Kas anda häirekella või pageda elevandiluust torni?

Maris Johannes

Millise strateegia valib kunstnik praegusel Venemaal?Moskva teatrifestivalil „Kuldne mask” („Zolotaja maska”) ning selle raames korraldataval „Vene juhtumil” („Russian Case”) antakse väliskriitikutele ja -produtsentidele väärt võimalus näha Venemaa teatri paremaid lavastusi. Teater on elus ja seal räägitakse olulistest asjadest, ent veel olulisem on saada aru, mida mõtleb Moskva intelligents ja kuidas suhtub praegusesse poliitilisse olukorda. Nii eravestlustes kui ka avalikus vestlusringis ilmutasid teatriinimesed oma nördimust. Juba on tunnustatud vene lavastajatele öeldud üles lepinguid Ameerikas. Maailmale avatud noored vene teatriinimesed peavad hakkama taas kõigile seletama, et nad on normaalsed mõtlejad, mitte mingid sõjardid. Venelane on kahekümne tsensuurivaba aastaga harjunud oma arvamuse välja ütlema ja olema unisoonis läänega. Olukord on aga muutunud. Refereerin vestlusringi, mis korraldati 6. aprillil Moskvas „Vene juhtumi” raames, teemaks kunstnike käitumisstrateegia Venemaa muutunud poliitilises olukorras.

„Vene juhtumi” kuraator ja teatrikriitik Kristina Matvijenko: Küsimus on selles, kuidas peab kunstnik reageerima ühiskonnas toimuvale. On kaks võimalust. Esimene: elada elevandiluust tornis. Nii on olnud kombeks nii vene kui ka nõukogude teatrikunstis, kui kunstnik ei käsitlenud otseselt ühiskondlikke teemasid. See oli 1970. aastate kontseptualistide tee: luua omailm ning pühenduda enda täiustamisele ja kunstilistele otsingutele. See auväärne positsioon on tänapäevalgi levinud ning need kunstnikud reageerivad ühtviisi valuliselt nii teatri kommertsialiseerumisele kui ka poliitilisele kunstile, mida peetakse konjunktuurseks. Teine tee on toimetada Herzeni vaimus ja analüüsida poliitilist olukorda kunsti kaudu.
Teatrikriitik Aljona Solntseva tõdes õudusega, et Venemaal võtab võimust fundamentalism ja moraalitsensuur. Ta jutustas loo Novosibirski rongis juhtunust, millest oli lugenud ühismeediast. Kaks vene poliitvaatlejat sõitnud Novosibirskisse ja arutanud aktiivselt Venemaa olukorda. Kaasreisijad olid nende vestlusest ja Putini režiimi kriitikast nii häiritud, et kutsusid politsei ning vestlejad tõsteti rongist maha. Pealekaebajaks osutus naine, kes saatis koolilaste gruppi. Rahvas vagunis andis välja „ebalojaalsed” kodanikud, kes polnud valitsuse poolt. Selles kontekstis kerkib küsimus, kas poliitiline teatrimõte pole tänapäeva Venemaal eluohtlik ja otseste väljaütlemiste eest ähvardab füüsiline vägivald?
Solntseva: On suur hulk inimesi, kes ei maksa kunsti eest – nad saavad seda tasuta televisioonist ja raadiost. Tegu on arvestatava auditooriumiga, kes dikteerib maitset. Seejuures on viimase viieteistkümne aasta huvitavate teatriotsingutega kursis väga väike osa inimestest. Kui Moskvas algasid teatris ümberkorraldused, ei leidnud otsinguline teater mingit kõlapinda. Praegustes tingimustes pole poliitiline teater, kus räägitakse olukorrast otse, enam võimalik. Kõigepealt on auditoorium väga väike. Muidugi on väga teraapiline saada väikeses saalis koos mõttekaaslastega osa teatri teravatest väljaütlemist, vaadata, mida teeb lavastaja Bogomolov ja saada tema naljadest aru. See on ühistundeks hea. Kuigi neid lavastusi ei kõrvaldata repertuaarist, on sellest ühistundest vähe kasu. Minu arvates on praegu olulisem antropoloogiline teater – antropoloogiline politoloogia. Vene poliitiline mõte on väga habras, emotsionaalne ja ebaratsionaalne, pole ideoloogiat ega teadlikkust reaalsest olukorrast. Selle poliitika taga ei seisa reaalsete huvidega reaalsed inimesed, vaid ideoloogiline mõte, mida levitab televisioon, ja ideoloogilised stereotüübid. Järele jääb vaid emotsionaalne vaht.
Kui mõelda kunstniku positsioonist, siis minu arvates on praegu mõistlikum uurida inimest. Me ei tunne inimesi enda kõrval. Kuuleme vaid kirumist, millega nad peidavad oma emotsioone. Käiku lähevad vanad nõukogude stereotüübid.
Matvijenko: Ma pole nõus, et teatri vaatajaskond on väike. Konstantin Bogomolovi tänapäeva vene müüte prepareerivaid lavastusi mängitakse ikkagi Moskva Kunstiteatri suurel laval.
Lavastaja Konstantin Bogomolov: Muidugi mõtlen ma Moskva Kunstiteatris lavastades vaatajale. Mulle on oluline, et lavastused, mida korraga mahub vaatama 600–1000 inimest, koguksid saali täis ja sellel oleks resonants, et need teeksid kassat ja jääksid seejuures sisemiselt kompromissituks nii esteetilises, sotsiaalses kui ka poliitilises plaanis. Rõhutan, minu lavastused „Ideaalne mees” ja veelgi enam „Karamazovid” pole mitte niivõrd poliitikast, kui ühiskonna esteetilisest palgest.
Matvijenko: Mida see tähendab – ühiskonna esteetiline pale?
Bogomolov: Mulle on tähtis rääkida ühiskonna esteetilisest palgest. Näiteks laagrilaulud, mis on imbunud vene ühiskonda – laagri- ja vanglaesteetika kõige madalamast kõige kõrgema tasemeni. Või eliidi maitse-eelistused. Need on mulle palju olemuslikumad nähtused, kui mõni poliitiline sündmus. „Ideaalse mehe” puhul, kui tõsiselt rääkida, on poliitilisi momente vaid paar-kolm ja need tunneb kergesti ära. Kui see kutsub esile publiku idiootse äratundmisrõõmu, siis on tunne, et inimesed lihtsalt ei saa aru, millest käib jutt. Elavad kaasa ja plaksutavad – see tähendab, võtavad omaks selle lavaesteetika, rõõmustavad ega saa aru, et on ise lülitatud lavastusse. Neist endist on saanud selle vaatemängu naerualused. Loožis istudes saab üheaegselt jälgida etendust laval ja seda, mis sünnib saalis.
Jah, mulle on oluline, et saal oleks täis. Teatrist rääkides ei ole ma nõus väitega, et kaotame publikut. Kui teeme lavastusi, kus räägitakse tähtsatest asjadest, ent ei suuda vaatajat saali tuua, siis oleme lihtsalt jõuetud selle agressiivse reaalsuse ees, nende lippe lehvitavate hurraapatriootide ees. Kui me ainult pobiseme, et see kõik on häbematu, ebaeetiline ja reeglitevastane, siis näitame oma jõuetust. Peame vastama jõuliselt, et allutada saal. See inimeste ring, kes analüüsib, mõtleb ja saab aru, mis toimub riigis, ühiskonnas, on piiratud. Neile pole selliseid lavastusi vaja, nad saavad selletagi kõigest aru. Kollektiivse alateadvuse puhul on mõttetu rääkida ainult analüütilises vormis. Inimesed tulevad teatrisse, istuvad maha. See, kas nad alluvad sellele energiale, mis tuleb lavalt, on esmatähtis suure saali puhul. Kahtlen igasugustes ülesannetes teha antropoloogilise, poliitilise või mis tahes muu suunisega teatrit. Kõik sõltub inimese andekusest, teatrikeelest. Rääkida võib kõigest – kui see on andekas ja hästi tehtud, pole mingeid reegleid olemas.
Matvijenko: Kunstiteatri lavastuste puhul saame rääkida sinust kui poliitilisest ekstraverdist, kes suhtleb ühiskonnaga.
Bogomolov: Loomulikult. Võin vaatajat epateerida ja provotseerida, vaataja võib jääda istuma ja olla nördinud või vaimustunud, aga ta võib ka lahkuda – kuid peab seda tegema uksi paugutades. Ühesõnaga: ta peab astuma minuga dialoogi, sellega, mida ma laval näitan. See on minu strateegia Moskva Kunstiteatri suurel laval. Mõnes teises keskkonnas on mul varuks teistsugune strateegia.
Matvijenko: Räägitud on tsensuurist seoses sinu lavastatud „Karamazovitega”. Tõusis skandaal, kui õigeusu vaimulikud avalikult protesteerisid „Ideaalse mehe” vastu. Seoses sellega on need lavastused väljunud teatriparadigmast, leidnud palju suurema ühiskondliku kõlapinna. Kas ka kõik see kuulub sinu eesmärkide hulka?
Bogomolov: Praegune eluperiood, viimased viis-kuus kuud, on olnud mulle elu ühed keerulisemad. „Karamazovitega” seoses ei räägi ma midagi – see lavastus on seotud paljude inimestega, kes mind on aidanud ja tänu neile näeme seda tsenseerimata kujul. Mingit strateegiat mul ei ole, on lihtsalt elu, kuigi mõned tahavad näha selles PR-strateegiat. „Ideaalne mees” oli juba enne õigeusklike väljaastumist väljunud teatriparadigmast.
Viimaste kuudega on olukord muutunud ja muutunud on koordinaatide süsteem. Teater ja filmikunst nõuavad palju raha ning kollektiivne looming on seotud riikliku toetusega. See paneb kunstniku valiku ette. Tema ees ei ole küsimust, kas alluda tsensuurile või mitte. Otsest tsensuuri praegu ei taju, küll aga on ühiskonnas loodud teatud atmosfäär, tajutav on surve nn traditsiooniliste väärtuste poole. Kunstiliike vastandades on loodud õhkkond, mis annab kunstnikule märku, millise valiku ta peab tegema. Luuakse infofoon, oma tundliku loomuga püüad need signaalid kinni ja siis kas reageerid neile või mitte. Mingeid otseseid käske ja keelde ei ole, aga signaalid on väga selged. Mida selgemalt neid tajud, seda suurem ahvatlus on neile reageerida.
Kunstnik on valiku ees ja hakkab arutlema: mis Krimmis toimuvas siis ikka õigupoolest halba on? Ta loodab, et teda pannakse tähele ja tal hakkab paremini minema. Või kirjutab Facebooki, et miks te kõik ometi kogu aeg protesteerite. Mul on mitmeid sõpru, kes on niiviisi toiminud – nad on juhtivatel ametikohtadel. Minu arvates on kunstnik praegu põhimõttelise valiku ees: kas reageerida neile signaalidele või mitte. See on raske valik. Pole otsest käsuliini, telefoninõuet ülevalt, kuigi ka neid tuleb arvatavasti ette. See on surve kollektiivsele alateadvusele. Pakutakse valikuvõimalust, et määratleksid oma positsiooni –
veel on aega valida, üks-kaks kuud või pool aastat. Sellise valiku ees seisame me kõik iga päev. Üks võimalikke valikuid on, et lõpetan oma väljaütlemised ja hakkan tegema puhast kunsti.
Solntseva: Avalikuks on saanud uue kultuuripoliitika projekt, mille on loonud presidendi juures tegutsev ühiskondlik komitee. Loodud on uus rahvuslik diskursus, mille järgi võib panna võrdusmärgi russkii ja rossiskii (vene ja Vene) vahele. Riik toetab ainult seda kunsti, mis tõstab esile rahvuslikke väärtusi, ega toeta neid, kelle looming ei vasta sellele normile. See dokument toob sisse riikliku normi mõiste. Kõik, mis normile ei vasta, pole legitiimne. Seetõttu on riigi ametlikku retoorikasse tulnud rahvavaenlase mõiste. Tegu on katsega luua riiklikku ideoloogiat. Toon näite Hiinast, kus ideoloogia sunnil keelati ära ühismeedia, et takistada kõrvalekaldumist õigest kursist. Praegune Venemaa tundub võtvat eeskuju just Hiinast, näeb selles alternatiivi euroopalikule arenguteele. Ka Hiinas taunitakse mõtet, mis on läänelik, ameerikalik, euroopalik. Riigi selline katse tähendab soovi mõjutada mõtlemist ja avalikku arvamust. See suundumus võtab arvatavasti aina suurema ulatuse.
Kui jälgida viimaste aastate riigi kultuuripoliitikat, jääb kõlama vajadus valitseda masse. Seepärast on vaja teha suure eelarvega filme, mida vaataksid kõik. Televisiooni kontrollitakse juba ammu, sh seriaale – seda sfääri, mis reaalselt mõjutab auditooriumi. Pange tähele, iga tähtis tegelane räägib 20 minutit šabloonide najal, mida ta on massiteabevahenditest ammutanud. See näitab ajupesu taset ja on riikliku poliitika tulemus – et kõik oleks nagu vaja. Seda kõike tuleb finantseerida. Riikliku ideoloogia jõud on suunatud sellele, et kõik põhilised ideoloogiavahendid oleksid õigesti häälestatud. Teatrile võimaldatakse veel osalist kõrvalekaldumist.
Bogomolov: Mina seda jama ei loe. Inimesed, kes tahavad midagi reguleerida või konstrueerida suundumusi, toodavad igasugust rämpsu. Tundub, et otsitakse võimalust mingiks karjääriks, kui astutakse üles sellise idiootliku initsiatiiviga. Mida rumalam ja mõttetum mõte, seda suurem šanss on endast märku anda. Ka ilma selle dokumendita on võimalik mitte anda nüüdiskunstile raha. Mulle tundub, et reageerime kõigele liiga jõuliselt. Meid ehmatatakse ning me hakkame tõmblema ja ennast kaitsma, luues nendele lollidele initsiatiividele ja projektidele tõsise keskkonna. On asju, mis eksisteerivad seetõttu, et neist hakatakse rääkima ja nende üle arutlema. Nad koguvad kaalu just reaktsiooni tõttu ja sedakaudu kehtestavad ennast. Me ei pane tähelegi, et oleme läinud võitlusse – ja mitte uue nähtuse või selle miraažiga, vaid juba reaalse deemoniga, mis on loodud meie vastuhakuga. Peaksime säilitama sisemise rahu ja iroonilise suhtumise. Igasugune kultuuri reguleerimine, mis jaotab selle traditsiooniliseks ja ebatraditsiooniliseks, vene kultuuriks ja Vene riigi kultuuriks, on rumal. Kui me sellele ei reageeri, ei saa rumal mõte kasvada. Meid justkui pannakse proovile, torgitakse, kas reageerime.
Konstateerida, et teater seisab valiku ees, kas heita end bisnise või riigi rüppe, on täiesti orjalik suhtumine. Kunsti ei finantseerita sellepärast, et ta kedagi teeniks või rahuldaks. See on riigi sotsiaalne panus individuaalsesse vabadusse. Vaba looming on üks tsivilisatsiooni ja kultuuri väärtuslikumaid tulemeid, mille nimel elada, olla ja areneda. Seda teeb kunst ja vabad kunstnikud. Riik ei panusta sellesse mitte sellepärast, et keegi hääletaks ühe või teise partei poolt, vaid selleks, et inimese loomevabadust kultiveerida, toetada. See vabadus aitab kaasa äritegevusele, eraomandi puutumatusele, võõra mõtte austamisele. See on garantii, et fašism ei tõstaks pead.
Matvijenko: Kas saame teatris praegu rääkida tsensuurist?
Bogomolov: Tsensuuri pole, küll aga on enesetsensuur, soov ära arvata võõrast maitset ja arvamust. Hirm selle ees, et tehtu jääb tasustamata, finantseerimine võib lõppeda. Meie ajus pesitsev vabadusetus (nesvoboda) ahistab meid praegu palju rohkem kui olematu või tegelik tsensuur, millega mina pole kokku puutunud. Teine lugu on direktorite ja teatrijuhtidega; mina ei ole teatrijuht ega vastuta rahastamise, näitlejate ja teatri tuleviku eest. Seetõttu ma mingit enesetsensuuri ei tunnista. Aga teatrijuhtide puhul ma mõistan nende kahtlusi ja austan neid. Nende inimestega olen nõus oma asja arutama ja tegema mõningaid muudatusi, mis ei riku lavastuse üldpilti ega riiva minu loomingulisi tõeks­pidamisi.
Ma pole siiani oma piiridest üle astunud. See on keeruline suhtekompleks, kus pole mingeid reegleid. Igaüks teeb iga päev oma valikud, kuulata tuleb oma sisetunnet. See on väga pingeline aeg ja vahepeal pole võimalik lõdvestuda. Iga hetk silmitsi reaalsusega paneb inimesed proovile, sest puuduvad kindlad piirid. Säilitada liikuvate piiride tingimustes südametunnistus ja au on erakordselt raske. Kunstnik saab usaldada oma sisetunnet, temal on kergem hakkama saada kui produtsendil või direktoril.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming