Miks kõigutatakse avamerel paati?

Alvar Loog

Lavakunstikooli diplomilavastus „Hüvastijätt juunis” näitlikustab humanismi diskursuses varjatult pesitseva antagonismi altruismi ja egoismi vahel. Pärnu Endla „Hüvastijätt juunis”, autor Aleksandr Vampilov, tõlkija Paul-Eerik Rummo, dramaturg Andra Teede, lavastaja, lava- ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Noormets ja valguskunstnik Margus Vaigur. Mängivad Jaanika Arum, Linda Kolde, Linda Vaher, Marian Heinat, Rea Lest, Helena Pruuli, Kärt Tammjärv, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov, Ragnar Uustal, RomanMaksimuk, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ja Veiko Porkanen. Esietendus 17. I Endla suures saalis.

Lavakooli diplomilavastusi võib täisväärtuslikuks teatriks (nagu me seda kutselise lavakunsti ajastul mõistame) nimetada üksnes mööndustega, eriti kui tegu on psühholoogilisi rolle sisaldava materjaliga. Kõiki tegelaskujusid mängivad koolitöödes ju enamasti ühevanused inimesed, kes on pealegi viimseni ühtviisi vähese või peaaegu täielikult puuduva elu-, kunsti- ja lavakogemusega. Diplomilavastus on tavaliselt rohkem eelvaade kui asi ise, pigem lubadus kui resultaat.
Olen täheldanud, et kui muusikas ja muusikateatris on interpreedi võitlus materjaliga auditooriumile huvitav ja teatud määrani kunstiväärtuslik (paradoksaalsel kombel pakub esitaja suur üleolek partituurist vähem esteetilist naudingut kui tema enam-vähem võrdväärne võitlus sellega), siis sõnateatris on vastupidi: näitleja maadlemine rolliga, tema kas või osaline allajäämine sellele on vaatajale piinlik ja tüütu. Seega peab draamatudengite puhul hoolega valima, mida ja millises järjekorras nendega üldse lavastada, et noorte lavajõudude kontakt omaenese võimete ja publikuga oleks sujuv ja jätkusuutlik.
Lavakunstikooli XXVI lennu viienda ja viimase diplomitööna valmis Andres Noormetsa lavastuses ning Pärnu Endla egiidi all Aleksandr Vampilovi „Hüvastijätt juunis” – tekst ja lavastus, mis on vanamoodsad ühtaegu nii selle sõna kõige paremas kui ka kõige halvemas mõttes. Oma koolitöödes pigem vormilist avangardi viljelenud noortele on kohe kindlasti tegu õige materjalivalikuga.
See 1966. aastal esietendunud näidend kujutab ülikooli viimase kursuse kevadet ning kulmineerub kooli lõpupeoga. Etendusel meenus mulle korduvalt üks Tõnu Õnnepalu luuletus, kus ta kirjutab abituriendiealistest noortest: „Nad ei tea, kuidas nad on juba keset oma elu nagu keset merd. Ja nad ei tea, et nad on praegu kõige targemad. Ja kõige rumalamad”.*
„Hüvastijätt juunis” näitab vaatajale peamiselt selliseid karakterid, kes keset seda merd ise paati kõigutavad; need, kes püüavad vaguralt paadis püsida, ei ületa mõistagi dramaturgilises mõttes karakterikünnist. Vampilovit pole eriti huvitanud paadiloksutamise psühholoogilised põhjused või praktilised eesmärgid. Küll aga paelub teda dramatism, sündmuste arengu ettenägematu loogika ning üksikisiku valikud inertsi toel ootamatult ja soovimatult kõvasti kõikuma hakanud paadis.
Näidendist tuleb välja, et enamasti kõigutatakse paati kärsitusest, noortele inimestele omasest soovist elada intensiivsemalt ja kiiremini. Üks peategelasest õpetab oma ema: „Tuleb elada, mitte filosofeerida. Kas sa arutad või ei aruta – niikuinii ei saa millestki aru. Ainult aja lased käest”. Millele viimane vastab: „Rutem ja rutem. Aga kuhu?” Sellele küsimusele näidend vastust ei otsi ega anna.
Teose dramaturgiline konflikt on meisterlikult, ent natuke liialt hajutavalt mitme tegelase vahel ära jaotatud, peamine kõrvalliin (abiellumise lugu oma nelja pealtnäha motiveerimatute tujude ajel tegutseva tegelasega) hälbib selgelt näidendi peaküsimustest. Need on minu meelest: millist hinda ollakse kõikuma hakanud paadis püsimiseks valmis maksma? kas selleks hinnaks võib olla keegi teine paadisolijatest?
Lumepalliefekti toel katastroofilises suunas arenevad sündmused seavad näidendis mitme tegelase ette valiku, mis sobib ideaalselt illustreerima humanismi diskursuses varjatult sisalduvat väärtuste konflikti. Meenutagem üht Immanuel Kanti esitatud kategoorilise imperatiivi sõnastust: „Toimi nii, et suhtuksid inimkonda nii iseenda isikus kui ka ükskõik kelle teise isikus alati kui eesmärki ja mitte kunagi kui üksnes vahendisse”. Elu on näidanud, et selle ilusa ja idealistliku maksiimi järgimise reaalelus teeb raskeks või kohati võimatuks praktiline vastuolu, mis peitub sõnades „kui ka”. See on altruismi ja egoismi antagonism. Mõlemat ideaali paraku alati korraga järgida ei saa, sundvaliku puhul on paratamatu, et kedagi – kas ennast või mõnd liigikaaslast – käsitletakse instrumentaalselt. Iseennast eelkõige juhul, kui oma vaba tahe ja isiklik heaolu allutatakse empaatiast lähtuvalt kellegi teise huvidele.
Selle vastuolu väljamängimisega paralleelselt näevad vaatajad näidendis kahe raskekaallase, pragmatismi ja romantismi duelli, millest (tenniseterminites väljendatuna) väljub viimase seti kiires lõppmängus võitjana romantism, kellel tuleb enne üle elada mitu matšpalli. Sportlikku triumfi tuhmistab lavastuse lõpustseenis kangelase käte vahelt minemakõndiv võidukarikas.
Vampilovi teosele lisab intellektuaalset köitvust asjaolu, et autor ise hoidub tšehhovlikult moraalsetest hinnangutest. Ka tema viis autoripositsiooni esitamisest mööda hiilida on sama, mis Anton Pavlovitšil: ta tõlgib topelt­tragöödia väliselt komöödia keelde ning estetiseerib realistlikku ainest garneerides selle üleelusuuruse sümboliga („Hüvasti­jätu” allatulistatud harakas riimub sama saatuse läbi teinud kajakaga Tšehhovi samanimelisest näidendist).
Andres Noormets hoiab lavastaja ja lavakunstnikuna pigem tagaplaanile, tema tegevus on suuresti piirdunud näitejuhi funktsioonide täitmisega. Tulemus on mahe ja muhe retro. Pretensioonikana mõjub kõikides stseenides lava tagaseinale asetatud reaalaega näitav seinakell. Analoogset võtet on Noormets ka varem edukalt kasutanud (nt reaalajas raadio lavastuses „Rongid siin enam ei …”), kuid nüüd jäi see mulle täiesti arusaamatuks. Maarja Noormetsa kostüümid järgivad väljapeetult 1960. aastate stiili. Muusika loob lüürilise ning pisut nostalgitseva meeleolu; omaaegsed lööklaulud „Downtown” ja „I Got You Babe” muutuvad terveid stseene saatva muusikalise taustana kogu ajastu soundtrack’iks.
Mis näitlejatesse puutub, siis on siin – nagu öeldud – tegu rohkem lubaduse kui resultaadiga. Ja ma ei tunne, et oleksin tavalise teatrikülastajana positsioonil, mis lubaks mul lubadusi arvustada, veel vähem kritiseerida (selleks pole ka antud juhul põhjust). Pealegi vahetavad noored näitlejad selle lavastuse etendustel pidevalt rolle.
Ainus, kellele olen sunnitud tegema erandi, on minu nähtud etendusel (20. I Tallinnas Vene teatris) Zolotujevi tegelaskuju esitanud Jörgen Liik. Tema rollilahendus mängis suurepäraselt välja nii karakteris peituva gogolliku groteski kui ka dostojevskiliku paatose. Liigi tundlikult koomika ja traagika hapral piiril balansseerinud esitus tõstis temast endast umbes 35 aastat vanema Zolotujevi sisuliselt näidendi peategelaseks, ehmatas minu moraaliteadvuse ning õiglustunde ärkvele, sundides küsima: kas erakordse elusaatuse ja -tunnetusega Zolotujevis tuleks näha eelkõige bürokraatliku jäikuse ja tuimuse ohvrit või kättemaksuvihast pimestatud moraaliterroristi?
Noorte näitlejate aeg hakata antud lubadusi realiseerima saabub pärast nende hüvastijättu teatrikooliga juunis.

* Tõnu Õnnepalu, Kevad ja suvi ja. Varrak, 2009, lk 22.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming