Abruka elanikud on justkui eestluse sambad

Laura Liventhal

  Jüri Tuulik, “Abruka aeg”. Lavastajad Garmen Tabor ja Aleksander Eelmaa, kunstnik Anna Sui. Mängivad Aili Salong, Merike Meriloo, Erina Selder, Leelo Laus, Piia Mägi, Lea Kuldsepp, Selma Tulk, Kaja Puck, Tiiu Kivi, Tiiu Zabellevitš, Sirje Huul, Rein Lember, Virgo Neemre, Ahto Matt, Urmas Lehtsalu, Vaido Luks, Silver Õun, Mait Merivald, Valdur Oll. Saaremaa rahvateater. Esietendus 3. II.

 

Üks leib, üks sepik.

Kilo räime.

Pudel viina.

  Luuletanud Mihkel Kaju

 

“Leelo: Mina tulin teie jutule just sellepärast, et nii auväärses eas inimene ütleks meile, kui elatud elule tagasi vaadata, milline aeg on olnud kõige parem. Saksa aeg, vene aeg, eesti aeg?

[—]

Pime-Juhan: Ma mõtlesin: ei, ma olen päris kindel, et kõige parem aeg on heinaaeg.

Leelo: Huvitav vastus.

Pime-Juhan: Heinaaeg on tegelikult iga aasta ise moodi. Oleneb kõvasti heina kasvust ning ilmast. Vikatist loomulikult ka. Kui üksvahe hakkasid eestiaegsed Kaubi vikatid otsa kuluma, polnd vene vikatiga sõukest niidurõõmu.” (Jüri Tuulik,  “Abruka aeg”).

 

3. veebruaril oli Kuressaare linnateatris Jüri Tuuliku näidendi “Abruka aeg” esmaettekanne, etlesid Saaremaa rahvateatri näitlejad.

Abruka on täiesti tavaline saar, mille ainestikul on kirjanik Jüri Tuulik loonud hoopis iselaadse väikese maailma. See maailm on omaette tervik, riigikorrast ja hetketrendidest hoolimata. Aleksander Eelmaa on väljendanud ühes vestluses mõtet, et Abruka elanikud, üldse saarte asukad, on justkui eestluse sambad. Nendeni küll jõuavad kõiksugu moodsa aja imevidinad ja nad võtavad need kasutusele, kuid asjad ei muuda neid.

Tänapäeval on elu üha kärsitum, näiline kiirus varjutab protsesside tegelikku rütmi. Inimestes võtavad aga tundmused ja nendeni jõudmine ikka sama palju aega kui sada aastat tagasi. Võib öelda, et saarele sündinul on vedanud, sest see lapike maad on hea õpetaja. Nimelt näitavad päris saared meile eeskuju, kuidas saar olla, iseenesega kooskõla leida. Kahtlemata on saarlased siiramad ja avatumad kui mandri rahvas.

Ootamatult vahetud olid ka Saaremaa rahvateatri näitlejad, pakkudes üsnagi omapärase elamuse. Hämmastav, kuidas Tabor ja Eelmaa olid suutnud need inimesed mängima panna, leida hangunud amatööride kestadest midagi väga elavat ja jõulist. Vaatamata mõningale kohmetusele, diktsiooniprobleemidele ja kohati mitte kõige veenvamale mängule nautisid näitlejad siiski iga laval veedetud hetke. Kogu saalis valitsenud positiivset energiat võiks võtta kui austusavaldust professionaalsele teatrikunstile. Mina leian, et etendus peab vaatajat puudutama, mingi impulsi andma, siis võib tekkinud kooslust nimetada teatriks. Kutselise teatri eelduseks on alati professionaalsus (erinevalt harrastusteatrist, mis võib aga ei pea olema professionaalne), kuid Saaremaa Rahvateater oli oma uuestisünnis peaaegu päris teatri vääriline. Siinkohal on suur roll ka tekstil. Jüri Tuulik on oma Abruka lugudega saavutanud meisterlikkuse, tegelaskujud on realistlikud ning hästi välja joonistatud. Näidendis kumab läbi terava ja maitseka huumori teatud kurbus, koduigatsus, lihtsuse ja siiruse igatsus. Sümbolina on saar väga võimas, sinna tahetakse jõuda ning sealt tahetakse ära. Saar on ühtlasi nii vabadus, vangla kui millegi ürgse algläte. Samas on saar lihtsalt saar, lärakas maad. Nagu adru ongi adru ja joonperspektiiv on joonperspektiiv.

“Abruka ajale” lisas veenvust ka lavakujundus, mis ei olnud üldse ootuspärane. Eeldaks, et seoses kalurite ja rannarahva eluga on laval roheline kalavõrk ja paar haisvat kala, kuid Anna Sui on lahendanud asja hoopis stiilsemalt. Põrandal oli uks, millest viis trepp lava sisse, kus asus saun. Laval oli paadisild, mis muutus pöördlava vuhisedes vahepeal koosolekupukiks. Kalamotiiv oli siiski olemas, kuid väiksed kalad (arvatavasti räimed) olid hõbedased ja liuglesid inimestest kõrgemal, otsekui taevast saadetud õnnistus. Huvitav kunstiline nurgake asus ka teatrisaali kõrval näitusesaalis, Jaan Kolbergi videomontaaž vendadest Tuulikutest. Ülo ja Jüri olid ise samuti kohal ning vanaaegse teleri juures, mis videot näitas, sai nendega hubases keskkonnas vestelda. Kogu krempel kokku jääb mälestustesse väga sooja elamusena. Aitäh!

 

Abruka haiku:

Kaks sepikut.

Pool kilo kartulijahu.

Kaks heeringat.

  Luuletanud Alma Vaher

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming