Ääremärkusi arvustusele:* teater kui vastu-ajalugu

MEELIS OIDSALU

Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri „BB ilmub öösel“, lavastajad Ivar Põllu ja Mart Koldits, dramaturg ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Mikk-Mait Kivi. Mängivad Robert Annus, Henrik Kalmet, Tõnis Niinemets, Kristel Leesmend, Maarja Mitt ja Maarja Jakobson. Esietendus 15. XI Tapa raudteejaamas.

1. Teatri NO99 mõne aktsiooni („Reformierakonna juhatuse koosolek“ või „Ministri viimased päevad“) puhul oli tegu vastu-ajakirjandusega, katsega pakkuda ajakirjandust siduvast tõendusvajadusest vabastatud, ent informeeritud esitust mingite poliitiliste afääride telgitagusist ning (Sirbi-afääri puhul) ühtlasi peegeldada ajakirjandusele tema enda rolli kriisi kujundajana.

Tartu Uue teatri ja Von Krahli teatri suurepärase ühislavastuse „BB ilmub öösel“ puhul võib rääkida vastu-ajaloolise taotlusega lavastusest. Siinjuures ei pea ma silmas ajaloo või lavastuse aluseks oleva Mati Undi kirjandusteose võltsimise või ümberkirjutuse või – kui soovite – tõejärgsuse taotlust. Arvatavalt püüab Ivar Põllu kinematograafia vahendeid kasutades tuua vaatajani arusaama ajalootaju paratamatust vaatemängulisusest. Filmivõtete massistseenis osalevale publikule näidatakse etenduse lõpustseenis neidsamu kaadreid, mis Tapa raudteejaama perroonil mõni tund varem üles olid võetud, kui ajaloolist tõendit publiku kaasosalusest, tekitades nii vaatajas kaasautorsuse, kaasvastutuse tunde. Ajalugu on masse inkrimineerivate dokumentide loomise kunst.

2. Tapal etenduva „BB ilmub öösel“ puhul on Tallinnast ja Tartust kohale sõitmine mitte ainult sümboolse, vaid ka publikut poliitiliselt aktiveeriva toimega. Toimub vastu-küüditamine: etendust nautima tulnud (võib-olla argielust põgeneda sooviva) publiku füüsiline transportimine ajalooliste sündmuste keskmesse, kus vaatajaid sunnitakse oma kohalolekuga legitimeerima poliitilisi „sündmusi“ ja seeläbi avastama ka iseenda kehalise kohaloleku paratamatut poliitilisust.

3. Veel hiljuti oligi poliitilise aktiivsuse ja revolutsioonide eelduseks masside füüsiline kohalolu, nüüd räägitakse Twitteri-revolutsioonidest. Selles mõttes pakub „BB ilmub öösel“ harukordse võimaluse kogeda „vanamoodsat“, füüsilist kohalolu eeldavat poliitilist osadust. Tänapäeval tundubki Brechti kriitilise distantsi tekitamise nõue publiku ja etenduse vahel poliitilise teadlikkuse tekitamise vahendina iganenud. Pigem oleme tagasi Artaud’ ajastus, kus masse jõustav roll pole mitte poliitpubliku teadlikkusel poliitika etendatusest, vaid ehedal sentimendil, mida vaataja (valija) usub etendajat (poliitikut) – kes temaga ihaleb mingil fundamentaalsel, ala­isikulisel tasemel samastuda – ilma igasuguse lavalise distantsita kaaskehastavat.

4. Nii Unt kui ka Põllu – algtekstile truult –näitavad paguluses viibivat näitekirjanikku lavastuse viimases stseenis pigem pirtsaka puhkaja kui poliitpagulasena. Isiklik ja avalik, privaatne puhkuse­stseen ja ajalooline õud asetuvad selles pildis teineteise sisse. Brecht, kelle eepilise teatri laad publiku poliitilisele eneseteadvusele ärgitab, aga kes tegelikkuses teeb turismireise totalitaarse Stalini valitsetavale Venemaale, osutub nii eepiliseks, silmakirjalikuks sitapeaks. Seejuures, teatrikunsti pole võimalik levitada selle kunsti viljeleja füüsilise leviku, juuresoluta.

