu kandetala eeskätt ülivõimas näitetrupp. Kes mäletab 2006. aasta festivalil „Draama” näidatud Hermanise „Pika elu” teatraalse ehedusega rabanud pildistust vanurite ühiskorterist, see teadku, et tegu on täpselt sama koosseisuga: Guna Zariņa, Baiba Broka, Vilis Daudziņš, Kaspars Znotiņš. Mingis mõttes ongi kõnealune lavastus „Pika elu” äraspidine duplikaat, ainult et seekord mängivad samad näitlejad utreeritult lapsemeelseid tegelasi. Bunini 40 novellist koosnevast tsüklist on lavaversiooni mahtunud kümme. (Huvitav, miks see maailmakirjanduse klassik on eesti teatrist peaaegu mööda läinud? Tõsi, eelmisel aastal jõudis Endla lavale Bunini enda elulool põhinev „Armastuse õigekiri”.)
Väga vormikindla lavastuse visuaal esindab ühemõtteliselt „vaest teatrit”. Vaid tühi tolmune ruum, jalus vedelemas paar pudenevate põhjadega tooli, mingil hetkel tuuakse mängu mõni eriti armetu ja kulunud rekvisiit (butafoorsed kalad). Aga üsna varsti märkad, kui loomulikult haakub see keskkond Bunini novellidega, kus vastuolude piirjoon jookseb just nimelt näruse ümbruse ning tohutu, inimlikku taluvuspiiri ületava tundetulva vahel. Seda viimast markeerib selle lavastuse kontekstis aga mängu kaasatud vahendite enam kui rikas keel: vilgas lavastajamõte pluss näitlejate pulbitsev energeetika.
Kõik kümme novelli on saanud erinäolise tundetooni (tormitsevast eleegiast vaikse resignatsioonini) ja ka individuaalse lavalise lahenduse. Avanovelli visuaal näiteks jääb vaid publiku fantaasiamänguks: kuuleme üksnes pimedusest kostvat kuuldemängu. Mõni novell jääb kergemaks intermeediumiks, mõni ühele meeleolule üles ehitatud etüüdiks, mõni astub oma aususe või naturalistlikkusega valusalt vaataja taluvusnärvile. Kui Bunini lähenemine oma tegelastele on illusioonitult skeptiline – kõik 40 „armastuslugu” lõpevad dramaatiliselt, sest inimene oma tühisuses ei küüni tõeliselt suurte tunneteni –, siis Nastavševsi lahendus on pigem iroonilis-mänguline. Mitmeid stseene ja lahendusi puänteerib ta ülima „päris” ning ülima tinglikkuse kokkusulatamisega. Üks vaimukamaid vinjette on näiteks „laipade” (mitmed Bunini tegelased lõpetavad fataalselt) mängualalt minema saamine. Võiks ju eeldada, et tühjas ruumis mängitud (üldiselt) tinglikus keeles lavastuses oleks loomulik, et „surnud” näitleja võiks sujuvalt järgmisse rolli astuda. Aga ei, tuleb oodata rõhutatult tülpinud olekuga lavamehi, kes „langenud” ohates minema kannavad.
Jah, kogu see „karakteersete pildikeste rida” võiks peaaegu meenutada mõne tubli tudengitrupi või lavakooli erialaeksamit – juhul, kui näitlejad oleksid natukenegi kobavamad. Praeguse trupi intensiivsuse voog muidugi sellist illusiooni ei jäta. Nastavševsi ühest intervjuust leidsin avalduse, et tööle asudes püstitas trupp endale lähteülesande, mis ei kõla just väheambitsioonikalt: kuidas mängida armastust? Ja siinkohal meenub jälle „Pikk elu”, konkreetsemalt selle lavastuse argitotrustest ja mõttetustest moodustuv soe, hoidev ja hooliv atmosfäär. Midagi sellest näib olevat jõudnud ka Bunini lavastusse.
Igal juhul paneb Nastavševsi esimene lavastus Riia Uues teatris huviga järge ootama. Õppinud Venemaal ja Inglismaal (sündinud 1978), on ta nüüdseks välja jõudnud Moskva ja Peterburi eliitlavadele. Kõik märgid näitavad, et tegu võiks olla Läti teatri uue „kuuma” nimega. Siit ka lihtne lõputõdemus: kui endal vahel viluks kisub, siis pööratagu pilgud lõuna poole!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming