Naiste süütud muretud liivakastimängud

Pille-Riin Purje

Mis mõtet on teatrilavale seada Hollywoodi malliga lugusid, mida pakutakse kinos nagunii küllastumiseni? Eesti Draamateatri „Aiamajas”, autor Jane Bowles, tõlkija Kalle Hein, lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskujundaja Kalle Karindi. Mängivad Ülle Kaljuste, Kersti Heinloo, Jaan Rekkor, Maria Klenskaja, Marta Laan, Mari Lill, Ester Pajusoo, Taavi Teplenkov, Hilje Murel, Laine Mägi ja Viire Valdma. Esietendus 23. II Eesti Draamateatri suures saalis.

Eesti Draamateatri uuslavastuse „Aiamajas” kavalehel tsiteeritakse, mõistagi taunivalt, üht nimetut teatrikriitikut, kes küsis Jane Bowlesi näidendi esmaettekande puhul möödunud sajandi keskel: mis mõtet on rääkida käputäie ebastabiilsete inimeste elu ühest aspektist? Olen oma ametiõe või -vennaga sada protsenti päri. Siinkohal olekski aus vastukaja lõpetada, aga nii lihtsalt ma ka ei pääse. Küsigem veel lisaks: mis mõtet on teatrilavale seada Hollywoodi malliga lugusid, mida pakutakse kinos nagunii küllastumiseni? Tõsi küll, pärast Tracy Lettsi „Augustikuu” vaatamist kinolinal võib tunda siirast rahvuslikku rahulolu, et Priit Pedajase teatrilavastus (2010) on John Wellsi filmist tunduvalt vaimukam, hingestatum ja terviklikum, et Meryl Streep Violeti osas ei saa, just filmi skemaatilise režii tõttu, Ita Everile ligilähedalegi ning Julia Robertsi sooritust pole põhjust Ülle Kaljuste mänguga võrreldagi – loomulikult on Kaljuste Barbara ehedam inimene.