Võtkem kas või kaks kuulsat sotsialistliku Poola lavastajat. Üks neist, Grotowski, oli laval tuntud provokaator, rahvuslike kaanonite teotaja, kes esindas seisukohta, et mingi näidendi esitamine ei tähenda ilmtingimata selle autoriga nõustumist. Lavaväliselt tegi ta koostööd kommunistliku parteiga ja sundis ka oma näitetrupi liikmeid parteisse astuma. Ikka selleks, et saada võimalus pääseda sotsialistlikust sumbumusest ja lääneriikides esinedes osaleda rahvusvahelises teatrielus, seeläbi kogeda kunstnikuna teiste teatrikunstnike kohalolu, areneda, kujundada maailma teatriajalugu. Teine, suur lavastaja Kantor, oli oma lavalises väljendusviisis märksa traditsioonitruum, ei norinud tüli ega janunenud poliitilise tähelepanu järele laval, küll aga keeldus koostööst kommunistliku parteiga ning leidis uskumatul kombel mooduse ka ilma riikliku toetuseta sotsialistlikus Poolas oma truppi elus hoida. Kumb lavastaja oli suurem, kumb käitus õigesti? Ma pole millegipärast lugenud ühtki romaani või näinud lavastatavat näidendit, mis polemiseeriks seni veel suures osas praeguseski kultuurielus domineeriva Nõukogude Eesti kultuurieliidi eneseteostusstrateegiatega. Oleks ehk aeg?

5. Henrik Kalmeti sümpaatne, siiralt kurb, hell Hitler, kes teise vaatuse algul Tapa raudteejaamas rahva sekka astub, mõjub pühaduserüvetuse, kurjuse inimlikustamise katsena. Hitleri satiiriline kujutamine levis juba ta eluajal laialdaselt: satiir karikatuurides, anekdootides või filmikunstis (Charlie Chaplin) on klassikaline poliitilise kriitika žanr, vastase jõuetustamise võte. Hitlerist on internetiajastul saanud meem – meenutage kas või arvukaid YouTube’i klippe, mis kujutavad olukordi, kuidas „Hitler saab teada, et …“. Kalmeti Hitleris ei ole midagi eepilisele teatrile omast, mitte midagi võõritavat.

Kurjuse inimlikustamise katse eest keelati Tartus 2015. aastal holokausti käsitlenud transgressiivse kunsti näitus, milles üritati provokatiivselt vaadata ajaloolise tragöödia taasesitamise telgitagustesse (soovitan kuulata 2003. aastal „Raadio ööülikoolis“ salvestatud Hasso Krulli samasisulist loengut „Holokausti kõnetades“). See keeld oli arusaadav, ent ometi piinlik. Ühiskonnakriitilise kunsti liigitamine maitsekaks ja maitsetuks ühiskonnakriitikaks pole midagi muud kui tsensuur ning kultuuriminister Urve Tiiduse toonane otsus märksa hullem väljendusvabaduse piiramise akt kui Rein Langi seotus Sirbi peatoimetaja valimise afääriga. Ometi sellele mingit avalikku reaktsiooni ei järgnenud, keegi loomeinimesist ei teipinud suid Eesti Ekspressi kriitpaberil.

Tiiduse akt oli groteskne, sest surus Tartu Kunstimuuseumi näitusele peale esitatud taiese üheplaanilise, kunstivälise tõlgenduse. Kunstivabaduse üks osa on aga teose mitmetitõlgendatavuse aktsepteerimine. Kunst ei pea, ei tohi nõustuda pühaduse mõiste kuritarvitamisega tsensuuri eesmärgil ning peab tingimusteta võitlema oma õiguse eest ajalookäsitusi ja -esitusi ka kõige ootamatumal, häbematumal moel küsimuse alla seada, nüansseerida või kritiseerida. Kalmeti Hitler on episoodiline, aga oluline esitus, sest kehastab kunstniku õigust kujutada vastu-ajalugu, ka esitatavate vastu-tõdedega nõustumata.

* Arvustuse lavastusele „BB ilmub öösel“ on Meelis Oidsalu avaldanud 22. novembri Eesti Ekspressis.