2x Pealelend – Joanna Kalm, „Débutante’i“ koreograaf-lavastaja; Sylvia Köster, „Star’i“ koreograaf-lavastaja

TAMBET KAUGEMA

10. veebruaril stardib Sõltumatu Tantsu Laval taas uute koreograafide sari „Première“: kaheksas toimumisaasta toob vaatajate ette Joanna Kalmu lavastuse „Débutante“ („Debütant“) ja Sylvia Köstri lavastuse „Star“ („Täht“). Kalm on lõpetanud Tallinna ülikooli koreograafia erialal ja Londoni Kaasaegse Tantsu Kooli diplomiprogrammi. Köster õpib Viljandi kultuuri­akadeemia etenduskunstide osakonnas, samuti on ta täiendanud end Dresdenis ja Stockholmis.

Millised on teie seni veel lühikese loometee tähtsamad verstapostid?

Joanna Kalm: Suunanäitajaks ja -muutjaks sai mulle elamine Londonis ja õppimine Londoni tantsukoolis. Sealne elu- ja õpikeskkond pakkus mõnusat anonüümsust, ent ka positiivse energiaga tuge. Elu muutis hetk, kui avastasin, et inimeste ja olukordade tegelikus olemuses on peidus suur potentsiaal ning et ideaali kujundamine pole ainus viis luua. Sealne tippaeg oli grupilavastuse („as if the fish is the frame“ ehk „justkui kala oleks pildiraam“) tegemine koostöös nelja tantsijaga ning selle etendamine Robin Howardi tantsuteatris, samuti kolmetunnise installatsiooni-etenduse („Potato Piece“ ehk „Kartulimaa“) loomine ühele etendajale ja ruumitäiele kartulitele.

Sylvia Köster: Sügisel osalesin oma töödega kahel festivalil: Tartus „Draamal“ lavastusega „Mix- (Official Dance)“ („Mix- (ametlik tants)“) ning Stockholmi „Fringe’i“ festivalil lavastusega „Look at All the Silverware“ („Vaata, milline lauahõbe“), mis valmis vahetusõpingute ajal StDHs (Stockholms Dramatiska Högskola). Festivalide tihe programm ning see, et esinemistingimused ei pruugi alati olla lavastusega kooskõlas, sunnib tegema muudatusi ja leidma uusi lahendusi ka vahetult enne etenduse algust. Stockholmis hakkas see aga kokkuvõttes igati kaasa mängima ja lõi hoopis uue tasandi.

Nukuteatris oli meeldiv võimalus töötada lavastuse „Lemuel Pitkini demonteerimine“ koreograafi assistendina. Sain aimu tööst professionaalses teatris. Viljandi kultuuriakadeemias, kus osakondade vahel toimib tihe suhtlus, on mul õppimise ajal õnnestunud teha koostööd lavastajate, heli- ja valguskunsti tudengitega. Lavastaja ja koreograafi koostöö heast ja halvast ning selle arenguvõimalustest kirjutan ka oma lõputöö.

Läinud kevadel sain lähedalt näha Arvo Pärdi ja Robert Wilsoni suurejoonelise lavastuse „Aadama passioon“ loomeprotsessi, olles ise osaline puuna nr 23. Sellest kogemusest oli nii mõndagi kõrva taha panna. Möödunud aasta lõpul ilmus raamat „Eesti kaasaegne tants nüüd ja >“, kuhu kirjutasin artikli tantsufilmist. Tantsu ja filmi ühisosa mõtestamise ja piiride laiendamise vastu olen ammu huvi tundnud. Ka minu viimastes lavastustes on oluline osa filmimeediumil. Püüdlen selle poole, et video ei oleks tapeet, vaid etenduses tähtis osaline. Kahel aastal olen viinud läbi tantsufilmi töötube Hiiumaa tantsufestivalil, kus avastame koos noortega selle laialivalguva meediumi rohkeid võimalusi ja ohte.

Kui teha põgus kokkuvõte, siis millest teie seekordses lavastuses tantsitakse, liigutakse, räägitakse?

Kalm: Lavastuses „Débutante“ ehitan ma sobivat ballisaali enese esitlemiseks, kiljun absurdselt ja hüsteeriliselt (noore) inimese iseseismise segadust ja valu, laulan hingelaule ja liigun endana. Sisuliselt on see lugu enese esitlemisest ja kuvandi loomisest ning tegelikust inimesest selle sees ja taga. Siin on protesti kunstniku ja kunsti kui toote esitlemise vastu. Kuid kui jätta kõrvale debüteerimine kunstimaastikul, on see kutse olla inimesena ja ka kunstnikuna vaba. Mida see tähendab? Kuidas on see tänapäeval üldsegi võimalik? Ma tegelikult ei tea. Ent loodan, et publik saab naerda ja värsket energiat.

Köster: „Première“ on noorele koreograafile debüütlavastuse näitamise koht ja sellest ideest tõukudes tulen lavale staarina. Lavastuses räägitakse ihast, särast, ilust, kuulsuse-, tunnustuse- ja tähelepanuvajadusest. Ihast veel säravama poole ja rahulolematusest olevaga. See universaalne jõud sütitab meid tegutsema, käivitab mootori. Tihti võib olla tung aga nii suur ja põlemine sedavõrd ere, et ei näegi, miks me midagi teeme. Seda põlemist illustreerib paralleel taevatähe elutsükliga: tuumas süttivad termotuumareaktsioonid, säramine, tiirlemine ja põlemine kuni jahtumiseni või suuremate tähtede puhul plahvatuse ja musta auguni. Lavastus tõstatab küsimuse, mille peale me kulutame oma sisemise kütuse.