Ikkagi, mistarvis tuua teatrilavale nõnda trafaretseid näitemänge nagu „Aiamajas”: esimesest kaadrist alates ettearvatavad suhted, dramaturgiliste sürpriiside puudumine, klišeelikud karakterid, keda vähegi elusateks inimesteks luua polegi olnud autori eesmärk. Igal juhul on kui tahes konarlik algupärand etem siledast ja läikivast võõramaisest produktist, mis kubiseb inimvaimule kahjulikest säilitusainetest.
Lavastaja Pedajas toonitab inter­vjuudes, et „Aiamajas” pakub mänguvõimalusi naisnäitlejatele. See on nii – ja ei ole ka. Rollijaotus repertuaariteatris on tohutult põnev pasjanss, sest üksnes püsitrupis saab võimalikuks näitleja järjepidev areng. Ühelt poolt haruldane võimalus kanda oma isiksuslikku teemat erinevatest rollidest koosneval pikal teekonnal, teiselt poolt šanss areneda ja teiseneda igas uues rollis, otsida ja leida uudseid mänguvärve. See on aga ideaal, mis eeldab nii teatri kunstilise juhi kui ka iga lavastaja pidevat hoolt, lakkamatut loomingulist vastutust kogu näitetrupi ja iga näitleja eest, loovat riskijulgust anda näitlejatele erisuguseid ülesandeid, mitte mängida üksnes kindla peale. Sedavõrd sihiteadlikku, maksimalistlikku hoolimist näitlejate ansamblist ei kohta ju üheski teatris: ikka on mõni näitleja lootusetult üleekspluateeritud ning mängib end seetõttu enneaegu tühjaks; ikka saab mõni näitleja aastast aastasse läbinisti ootuspäraseid rolle ja hakkabki stampidel hõljuma; ikka unustatakse mõni näitleja rahumeeli hoopis ära, lülitatakse ükskõikselt ooterežiimile, kuni akud tühjenevad jne. Kõik need juhtumid on Eesti Draamateatri trupis esindatud, selgesti ja õpetlikult nähtavad ka lavastuse „Aiamajas” rollijaotuses. Oma ootuste ja kujutluste pasjanssi võib iga vaataja ise edasi laduda – naisnäitlejaid on teatri palgal praegu kaheksateist.
Lavastuse trumpässaks kujuneb Pille Jänese kujunduse hiilgav idee: suur liivakast, kus toimub kogu tegevus. See kujund lisab Priit Pedajase lavastusele vabastava, päästva irooniamõõtme: pole põhjust tegelaste pseudokannatusi tõsiselt võtta, need ongi laste liivakastimängud. Taavi Teplenkovi tegelane Lionel poetas oma partnerile repliigi „kuni me suureks saame” ja seejärel parandas „… vanaks jääme” – see oli nii orgaaniline ja loogiline, et ei saanudki aru, kas näitleja eksis tekstiga või pidigi nõnda ütlema. Aga tõsi on, et suureks ei kasva, täiskasvanud inimeseks ei saa seal liivakastis keegi. Ja kui toosama Lionel, kes alguses mõjub iseäranis iseka lapsmehena, tõesti suudab läbi näha, kui võlts on see paik, suudab rebida end liivapinnasest lahti, siis õnn kaasa! See mõttekäik ilmselt tähendab, et Taavi Teplenkov mängis oma rolli pärisinimeseks?! Pärast esimest vaatust tundsin suurt kergendust, sest liivakastimängulaad laieneski kogu lavastusele: väike distantseeritud muie ei kadunud suunurgast pea sekundikski, ei minul saalis, ei osalistel laval. See mängukergus, huumori ja iroonia sulam, ongi ainus vahend, mis teeb näitemängu talutavaks, kohati suisa veetlevaks. Irooniat õhkus nii rollide ilmekast kehakeelest kui ka tekstiandmise viisist: ei olnud juhuslik, et mitmeid s-tähega algavaid sõnu lausuti sssssusinaga nagu madude sulnis kammerkooris.
Ülle Kaljuste Gertrude Eastman Cuevas eksponeeris end küpse kaunitarina à la Sophia Loren, ainult jaheda sarmiga. Näitleja mängus võis aimata selgepilgulist hinnangut rolli süüdimatule enesekesksusele, resoluutsetele kibestunud seisukohavõttudele. Kersti Heinloo tema allasurutud tütre Molly osas oli pandud tänamatuimasse positsiooni, staatiliseks märter-kannatajaks patoloogia piiril, ehkki viide Molly võimele kaasinimesi läbi näha oleks lubanud ka täiskasvanulikumaid ja paradoksaalsemaid mänguviive, mis andnuks korrakski võimaluse lapsnaisele inimlikult kaasa tunda. Olgu siinkohal kahetsusega tõdetud, et teises vaatuses, eriti finaali liginedes, kippus värskendav iroonia taanduma näidendi melodramaatilisuse ees. Helikujunduse „saatuslik” müha hakkas mõjuma manipuleerivana, Kaljuste ja Heinloo stseenid kippusid libisema Bergmani „Sügissonaadi” ängihelistikku (viitan Priit Pedajase lavastusele „Sügissonaat”, Charlotte rollis Ülle Kaljuste, 2008). Või siiski mitte? Gertrude grand finale ju ometi parodeeris hüpertraagilist ooperidiivat lillesülemiga liivakastis, tardumas ovatsioonide ootel? Seda lõpukaadrit ei olnud ju vähimatki põhjust tõlgendada avalalt sentimentaalse katarsisena? Aga näitlejanna meisterlikus miimikapaatoses jäi puudu üks ulakas silmapilgutus, üks tantsisklev piruett – lavastaja Pedajas siiski ei muundunud Undiks …
Hilje Murel Vivian Constable’i helelendlevas eufoorias pakkus nauditava järelvariatsiooni kord Ugala laval mängitud Marylin Monroe’st (muusikal „Marylin”, 2006). Vaimukas oli stseen, kus aktsioonis kolmnurk Vivian-Lionel-Molly, teemaks unelm restoraniärist: nagu kogemata tekkis ühtaegu äraspidine ja prohvetlik ühisosa Strindbergi „Preili Julie’ga”, kus Vivian krahmamas endale nimirolli. Laine Mägi Viviani ema, proua Constable’i osas paelus huvitava füüsisega, mõneti korrates või vihuti tsiteerides Alice’i rolli Brian Frieli „Aristokraatides” (Priit Pedajase lavastus, 2000), aga tema mängitud emakuju vähemalt ei kandnud oma saladusi tüütult peopesal, pigem lehvitas neid õrritavalt ja õhuliselt nagu valget loorjat rätti. Jaan Rekkori hedonistlik härra Solares ja tema naistekari kehastasid flegmaatilise mõnuga olemise talutavat kergust. Rekkori rollis võlus tema süsteem võrgutada naisi roogadega: kui erootiliselt, kõiketõotavalt kõlas mehe meelail huulil sõna „risotto”.
Alati, kui lavale ilmus Maria Klenskaja proua Lopez, võis kergemalt hingata, see naine oma eluterve pilklikkusega pühkis merre viimse kui sentimentaalsusekübeme. Kui teiste osaliste puhul olen kõnelnud kaude, siis nüüd on aeg küsida otse: millal saab Maria Klenskaja andeväärilise, dramaatilise, läbiva suurrolli? Mari Lill (Alta Gracia) ja Ester Pajusoo (Quintina) teenijarahvast mustade lindudena sekundeerisid graatsilise uljusega. Marta Laane plikatirtsust Frederica rolli kulminatsiooniks sai koloriitne laulusoolo, kus kõlas kummalisi kumedaid ja tumedaid aimusi, vaistlikku varaküpsust, jahmatavat väljamurdmist lapsikusest. Kahe leeri piirile, programmilise muretuse ja lainena ligineva stressi vahelisele kaldaribale, jäi lustakalt ulpima Viire Valdma Inez, kelle anekdoodisoolos ja žestides kulbiga võis kogeda elutantsu absurdset elegantsi.
Tervikuna jääb „Aiamajas” üsna stiilseks ja kergeks flirdiks. Surmavarjuoru küütlev tumehelk libiseb korraks üle liivakasti liiva, ent kohe paistab jälle päikene, kühvel ja ämber on käeulatuses. Turvaline teatriõhtu, osake tarbijalikust elulaadist. Tuleb vaid leppida tõigaga, et kui omaarust tellisid väheke salatit, saad lõpuks ikkagi vaagnatäie priskeid hot dog’e, kuna see osutub ainsaks valikuks demokraatliku homaarirestorani menüüs.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht