Augustikuine seenelkäik

KAIRI PRINTS, KEIU VIRRO

Augusti tantsufestivali lavastused on nagu seened, et korjad viljakehad ära, aga niidistik jääb seda viljakeha mäletama ja taastekitama. Ise sööd seene ära, aga järgmisel aastal korjad samast kohast uue.

XV Augusti tantsufestival 21. – 31. VIII Tallinna etenduspaikades. Kavas oli 10 lavastust, filmilinastused, vestlusringid, loengud jm. Esinejaid oli Eesti kõrval Belgiast, Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Rootsist. Kuraator Priit Raud. Festivali külastas ligi 2000 vaatajat.

Enne ei näe, kui usun
Millegipärast toimivad paljud kulunud ütlused ja kõnekäänud tagurpidi pööratuna eriti värskelt. Need ei anna edasi mingeid obskuurseid ja metafüüsilisi uusi tõdemusi, vaid tabavad teinekord üllatavalt lihtsate vahenditega midagi, mis enne on esitletud kuidagi liiga keeruliselt. Töötab nagu freudian slip. Ütlesin kunagi oma sõbrale, et hakkan mittelaisaks, tema naeris nagu hull, ja selle asemel, et öelda oma tavaline „enne ei usu, kui näen”, lausus kogemata „enne ei näe, kui usun”. Ahhaa, mõtlesin, sa ei usu minusse ja ma ise olen selle uskmatuse välja teeninud.
On negatiivsed ja on positiivsed eelarvamused. Negatiivsed on tavalised. Positiivseid kohtab harvem, aga neist ma just rääkima hakkangi. Teatri suhtes on negatiivsed eelarvamused kerged tekkima: selles teatris räusatakse ja oksendatakse ning tolles näeb ängistuses iirlasi, kes nutavad ja vaikivad. Augusti tantsufestival on aga selline festival, mille suhtes puuduvad mul juba igasugused ettemõtted. Kunagi ei tea, mida seal näeb. Kui ongi väga halb, ei kesta see eriti kaua, ja igal aastal olen näinud vähemalt ühte asja, millest pole küllalt vaid ühe festivali kohta, vaid see toidab ikka sügishooaja keskpaigani välja.
Tänavu oli selleks „üheks” Philippe Quesne’i ja Vivarium Studio „L’Effet de Serge” („Serge’i efekt”). Kes käis 2010. aastal „Baltoscandalil”, nägi kindlasti sama mehe tollel hetkel uusimat tööd „Big Bang” („Suur pauk”), või kui ei näinud, siis kuulis kindlasti, sest kõik rääkisid sellest. „L’Effet de Serge” on sellest vanem, lausa ürgvana lavastus, sündinud 2007. aastal, aga selles on see surematus, mis tõestab teatri kui kaduva kunsti paradoksaalset igavikulisust. Lavastused on nagu seened (vabandage, seeneaeg ju!), et korjad viljakehad ära, aga niidistik jääb seda viljakeha mäletama ja taastekitama. Ise sööd seene ära, aga järgmisel aastal korjad samast kohast uue. Ükskord seda seenemetsa küll võib-olla enam pole, aga sinu organismi jääb alatiseks jälg.
Mis siis selles lavastuses toimus? Suurt mitte midagi. Seejuures aga kõik. Üksik meesterahvas, kes korraldab oma kodus üheminutisi etendusi. Tavaliselt on publikuks üks inimene, aga vahetevahel ka rohkem, viis või nii. Selles lavastuses oli kõik, mida vaja: kordused, kohmetus, lähedus. Mainin siinkohal võrdluseks ära ka Augusti tantsufestivali peaesineja Anne Teresa de Keersmaekeri lavastuse „Fase, Four Movements to the Music of Steve Reich” („Faas. Neli liikumist Steve Reichi muusikale”), sest seda käis vaatamas kõige rohkem inimesi. Koreograafia, dramaturgia, esitus – kõik oli peaaegu täiuslik (v. a Keersmaekeri soolo, mis vähemalt mulle mõjus ülisuvalisena – midagi sellist, nagu näiteks paneksin oma lemmikloo kodus mängima ning siis tantsiks ja tuiaks mööda tuba ringi „like no one’s watching”-stiilis), aga see oli nii kättesaamatult kaugel, et tundsin imetlust, aga mitte soojust. Imetlusest ei piisa. Gaëtan Vourc’h, kes mängis Quesne’i lavastuses Serge’i, oli aga nii lähedal, et hakkas lausa imelik. Ta oli igaühe, kes publikus istus, see pool, kes on üksik, õrn ja armastav olend ning kes nii väga soovib, et keegi teda hindaks ja armastaks. Lavastuse Serge on tavaline, oma väikeste veidrustega, mitte just silmapaistvalt andekas mees. Teda huvitavad elektroonika ja valgus­efektid. Ta sööb pitsat ja joob punast veini. Ta elab pühapäevast pühapäevani. Siis, kui teised puhkavad, teeb tema oma tööd. Kui selline tegelane siin kuskil meie hulgas oleks, siis käiks küll keegi vahetevahel nalja pärast seda veidrikku vaatamas, aga nad ei näeks seda, mida etenduse sees oleva etenduse publik nägi. Siin tulebki mängu see, et inimene näeb seda, mida ta usub. Serge on sümbol, tema etendused koosnevad rütmilisest tegevusest (näiteks autotulede vilgutamine) klassikalise muusika taustal. Aga ta paneb sinna kogu oma hinge. Inimene, kes etendust vaatama tuleb, usub, et see on midagi erakordset. Ja kui ta usub, siis see ongi erakordne. Lihtsus võib olla niisama erakordne kui erakordsus. Või siis erakordsem.
See lavastus andis palju usku. Kõik tundub nii ilus – ja kui juba tundub, siis on ka. On ilus, kui inimene näeb materiaalset elementi suuremana, kui see on, lihtsalt sellepärast, et ta usub selle materjali tekitaja võimetesse – ta lisab tulemi füüsilisele väärtusele selle oletatava vaimse väärtuse ja maailmal on ühtäkki pakkuda talle palju enam. Ja ka sellele inimesele, kellesse ta usub. Küll on hea, et ma ei ole küünik, päriselt. Ma nüüd lõpetan ja lähen seenele, aga mõtlen kindlasti sellel teemal edasi. Enne kui punkti panen, viskan veel õhku sellise nime nagu selle loo lavastaja kaasmaalane ja eesnimekaim Philippe Dussaert: etenduse jooksul mõtlesin mitu korda temale ja joonistasin oma peas paralleele, nii et kui keegi tahab eeskõneldud teemadel edasi mõelda, siis soovitan uurida tema elu, loomingut ja skandaale.

KAIRI PRINTS

Eksperimendid Normaalse Inimesega
Neljapäev, 28. august. Moosin sõpra, Normaalset Inimest, tulema tantsufestivalile. Õhtul etendub Kanuti gildi saalis Philippe Quesne’i „L’Effet de Serge” („Serge’i efekt”). Sõber ei ütle ära. Õigupoolest ta ei vasta üldse midagi. See teeb muidugi nõutuks, sest mul on ju eeltöö tehtud: helistasin Ott Karulinile ja küsisin, kas ikka sobib minna inimesega, kes Kanutist teab sama palju kui nugis kaerajaanist. Ega ta traumat saa? Karulin julgustas, et sobib küll. Lähenen sõbrale uue hooga, et kuule, tule ikka, muretsen pileti. Sõber ütleb, et ta eriti ei tahaks, et talle tants ei meeldi. Mina, siiralt üllatunud, ei saa esimese hooga sugugi aru, millest selline eeldus, et ta nüüd tantsu näeb. Siis tuleb meelde see äraandlik, ent eksitav sõna, Augusti tantsufestival …
See oli ajahüpe. Eksperimendid Normaalsete Inimestega hakkasid juba varem.
Teisipäev, 26.august. Normaalse Inimesega teatris. Alessandro Sciarroni „Untitled_I will be there when you die” („Pealkirjata. Ma olen seal, kui sa sured”). Etendus algab. Pärast minutite möödumist, kui visatakse vaid üht kurikat õhku ja püütakse seda, sosistab Normaalne Inimene nr 1: „Kavalad! Niimoodi teenivadki raha, jah? Et lihtsalt tund aega nüüd toimubki see?”. Muidugi, juba pisut hiljem osutub, et ühest kurikast saab mitu, kõik läheb ühtlase lihtsa ülesehitusega üha keerulisemaks. Normaalse Inimese suu vajub ammuli ja pärast etendust vajub ta juba aegamööda meelisklevalt kutsuvasse filosofeerimise sohu. See ei olnud lihtsalt etendus, lihtsalt trikid, lihtsalt meditatsioon žongleerimise teemadel, see oli enamat! See oli mõtisklus elust!
Kolmapäev, 27. august. Normaalne Inimene nr 2 nõustub teatrisse tulema alles pärast seda, kui selgitan, et Sarah Vanhee etteaste, õigupoolest tema aktsiooni „Lecture For Every One” („Loeng igaühele”) esitamine ja selgitamine kestab alla tunni. Aeg loeb. Väljapääs peab jääma. Vanhee räägib, kuidas ta on sekkunud sadadesse koosolekutesse, mille puhul tema tulekust teab vaid üks inimene, ja esitanud oma loengu, mis on mõeldud, nagu pealkirigi ütleb, kõigile. Sageli saadab ta enese asemel sekkuma hoopis kellegi kohalikust keeleruumist. Loengu tekst on poeetiline ja nii paljutähenduslik, et ei tähenda peaaegu mitte midagi. Võib kõnetada kõiki, võib kõnetada mitte kedagi. Võib muuta kuulajat, aga kuulajad võivad muuta ka esitajat. Eestlanna Iiris Viirpalu pidas näiteks loengu teiste seas ka SDE fraktsiooni ministritele. Normaalne Inimene nr 2 näib olevat kogu kontseptsioonist võlutud ja pakub end vabatahtlikult SDEst Viirpalule tagasisidet küsima.
Nüüd aga tagasi neljapäevas. Olen veennud Normaalse Inimese nr 3 lõpuks teatrisse tulema. Tal on igaks juhuks kaasas väike plasku. Prantsuse püstijalakoomik mängib argielu rütmis etenduse, mis on täis argiseid totraid askeldusi, intellektuaalne huumor on nukruse ja igavuse piiril. On neid, kelle käsi haarab sõna „kultuur” kuuldes revolvri järele, Normaalsel Inimesel nr 3 haarab käsi plasku järele. Seda, mida ta etendusest arvas, ma teada ei saagi.
See, nagu aru saate, ei ole lavastuste analüüs. See ei ole isegi publiku analüüs. Küll aga pakun, et kui tuua aadressile Pikk tänav 20 inimene, kes pole Kanuti gildi saalist kunagi kuulnudki, siis võivad tulemuseks olla etendused etenduse sees (mõnes olukorras koguni nagu Švej­ki maakera, mille sees oli teine maakera, palju suurem kui see välimine).

KEIU VIRRO

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming