Maailma Loomise Erakonna üldkogu

Veiko Märka

Kui alguses oli tõesti tegu, siis järgmisena pidi tekkima naljatunne selle teo mõningaste puudujääkide pärast.Rakvere teatri „Algused”, autor Patty Gideon Sloan, tõlkija Erni Kask, lavastaja ja kunstnik Nils Riess (USA). Mängivad Eduard Salmistu, Mait Joorits ja Natali Lohk. Esietendus 14. III teatri väikeses saalis.

Hämmastavalt tundmatu USA autori Patty Gideon Sloani 1967. aastal kirjutatud „Algused” ei järgi piibli süžeed ega parodeeri selle tegelasi. Selles otsitakse maailma ja inimese loomise alternatiivskeeme, aluseks valem: „mis oleks juhtunud kui …”. Mitmus näidendi pealkirjas pole juhuslik. „Ma pidin peast ikka täiesti soe olema, et teile oma tahte andsin,” toob Jumal välja ühe inimarengu kvaliteedi varuvõimaluse.
Jehoova kannab näidendis Willy nime, Eeva asemel on Meg ja Aadama kohal Al. Sisulist vahet pole. Kaks esimest oma müütiliste eeskujudega eriti ei sarnane. Natali Lohu Meg meenutab pigem õpingutega veidi hädas tagasihoidlikku tudengineiut mõnelt humanitaaralalt. „Ära muretse, ma ei suru ennast peale!” lubab ta ise. Eduard Salmistu Willy assotsieerub puidutöökoja meistriga, kes alluvatega küll hea kombe kohaselt aeg-ajalt nõu peab, lõpuks teeb aga ikka kõik oma tahtmise järgi. Kui toodang – olgu mööbel või esimene naine – tuleb halvasti välja, oh issand, mis seal ikka, teeme uue ja parema. Peaasi et tellimusi jätkuks. „Jumalat on väga lihtne mängida,” leiab ta isegi.
Seevastu Mait Jooritsa Al oma tegutsemistahte ja visiooniküllusega annab kohati piibelliku vägevuse välja küll. Ta on Jumala igati asjalik töövari. „Sa tulid palju parem välja, kui ma arvasin,” tunnistab Willy isegi. Jumala promokampaania Eeva (Megi) kohta „Temast saaks meie elu päike” ja „Ta koristaks meie järelt” kohtab Ali põhjendatud, ehkki liiga hilist vastasseisu („Sa poleks pidanud seda tegema”). Põhimõtteliselt on Al tööandja suhtes siiski lojaalne ja surub firma huvides oma ego alla. A: „Äkki ma ei tahagi elundidoonoriks hakata?” W: „Peab tahtma!”
Megi ebalevus ja varjujäämine pole autori ega trupi puudujääk. Süüdi on algmaterjal, s.t piibel, mis ei paku selle osa sisustamiseks nii eredaid võimalusi kui kahe ülejäänu puhul. Õnneks jätkus autoril diskreetsust mitte üritada mingit feministlikumat diskursust peale suruda. Siiski kumab olukorra absurdsus tekstist läbi: „Miks pidi üks enne sündima kui teine?”
Näidend põhineb dialoogil. Tegevust on vähe, üllatavad süžeepöörded puuduvad. Juba Ali esimese lause „Mis kell on?” tõttu on näidendi atmosfäär asjalikult, kuid mõnevõrra piiratult väikekodanlik. Parem pole ka Megi: „Noh? Mis sa jõllitad?” Elu on elu, mis siin ikka muretseda – nagu ka Al Megi lohutab. Isegi paradiisist väljaajamine on leebe ja tasakaalukas. „See kursus on edasijõudnutele,” lohutab Willy väljasaadetavaid. See, et esimesed inimesed Jumalale liigset morbiidsust ja äärmuslikkust ette heidavad, mõjub mitte kuigi tõsiseltvõetava virisemisena.
Omaette väärtuse annab „Algustele” asjaolu, et maailma ja inimese loomine olid omas ajastus kindlasti väga atraktiivsed ja teatraalsed aktid. Nõnda jutustatakse näidendis justnagu teisest näidendist. Eks seda kinnita ka Megi rõõmustamine: „Ma olen alati tahtnud näitlejaks saada!” Kogumulje lavastusest on tasakaalukas. Inimesed kunagi ju ometi tekkisid, sellele on praegu juba üsna raske vastu vaielda. Eriti õnnestunud nad pole, kuid oleks võinud ka tunduvalt hullemini minna. „Tehtud!”, nagu ütles ka üks Jumala eesti epigoone oma valimisreklaaamis.
Lavastus on koomiline ja rahval saalis tuju lõbus. Aga ometi kipub selle kulg jääma liiga vähe teatraalseks ja liiga palju diskuteerivaks – umbes nagu Maailma Loomise Erakonna asutava kogu istung. „Mis on kogu selle asja mõte?” nagu küsib Al. Ja ega ta täpset vastust saagi.
Küllap on teatud rutiini põhjuseks teema varasemad kasutusekorrad. Piiblist – täpsemalt Vana Testamendi algusest – on tehtud palju paroodiaid (meil näiteks Jaanus Rohumaa „Ainsa ja igavese elu” teises vaatuses). Teost ennastki võib käsitleda kui omalaadset paroodiat või teisendit veel varasematest maailma loomise müütidest. Sloani variant on ühest küljest sama tõsiseltvõetav kui pühameeste oma, teisest küljest pole see ka raasugi tõsiseltvõetavam. „Kui me sulle sellisena ei meeldi, miks sa meid lõid?” heidab Meg Willyle ette. „Et nalja saaks?”
Teise lause võiks vabalt panna ka Willy suhu ja ilma küsimärgita, sest tegu on tõsiseltvõetava variandiga. Lavastuse kavalehel on tsiteeritud Goethe „Fausti”: „nüüd aitab vaim – lööb äkki selgeks segu, / ma panen kirja: „Algul oli tegu!””. Aga kui on kindel, et kõige alguses oli tõesti tegu, siis järgmisena pidi tekkima naljatunne selle teo mõningaste puudujääkide pärast.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming