Läti teatrieksport ja selle säravaim täht

Undīne Adamaite

Kas läti teater huvitab maailmas kedagi? Millega seletada lavastaja Alvis Hermanise piiritagust edu? Läti Uue Teatri Instituudi kureeritud nüüdisteatriprogramm „forte forte”, mille raames etendatakse Riia Euroopa kultuuripealinnaks olemise aasta kestel Euroopa silmapaistvate teatritegijate lavastusi, sai jaanuaris alguse Alvis Hermanise kahe välismaal tehtud lavastuse mängimisega.1 Need olid Isaac Bashevis Singeri kahe jutustuse põhjal Münchner Kammerspieles loodud „Hilised naabrid”, mis paistis silma saksa näitlejate oivalise ansamblimängu poolest, ning Hermanise üks emotsionaalseimaid ja hapramaid lavastusi, Viini Burgtheateris tehtud „Isad”.

Sissejuhatuseks lühike sissevaade Läti teatriekspordi ajalukku. Loomulikult, eelkõige ja peamiselt tähendab see Riia Uue teatri kunstilise juhi ja lavastaja Alvis Hermanise tähelendu Euroopa teatritaevas. Pealegi on selle algushetk täpselt teada: tema lavastatud „Revident” pälvis 2003. aastal prestiižikal Salzburgi festivalil uue režii peaauhinna ning lavastaja ise festivali asutaja Max Reinhardti sulepea ja 10 000 eurot. Toona sai juubeldamishoos sõbrad-tuttavad rõõmusõnumitega üle külvatud. Nüüd, 21. jaanuaril, esietendus Brüsseli ooperiteatris La Monnaie / De Munt Hermanise lavastatuna tšehhi helilooja Leoš Janáčeki ooper „Jenůfa”. Sms-id jäid seekord saatmata – rõõm muidugi, aga kuidagi ka enesestmõistetav.
Loorbereid ja tunnustust on Hermanisel kogunenud palju, varsti pole enam kuhugi püüelda. 2007. aastal pälvis ta lavastusega „Pikk elu” Thessaloníkis Euroopa teatri uue reaalsuse auhinna (bukletis kuulutati lavastus „Euroopa hitiks”), millele järgnes Euroopa vallutamine – ja mitte ainult Euroopa, sest „Pikka elu” on mängitud 29 riigis ja 52 linnas, muu hulgas Uus-Meremaal ja Koreas.
Möödunud aastal korraldati Amsterdamis Hollandi vanimas teatris Stadsschouwburg Hermanise lavastuste ülevaatus, kus etendati nii Riia Uue teatri lavastusi kui ka Viinis, Berliinis ja Münchenis lavastatut. Praegu on Hermanise ooperilavastuste kalender Euroopa juhtivates ooperimajades juba 2018. aastani paigas.
Kuid millega andis läti teater endast enne Hermanist maailmale märku? Arnolds Liniņši2 Läti Kunstiteatris lavastatud Ibseni „Brandist” (1975) Juris Strengaga nimiosas sai 1978. aastal Moskva külalisetenduste tipphetk. Toona GITISes teatriteadust õppinud Normunds Naumanis mäletab, kuidas vaatajad vallutasid tormijooksuga teatri ning rääkisid hiljem nädalaid aina sellest lavastusest. Läti Raadios meenutati „Brandi” Moskva külalisetendustega seoses tõika, kuidas kaks piletit Moskva teatrihooaja lööknumbrile – Taganka teatri „Meistrile ja Margaritale” – vahetati ühe „Brandi” pileti vastu. See oli esimene suur võidupäev. Naumanise sõnul panid Moskva teatrielu samalaadselt kihama ka Läti Rahvusteatri lavastaja Mihails Kublinskise lavastuse „Lõvi talvel” (1979) külalisetendused, seda osalt tänu jõulisele näitlejaansamblile: Elza Radziņa, Lidija Freimane, Harijs Liepiņš, Ints Burāns, Lāsma Kugrēna. Ülimalt jõuliste suurplaanidega kammerteatri formaat oli Moskva toonastele teatraalidele midagi täiesti uut. „Täiskiilutud saalid” olid ka Raimonds Paulsi ja Kārlis Pamše muusikalavastustel.
Aga praegu? Audronis Liuga Leedu Rahvusteatrist kutsus Valters Sīlise lavastama 1991. aasta jaanuarisündmusi käsitlevat lavastust, mis esietendus veebruaris. „Mind võlub selle kunstniku (Valters Sīlise – toim), selle noore põlvkonna mõtteviis – see on just see, mida meie teatris tihtipeale vajaka jääb,” on öelnud Liuga. Sīlise mitmel rahvusvahelisel festivalil mängitud „Leegionärid: diskussioon koos karmi kaklusega” võis tõesti sellise mulje jätta. Väljaspool Lätit on lavastanud ka Viesturs Kairišs, Andrejs Žagars, Vladislavs Nastavševs, Rēzija Kalniņa, Viesturs Meikšāns, Galina Polištšuk, Margo Zālīte, Māra Ķimele, Regnārs Vaivars, Lauris Gundars, Ģirts Ēcis jt.
Kerkibki küsimus, mida on läti lavastajail õigupoolest laia maailma teatrivaatajatele pakkuda. Kas hinge, emotsionaalsust, traditsioonipõhist intelligentsi, mille üle väliseksperdid tihtipeale pärast läti teatri ülevaatusi arutlevad, elementaarset näitlejameisterlikkust või rikkumata kahekümneaastaste põlvkonna värsket nägemust?

***

Valda Čakare, läti teatriteadlane: „Hermanise teatrissetuleku eel valitses seal tühjus, raudne eesriie oli äsja kokku varisenud. Aja jooksul on ta loonud noorte ja intellektuaalide seas populaarse esteetikaga teatri. Hermanisel on õnnestunud ühendada kõrgkultuuri sümboolika massikultuuri omaga, ta käib postmodernismi radu. Tema tulekuga ilmusid teatrisse eluloolavastused. Näiteks „Lätlaste lugudes” ei räägita ajaloost mitte mingist formaalsest vaatepunktist lähtudes, vaid isikliku sõnumi vahendusel. Hermanis analüüsib oma lavastustega ühiskonda. Tema suhtumine näitleja kehasse on Läti kontekstis uudne: ta avab kehast tulenevaid väljendusvõimalusi, kasutab nukke ega väldi sedagi, mis võib tekitada mitte ainult huvi, vaid ka hirmu ja õõvastust – näiteks haigusi ja puudeid. Seejuures respekteerib Hermanis tõika, et Läti publikule ei meeldi sugugi, kui teda üritatakse teha etenduse osaks või kaasosaliseks.”
Tilmann Broszat, Müncheni teatrifestivali „Spielart” direktor: „Hermanis paneb proovides näitlejad justkui imiteerima elu: nad käivad vanurite juures, et vaadata, kuidas nood elavad ja liiguvad. Tulemus oli otse uskumatu: võis naha, et noored näitlejad liiguvadki laval kaheksakümneaastaste moodi. Hermanist iseloomustab raugematu poliitikakihk, tänapäeva teatrilavastajad ongi sageli pigem poliitaktivistid kui kunstnikud.”
Margherita Mauro, Londonis tegutsev dramaturg ja teatriteadlane: „Itaalia teatris analüüsivad näitlejad oma rolli, loevad igat viimastki sõna, õpivad fraase režissööri tahte kohaselt lausuma. Hermanisel on tekstiga teistpidi suhted. Teksti lausumisega seotu on tervenisti näitlejate otsustada, Hermanis kasutab näitlejate tööd tekstiga rolli väljakujundamiseks, ta laseb näitlejatel palju improviseerida ning arvestab nende ettepanekutega.”
Audronis Liuga, Leedu Rahvusteatri kunstiline juht: „Hermanis ei loo lavastuses mitte ainuüksi lugu, vaid üritab ühtaegu kirjeldada maailma, luues sedaviisi väljakutsuvaid ja küsimusi tekitavaid metafoore. See on väljakutse – luua universaalselt mõistetav lokaalne ja isiklik lugu. Hermanis kuulub tollesse kunstnike põlvkonda, kes, sündinud ja õppinud ühes ajastus, pidi hakkama elama hoopiski teises, toetudes ühe jalaga tollesse minevikku, mis lõppes idabloki kokkuvarisemisega, ning teise jalaga olevikku tolle demokraatlike tendentside tekkehetkedel. See kõõlumine ühe jalaga ühes ja teise jalaga teises ajastus on Hermanise teatrile ja lugudele väga oluline, sest tema põlvkonna kunstnikud pole enam need, kes lahterdasid maailma heaks ja halvaks, mustaks ja valgeks. Nad üritavad toimuvat mõista. Hermanis on ehk peaasjalikult sõnateatri tegija, kuigi on nüüdseks sukeldunud ka ooperimaailma. Võimalik, et praegu on ta uute sihtide paikapanemist nõudval teelahkmel.”

1 „forte forte” esimene nädal oli pühendatud Hermanisele, teise nädala (15. – 23. III) keskmes olid belgia lavastaja Jan Lauwers ja Needcompany.
2 Arnolds Liniņš (1930–1998) oli läti näitleja, lavastaja ja teatripedagoog.
Tõlkinud Hannes Korjus

Undīne Adamaite on läti teatrikriitik, töötab Läti päevalehes Diena. Tema artikkel „Latviešu teātra eksporta potenciāls” ilmus Diena kultuurilisas 30. jaanuaril. Arvamused Alvis Hermanise kohta on vahendatud Läti uudisteportaalist Apollo.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming