Pööraselt kohutav inimlik komöödia*

Marite H. Butkaite

Filosoofiat ja nalja ühendab tõearmastus. Tartu Üliõpilasteatri „Candide ehk Optimism”, autor Voltaire, lavastaja Enor Niinemägi, kunstnik Kudrun Vungi ja valguskujundaja Jari Matsi. Mängivad Kauri Kaljuste, Anneli Ojaste, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Kätlin Armei, Tess Pauskar, Elli Maria Mäesalu, Mari Anton, Merilin Jürjo, Anžela Tjuljukova ja Annes Aus. Esietendus 19. III Genialistide klubis.

Filosoofiat ja nalja ühendab tõearmastus. Tõde – nagu aegki – on suhteline. Piisab eri koolkondi tutvustava teose avamisest ning igaühel on võimalik leida tema vaateid rahuldav ja õigustav maailmavaateline tõene teooria (mis muutub ajas). Filosoofia ja nali põhinevad samal alusel ja jäädvustavad meie maailma tõelist olemust. Igas naljas on killuke tõtt ja kuningale saab pead kaotamata kõik näkku öelda vaid narr.
Pruukis Leibnizil öelda, et elame kõigist võimalikest maailmadest parimas, ja sellest hakkas kinni Voltaire. Maitse üle ei vaielda, vaid kakeldakse sõnadega – ja see on edasiviiv jõud. Nii Leibnizi filosoofiat, ajastut ja kirjandust kritiseeriv satiiriline novell „Candide” sündiski. See, et teos ilmumisjärgselt ära keelati, on märk: midagi pidi seal õiget olema, et tollane ühiskond tundis end sellest puudutatuna. Kui aga miski ära keelata, tekib selle vastu huvi. Teatrilaval on Voltaire’i suurteost vähe mängitud ja selle põhjus on proosaline – see pole kirjutatud näidendina. Nüüd on „Candide” jõudnud ringiga teatrilavale. Soovi korral saab dramatiseerida ka telefoniraamatu, rääkimata muudest tekstidest.
„Candide ehk Optimism” on Enor Niinemäe kolmas lavastus ja teine dramatiseering Tartu Üliõpilasteatris. Dramatiseerijale on algtekst tegevuspaikade, sündmuste ja tegelaste rohkuse tõttu paras pähkel, ent Niinemägi on selle siiski pureda võtnud. Võib öelda, et lavastus jätkab ja kinnitab Niinemäe senist suunda: keerukad filosoofiaga laetud tekstid, teatristiilide segamine ja rütmidega mängimine ning võrdlemisi suure trupi orkestreerimine. Nagu ütleb teose alapealkirigi, on üks oluline teema optimism ja selle võimalikkus. See on ka küsimus, mida esitavad peaaegu kõik põlvkonnad, olenemata ajastust või religioossest kuuluvusest. Voltaire’i tekst on kõnekas ka paarsada aastat pärast kirjutamist. Milles peitub õnn ja kas on olemas müütiline eldoraado?
Kahe vaatuse ja kümmekonna näitlejaga käiakse läbi pool maailma ning laval näeb värvikat tegelastegaleriid. Mulle mõjus esimene vaatus kui mängureeglite selgeksõppimine ja fiktsioonilise maailmaga harjumine. Algteksti eespool mainitud eripära tekitab seebiooperi tunde, sest raamatukaante vahel loomulik võib lavaruumis tunduda uskumatu, isegi võlts. Selles kontekstis saab sellest aga võte, tekst jääb tagaplaanile ja näib, et lavalt öeldu kirjanduslikkus on eesmärk omaette. See kõik kantakse ette irooniavõtmes ja brechtlikus kastmes. Ega teistmoodi saakski, kaduma läheks nii algteose kui ka lavastuse mõte ja tõlgenduspind. Mõneti labase ja farsiliku nalja kaudu avatakse maailma jaburus ning ideaalide ja reaalsuse vastuolu.
Erisugused teatrivõtted ja lähenemised moodustavad virvarri, kus on peidus siiski oma loogika, ja kui jätkata Leibnizi mõtet, siis on lavastaja loonud parima maailma kõigist võimalikest. Teksti, tegelaste ja sündmuste rohkust tasakaalustab minimalistlik lavaruum. Valged liikuvad aksid lisavad stseenidele dünaamilisust ning tegelaste pidev sündmustiku kommenteerimine ja pikad kirjanduslikud repliigid ei mõju vaid sõnade ettekandmisena. Need toimivad ka ekraanina varjuteatri või slaidide tarvis. Paarist mustast istekuubikust saab aga ükskõik milline vajalik toetuspind trupile. Vaatajal hõlbustab mõttega kaasa minna kunstnik Kudrun Vungi loodud kostüümilahendus, mis toetab minimalistlikku lavaruumi, ent annab seejuures vajalikku infot. Tegelasi eristatakse mõne väikese detaili abil, olgu selleks kätised või peakatted või tegelasi markeerivad pooljakid. Trupi põhiriietus on heledates toonides ja meenutab visuaalselt commedia dell’arte riietumisstiili.
Kauri Kaljuste on ainuke, kes püsib vaid ühe tegelase raamides, mängides naiivset peategelast Candide’i. Ülejäänud trupp vaheldab püsi- ja pisirolle ning nende mängust moodustub tänu ümberkehastumiste kiirusele ja kommenteerivale mängulaadile teatavat sorti comedy of errors. Võõritusefekti lisab ka fakt, et üllataval kombel on trupis vaid kaks meest ning suurt osa mehiseid rolle esitavad naised (ehk on omajagu põhjus ka selles, et mitmed TÜTi meesliikmed on läinud teatrikoolidesse või laia maailma?). Nähtu põhjal võib öelda, et lava valitsevad naised. Välja võib tuua Anneli Ojaste mängitud neurootilise dr Panglossi kui Leibnizi peegelduse ja Mari Antoni Cacambo, kes saadab Candide’i teekonnal maailmas. Rekordilise rollihulgaga astub üles Kätlin Armei: 11 rolli ja korduvad ümberkehastumised.
„Candide” on vastuolusid täis tekst ja lavastus. Siiski tuleb kiita tegijate julgust tuua see lavale: Voltaire’i raamaturiiulist paljud ise ei haara ja seebikaid vaevalt enam keegi vaatab (kestavad ju need mitusada osa). Tänapäeva maailm on kiire ja kiire peaks olema ka viis, kuidas infot saada – optimaalselt, puust ja punaseks. Selles kontekstis mõjub meeldiva ninanipsuna irooniavõtmes lavastus, kus on mängulusti ja segadusi ning pidevat kommenteerimist. Humoorika kihi all on siiski peidus tõsisem pool. See, mis lavalt vastu vaatab, on ju siiski inimloomus oma eri tahkudes. Lootus olla optimistlik ja näha head seal, kus on halb, seejuures teades, kuidas asjad tegelikult on. Loota, et elame heas maailmas, kuid lõpuks saada aru, et muutused ja optimism peitub meis eneses. Nagu ka tõde.

* Selline on tegijate määratlus lavastuse kavalehel. Ja just nii ongi: pöörane komöödia kohutavast inimlikkusest, sest mis vahe on optimistil ja pessimistil? Optimist arvab, et elame kõigist võimalikest maailmadest parimas ja pessimist kardab, et see on tõesti nii.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming