Vähem võib olla rohkem

Tambet Kaugema

„Baltoscandali” kuraator Priit Raud: „Usun sellesse, et elan kunstnikega ühes ja samas maailmas ning need asjad, mis mind kriibivad ja mõjutavad, teevad seda ka kunstnikega.”2. – 5. juulini Rakvere teatrilavadel ja muudes mängupaikades korraldatav „Baltoscandal” pakub vaatamiseks Euroopa ja muu maailma otsingulist teatrit ning uuenduslikke suundi etenduskunstides. Näeb 14 lavastust.

Teatrifestivali kokkupanemist saab võrrelda lavastamisega, etendatavad lavastused peaksid ju mingi põhimõtte järgi sobituma. Tõsi, iga vaataja lavastab selle festivali jällegi omal moel: palju sõltub nähtud etenduste arvust ja järjekorrast, vaataja teatrikogemusest jm. Millist lavastuskontseptsiooni kasutasid seekord „Baltoscandali” programmi koostamisel?
Priit Raud: „Baltoscandali” puhul on mulle olnud olulised kaks asja: see, et festival kestab neli päeva, ning seda korraldatakse Rakveres. Need neli päeva seavad ajalise piiri: üksnes festivalipassi ostjad, keda on kokku 30, näevad ära kõik lavastused. On ainult üks rada, mida mööda minnes on võimalik vaadata ära kogu programm – kohe, kui sellelt rajalt kõrvale astuda, tagasi enam ei saa ja osa lavastusi jääb nägemata. Ent see on vaid üks variant vaadata. On inimesi, kes juba on näinud eesti lavastusi või keda ei huvita füüsiline teater – eks nemad keskendu siis teistsugustele lavastustele. Osa vaatajaist tunneb aga huvi üksnes eesti lavastuste vastu. Paljud rakverelased nopivad programmist välja ühe või paar lavastust ja piirduvadki sellega. On neidki festivalikülalisi, kes tulevad üheks päevaks Rakverre ja tahavad selle ajaga vaadata nii palju kui saab. Variante on palju.
Kuigi olen nendest variantidest teadlik, ei saa ma kõiki täiel määral arvesse võtta, selleks on neid liiga palju. Festivali kuraatori ja programmi koostajana saan keskenduda ikkagi vaid sellele ühele, mis hõlmab kõiki festivalil mängitavaid lavastusi. Mõistagi käib töö lavastuste valimisel mitu aastat ette, nii et praegu pannakse kokku juba järgmist „Baltoscandalit”. Kõige keerulisem ja mulle põnevam selle juures on matemaatika: kui on teada lavastused ja sobivad ruumid, kus neid mängida, siis kuidas panna neist lavastustest kokku toimiv rida. Tuleb välja mõelda, miks üht või teist lavastust mängida just neljapäeval kell 16 ja mitte reedel kell 19. Lavastused ei paigutu programmi juhuslikult, kõigel on mingi põhjus ja tagamõte.
Usun sellesse, et elan kunstnikega ühes ja samas maailmas ning need asjad, mis mind kriibivad ja mõjutavad, teevad seda ka kunstnikega. Loomulikult on kunstnikud ka need, kes leiavad ühiskonnast üles peidus valupunkte – ikka see teada-tuntud jutt kanaarilinnust. Festival hakkab enamasti kokku tulema ühest lavastusest, mis ei pruugi olla sugugi selle festivali tipplavastus. On juhtunud ka seda, et see lavastus ei jõuagi lõpuks festivali kavva. Aga minu mõte saab alguse ühest lavastusest. Seejuures pole „Baltoscandali” programmil üht läbivat punast joont – see pole nagu Pärnu aktinäitus „Mees ja naine”. Tähtis on mitmekesisus: kohe esimesest „Baltoscandalist” pandi paika, et näidatakse teatri ja üldse etenduskunstide erisuguseid vorme, viise ja tegemise põhjusi.
Vähem võib olla rohkem – nii kõlab küll üks seekordse festivali põhiteemasid. Nii mõtteliselt kui ka füüsiliselt vähem tehes, vähem maailma koormates võib tegelikult öelda palju rohkem ja täpsemalt. Mitmed lavastused lähenevad oma olemuselt performance’i-kunstile, neid läbib üks mõte ning visuaalsete ja muude vahenditega esitatakse seda kontsentreeritult. Teine teema on seotud tasakaalustatud maailmaga, festivalile on kutsutud kunstnikke, kes seda otsivad. Mulle tähendab tasakaalus maailm ka tolerantsemat maailma ja seda, et ollakse huvitatud enda ümber toimuvast. Kindlasti näeb „Baltoscandalil” tavapärasest vähem näitlemist, rohkem on aga olemist, vähem kasutatakse kellegi teise sõnu, pigem ikka enda sõnu või ei kasutata sõnu üldse.

Kõrvalepõikena: tänavusele Augusti tantsufestivalile, mille kuraator samuti oled, tuleb teiste seas prantslane Philippe Quesne oma Vivarium Studioga, kelle lavastust „Suur pauk” sai näha neli aastat tagasi „Baltoscandalil”. Kerkib küsimus, mille poolest siis erinevad „Baltoscandal” ja Augusti tantsufestival üksteisest?
Tõsine küsimus, selle identiteediprobleemi üle oleme palju pead murdnud. Praegu paistab, et täpselt senisel kujul korraldatakse Augusti tantsufestivali sellel suvel viimast korda. Juba järgmisel korral on see teistsugune, püüame leida oma näo. Erinevalt „Baltoscandalist” ei ole see tantsufestival ettevõtmine, mis hõlmaks kogu linna: Tallinn on selleks lihtsalt liiga suur. Samuti on Augusti tantsufestivali puhul meil programmi koostades raske olla kinni sõnas „tants”. Ma ei näe tänapäeva etenduskunstides žanrite vahel nii suuri erinevusi, et see oleks valikutes kuidagi määrav. Küll aga annab Augusti tantsufestival suurema võimaluse süvenemiseks, sest festival on pikem ja päevas antakse vaid üks-kaks etendust. Üldiselt võttes on see festival samasugune friigifestival kui „Baltoscandalgi”, ainult teistsugustele friikidele.
Mis aga puutub Philippe Quesne’i Tallinna tulekusse, siis sellel on õige mitu head põhjust. Ta ei ole kunagi Tallinnas esinenud, tema seekordne lavastus poleks mõtteliselt kuidagi sobinud „Baltoscandalile” ning tema kuus-seitse aastat vana lavastus klapib hästi seekordse Augusti tantsufestivali ühe teemaga, mille kohaselt oleme kutsunud just portsu eakamaid lavastusi – olgu selleks või Anne Teresa De Keersmaekeri 1982. aasta lavastus Steve Reichi muusikale.

Mitu päeva aastas sa välismaal veedad? Ma ei pea silmas puhkusereise, vaid festivalide tarvis etenduste vaatamist?
Puhkusereisidel ei käi ma juba viisteist aastat. Eelmisel aastal olin teatri pärast välismaal keskmiselt kaks korda kuus, aga need on üldjuhul olnud sellised lühireisid. Enam ma peaaegu ei käi nn showcase’i-tüüpi ehk müügifestivalidel: need on olulised festivalid, kuid ilmselt olen neist üle kasvanud. Kui neile üldse minna, siis selleks, et saada üldpilt mingist vald- või piirkonnast.
Nagu paljudel erialadel määravad kogemus ja tutvused. Tihti on nii, et mõni hea kolleeg saadab Facebooki kaudu teate, et nägin sellist lavastust, oli jube lahe. Hakkad uurima, mis ja kes see on, ning kui ikka tundub, et tuleks vaadata, siis tuleb seda ka teha. Pigem on see selline topeltkontroll, kusjuures tihti läheb nii, et vaatan soovitatud lavastuse ära ning saan aru, et see pole see, mida otsin. Tähtis on suhtlus kunstnikega, nende tegevuse jälgimine. Eestis tehakse seda kahjuks vähe. Aga üldiselt olen andnud endale tõsise ülesande edaspidi vähem reisida.

Kui mõelda viimasele aastale-paarile, siis kas välismaal nähtu põhjal saab esile tuua nüüdisaegsete etenduskunstide mingeid suundumusi?
Ühest küljest liigutakse suurvormide poole. Mulle tundub, see on tingitud sellest, et Euroopa on pungil enne raadiot ja televisiooni ehitatud suuri teatrimaju, mis tuleb täita. Spetsiaalselt otsitakse tõsiseltvõetavaid ideid ja lavastusi, millega täita suuri saale. Paljud kunstnikud liiguvad aga ka vastupidises suunas, minimalismi poole – see suund on esindatud ka „Baltoscandalil”, vähem on rohkem. Kunstnikud on saanud aru, et kokkuhoiust ja kasinusest ainult rääkimine ei ole piisav, ka nemad ise peavad seda tegema, vaatama, mida nad laval kasutavad. Teha hiigelsuure eelarvega lavastus kokkuhoiust on ju nonsenss.
Palju antakse loengetendusi. Iseenesest pole see tingimata hea, sest mõnes kultuuris kipub see kohe segunema püstijalakomöödia žanriga ning püstijalakomöödiat tehakse teatris teatri pähe. Minu arvates on see natuke problemaatiline, ehkki loengetendus iseenesest on vahva žanr. Päris palju kasutatakse etenduskunstide vallas installatsioone, pikemaajalise vormiga lavastusi. Samuti on esil dokumentaalsed ja uue suunana uurimustel põhinevad lavastused: lavastaja valib teema, süveneb sellesse teaduslikult ja teeb seejärel uurimistulemuste põhjal lavastuse. Pilt on kirev ja sulandumist on palju.

Mõistagi peab festivali korraldaja armastama ühtviisi kõiki kohale kutsutud lavastusi, kuid siiski, millistele esinejatele tasub vaatajal seekord eriti tähelepanu pöörata?
Portugali lavastajate Ana Borralho ja João Galante „Atlas”, mida tehakse üheskoos saja eri vanuses ja elualalt läänevirulasega, väärib kindlasti vaatamist. See on näide, kuidas antakse inimestele sõna ja pannakse sellest kokku lavastus. Prantsusmaalt pärit Halory Goergeri ja Antoine Defoort’i lavastuses „Tärkav” („Germinal”) on sujuvalt kokku segatud teater, kujutav kunst ja performance – tulemus on väga efektne ja teatraalne. Maroko koreograafi Bouchra Ouiz­gueni lavastus „Madame Plaza” on minu viimase aja üks suuremaid üllatusi. Ma pole küll suurem folkloorisõber, aga see on võimas ja võlus mind täiega: lavastaja on võtnud Marrakechi ööklubist Madame Plaza kolm lauljannat ja pannud nad teatrilavale.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming